Lāzberģi mõis

Lāzberģi mõis (saksa keeles Fianden, vanasti ka Feygen, läti keeles Lāzberģes muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Aluliina kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub see koht Lätis Alūksne piirkonnas Jaunalūksne vallas Lāzberģise külas.

Mõisa häärber on arhitektuurimälestisena kohaliku kaitse all.^[1]

Ajalugu

Lāzberģi mõis läks 1550. aastal Andreas Buchholtzi valdusse. Temalt ostis selle Johann Uxküll, kelle poja Johanni õigused mõisale Sigismund III 1598 kinnitas. Tolle lesk Anna abiellus taas Bernhard von Scharenbergiga ja aastal 1626 sai too mõisa omanikuks. Aastal 1664 müüs Bernhard Johann von Uexküll mõisa 3000 taalri eest Karksi mõisa omanikule Gotthard von Plaßbeckile. Aastal 1674 müüs tolle lesk mõisa sama summa eest Caspar von Ceumernile. Aastal 1784 asuti jagama Ulrika Helena von Ceumerniga abiellunud Boltho von Hohenbachi pärandust, mõisa omandas 21 000 taalri eest Jacob Johann von Lesken. Tema lesk pantis mõisa aastal 1798 Otto Magnus von Richterile ja Johann Gottlieb Wolffile, saades selle eest 48 000 taalrit. Johann Gottliebist sai hiljem mõisa pärisomanik, kes ärandas selle Ernst Alexander Christoph Wolffile.^[2] Aastal 1858 omandas Burchard Wolff mõisa, makstes teistele pärijatele 90 000 rubla.^[3]

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 5 ja 3/4 adramaad, sellele allus 600 mees- ja 652 naishinge.^[4]

Aastal 1627 oli Lāzberģi mõisa suurus kokku 21 ja 1/2 adramaad, sellest 12 ja 1/2 adramaad oli haritavat maad. Aastal 1641 oli mõisal adramaid 3 ja 1/4. Aastal 1688 kuulus Ziemeri mõisale adramaid 4 ja 1/2, nagu ka aastal 1734. Aastal 1758 oli mõisa suurus 5 ja 3/4 adramaad. Aastal 1823 oli selle suurus 15 ja 3/10 adramaad.^[5] Aastal 1832 oli mõisal 15 ja 8/10 adramaad maad, aastal 1881 oli adramaid 15 ja 75/80, lisaks allus mõisale 20 ja 3/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.^[6]

Karjamõisad

1816. aastal kuulus mõisale kolm karjamõisa: Johannshof, Justinenhof ja Wolkowa.

Viited

↑ "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2021. Vaadatud 25. juunil 2019.
↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 258-259.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 375-376.
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 280.
↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 253.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 364-365.

Kirjandus

Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 103.

[1] "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2021. Vaadatud 25. juunil 2019.

[2] Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 258-259.

[3] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 375-376.

[4] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 280.

[5] Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 253.

[6] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 364-365.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]