Beja mõis

Beja mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 25

Beja mõis (saksa keeles Beyenhof, varem ka Kerstenshof, läti keeles Bejas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Aluliina kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Alūksne piirkonnas Jaunalūksne vallas Bajsi külas.

22. veebruaril 1919 toimus mõisa juures lahing Põhja Poegade ja Nõukogude Läti armee 6. laskurpolgu vahel.

Ajalugu

Mõis sai alguse aastal 1548, mil Hermann von Brüggenei selle Johann Schlickumile läänistas; teine osa sellest valdusest moodustas hiljem Šļukumsi mõisa. Aastal 1591 sai selle valduse omanikuks Hans Bey. Hiljem omandas mõisa Heinrich Tiesenhausen. Kuna too toetas Poola riiki, liideti mõis Rootsi aja alguses aastal 1627 Aluliina mõisaga. Aastal 1645 omandas Beja ja Babecka mõisad Joachim Rippe, kes suri pärijateta. Seejärel sai mõisa omanikuks Johann Helmes, kelle lesk Catharina aastal 1674 Rippe tütrega abielus olevale Christian Krusele loovutas. Aastal 1682 päris mõisa Carl Magnus Kruse. Aastal 1763 müüsid vennad Johann Gideon von Kruse ja Friedrich von Kruse Beja ja Babecka mõisad 14 600 taalri eest George von Koskullile. Aastal 1811 pantis Carl George von Koßkull mõisa 106 000 rubla eest Otto ja George Laywingile. Need loovutasid aastal 1817 pandiõigused Johann von Hagelströmile, kes need aastal 1820 loovutas 51 500 rubla eest oma tütrele Catharine Mengdenile. Aastal 1839 päris mõisa Georg Augustvon Koskull.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 3 ja 1/4 adramaad, sellele allus 132 mees- ja 127 naishinge.

Aastal 1627 oli Beja mõisa suurus koos Babecka mõisa, Vizikumsi mõisa ja Kolberģi mõisaga kokku 22 ja 1/2 adramaad, sellest 7 ja 1/2 adramaad oli haritavat maad. Aastal 1641 oli mõisal (nüüd ja edaspidi) koos Babecka mõisaga adramaid 1 ja 1/2. Aastal 1688 kuulus mõisadele adramaid 6 ja 15/8, ent aastal 1734 oli neid 4 ja 3/4. Aastal 1758 oli mõisade suurus 7 ja 3/8 adramaad. Aastal 1823 oli nende suurus 10 ja 1/2 adramaad. Ka aastal 1832 oli mõisadel 10 ja 1/2 adramaad maad, aastal 1881 oli adramaid 5 ja 21/80, lisaks allus mõisadele 12 ja 22/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.

Maareformi ajal aastal 1920 kuulus mõisale 2714 hektarit maad.