Aleksander Uurits
| Aleksander Uurits | |
|---|---|
 Autoportree | |
| Sündinud |
12. mai 1888 Tallinn, Eesti |
| Surnud |
10. august 1918 Velikije Luki, Venemaa |
| Haridus | Ants Laikmaa ateljeekool, Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikool |
| Tegevusala | maal, graafika |
| Kunstivool | juugend |
| Mõjutatud | Paul Burman, Nikolai Triik |
Aleksander Uurits (12. mai 1888 Tallinn – 10. august 1918 Velikije Luki) oli eesti graafik ja maalikunstnik.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Uurits õppis aastatel 1903–1906 Ants Laikmaa ateljeekoolis. 1904. aastal töötas ta maalrina maalermeister Bersmanni juures, 1905. aastal Volta tehases mehaanikaõpilase ja rauatreialina. Samal ajal hakkas ta kaastööd tegema töölisliikumisega seotud väljaannetele.
Aastatel 1906–1910 õppis ta Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis Nikolai Roerichi ja Ivan Bilibini juures. Tänu Ants Laikmaa juures saadud tugevale põhjale alustas ta õpinguid kooli viiendast, natuuriklassist, jättes vahele sellele eelnenud ornamendi, kapiteeli-, pea- ja figuuriklassi.[1]
Aastatel 1910–1911 täiendas ta end Pariisis, 1913. aastal Peterburis.
1916. aastal viibis Uurits lühikest aega taas Peterburis, sealt läks edasi Moskvasse, kus sai tööd sorteerijana granaaditööstuseks kohandatud Olovjaniškovi tehases. Loomingule sai kunstnik taas pühenduda pärast seda, kui sõitis Kaukaasiasse ja jäi pikemaks ajaks peatuma Ülem-Linda asundusse. 1918. aastal siirdus Uurits Moskva kaudu Velikije Lukisse, kus pidi asuma tööle kunstikooli või kunstikursuste juures, kuid haigestus malaariasse ning suri 1918. aasta 10. augustil.[1]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]
Uurits on loonud rahvusromantilisi juugendlikus stiliseeringus raamatuillustratsioone, dekoratiivpannoosid, õli- ja pastellmaale. Ta oli esimesi kunstilise plakati loojaid Eestis.
Uuritsa loomingus on mõjutusi nii Nikolai Triigilt kui ka Paul Burmanilt. Triigiga tutvus Uurits juba Ants Laikmaa juures õppides. Pärast Pariisist naasmist elasid nad ühes majas, kasutasid sama modelli ning töötasid koos Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli natuuriklassis. Heades sidemetes oli Uurits ka Paul Burmaniga, kellega koos käidi loomaaias joonistamas.[1] 1908. aastal esines Uurits Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi põllu- ja käsitöönäitusel "joonistuste, ofortide ja maalimise töödega" ning pälvis esimese auhinna.[1]
1911. aastal sai Uurits Eestis tellimuse kahe suuremõõtmelise dekoratiivpannoo ("Jahimeeste kokkutulek" ja "Kandle helidel") maalimiseks Karl Burmani projekteeritud Kalevi spordiseltsi ehitatavasse majja Pirital. Samasse hoonesse maalisid teiste hulgas teoseid August Jansen ("Kalevipoeg kivi viskamas"), Peet Aren ("Viikingite meresõit") ja Paul Burman ("Kari jõe ääres").
Uurits võttis osa ka Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud „Kalevipoja“ illustreerimise võistlusest 1912. aastal. Kunstniku esimesed katsed raamatugraafika vallas pärinevad juba õpilasaastatest Laikmaa juures, mil ta nagu paljud teisedki ateljeekooli õpilased oli seotud Juhan Lilienbachi toimetatavate väljaannetega. Esimesed vinjetid, mis ilmusid nalja- ja satiiriajakirjas Tapper, pärinevad juba 1906. aastast. Tema karikatuure avaldati ka satiiriajalehes Kilk (Tallinnas 1912–1914)[2]. Peterburis tegi Uurits kaastööd sealsetele eestikeelsetele väljaannetele. Uurits on teinud kaanekujundused Karl Eduard Söödi ja Gustav Suitsu koostatud antoloogiale "Eesti luule" (1910) ja "Ääsi tules II" (1910). Ta on illustreerinud Marta Sillaotsa teose "Algajad" ning Matthias Johann Eiseni "Eesti muistsed jumalad ja vägimehed".[1]
Uuritsalt on teada ka kaks pintslidekooriga kaunistatud vaasi.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Alfred Vaga, "Aleksander Uurits", Kultuurkoondis, 1938 61 lk.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pannookavand "Kandle helidel".
- Illustratsioon. Kalevipoeg kündmas.
- Aleksander Uurits Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Aleksander Uuritsa looming EKM-i digikogus