Refleksioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Refleksioon (ladina keeles reflexio, peegeldus) on psühholoogias tähelepanu suunamine tunnetavalt (kognitsiooni) objektilt tunnetajale (kognitiivsele). Tähelepanu suunatakse enim teadvuse tegevusele või toimingule ja sisemisele tajule.

Refleksiooni eelduseks on enesest teadlik mõtlemine.

Refleksioon on eneseanalüüsi ja enese arendamise vahend.

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Ladina keelest tulenev sõna refleksioon ehk reflectere tähenduseks on aken, tagasipöördumine ning tagasipeegeldumine (Taimalu[1]).

Taimalu on kirjatükis välja toonud Liina Leppa (2009)[1] magistritöö põhjal, mis põhines teemal „Refleksiooni olemus ja õpetajate teadlikkus refleksiooniprotsessis” järgmise mõtte: "Refleksiooni defineeritakse kui aktiivset teadvustatud indiviidi tegevuse või tegevuse aluseks olevate väärtuste, uskumuste või arusaamade isiklikku või toetatud analüüsiprotsessi, mille tulemusel toimub indiviidi seni kasutatud lahenduste, strateegiate ja toimimise muutmine või säilitamine tuleviku arengut silmas pidades, kujunevad uued teadmised, toimub õppimine ja käitumise muutumine".

Refleksiooni võib nimetada ka kui tagasivaateks, milles analüüsitakse toimunud situatsiooni. Refleksiooniprotsessi tulemused peaksid edasi kanduma indiviidi edaspidisesse tegevusse, et analüüsitud tegevusi edaspidi paremini sooritada või teha muudatusi oma tegevuskavas. Näiteks on refleksiooni hea kasutada õppeprotsessis, et näha läbi põhjaliku analüüsi enda tehtud soorituste plusse ja miinuseid, seeläbi neist midagi uut õppides. Samuti kasutatakse refleksiooni ka mitme teise elukutse ja tegevuste puhul (Taimalu)[1].

Lisaks on ka Dewey (1933)[2] omal moel defineerinud reflektiivse mõtlemise mõistet. Ta avaldab arvamust, et reflektiivne mõtlemine on nagu aktiivne, pidev ja ettevaatlik hoiakute ning sealhulgas ka eeldatavate teadmiste kaalutlemine olemasolevate teadmiste ja järelduste valguses.

Refleksioon õppeprotsessis[muuda | muuda lähteteksti]

TLÜ Haapsalu Kolledži õppejõud Eisenschmidt, Kasesalu, Tereping (2009)[3] on selgitanud oma arusaama järgnevalt: "Refleksiooni võib pidada õppimise protsessiks, mille käigus analüüsitakse ja mõtestatakse tegevust ning tehakse sellest järeldused ning kaasneb muutumisvajaduse teadvustamine. Seega, midagi meie igapäevases tegevuses muutub. Seda võib võrrelda ka kogemusõppega (experiental learning), kus oma kogemuse mõtestamise kaudu jõuame uue teadmiseni. Igapäevaelus on refleksioon eelkõige probleemi lahendamine, mille käigus toimub käitumise muutmine ja uute strateegiate kasutusele võtmine".

Eeloleva põhjal võib öelda, et reflekteerides vaatame tagasi oma kogemusele ja tehtule, seeläbi järeldades, mida oleks saanud teha teisiti, et protsess oleks olnud ehk tulemuslikum. Samuti võib öelda, et refleksioon on mõtlemise protsess, tänu millele muudame oma edaspidist käitumist või tegevusi mingis kindlas situatsioonis (Eisenschmidt, Kasesalu, Tereping 2009[3]).

Eisenschmidt, Kasesalu, Tereping (2009)[3] on oma töös välja toonud punktid, mida võimaldab reflekteeriv praktika (Bolton 2001)[4]:

  1. uurida omaenda otsustusprotsessi;
  2. olla konstruktiivselt kriitiline oma suhete suhtes kolleegidega;
  3. analüüsida oma kõhklusi, oskuste ja teadmiste lünki;
  4. vaadata näkku problemaatilistele olukordadele;
  5. määratleda oma õppimisvajadused.

Lisaks võib ka refleksiooni tõlgendada kui õppimist, mida Eisenschmidt, Kasesalu ja Tereping[3] (2009) on oma töös selgitanud järgmiselt: "Selle raames indiviid analüüsib ja hindab oma kogemusi ning sellest lähtuvalt toimub uute teadmiste kujunemine ning kogemusest õppimine." Seetõttu kasutatakse reflekteerimist väga palju just õppetöös.

Jõgi (2014)[5] oma kirjelduses, milles räägib relfeksioonist õppeprotsessist ütleb aga järgmist: "Refleksioon võib olla erinevate eesmärkidega, võib olla suunatud erinevatele objektidele, võib olla erineva sügavusega ning seetõttu on oluline refleksiooni meetodite, vormide, võtete ja ülesannete variatiivsus ja süsteemsus, mis omakorda eeldab metakognitiivseid valmisolekuid ja oskusi." Jõgi (2014)[5] toob oma kirjutises välja järgmised refleksioonide tüübid:

  1. Proaktiivne, eelhäälestav refleksioon (õppeprotsessile, õppesituatsioonile, tegevustele eelnev);
  2. aktiivne refleksioon (õppeprotsessis, õppesituatsioonis, tegevustega samaaegselt toimuv);
  3. retrospektiivne refleksioon (õppeprotsessi, õppesituatsiooni järel/lõpus).

Loomulikult jagub refleksioonile veel muidki lähenemisi ja arusaamu, kuid võib järeldada, et kõikidele neile on iseloomulik üks joon. Järgnevalt on toodud veel kaks näidet, kuidas mõistetakse refleksiooni sisu tähendust.

TLÜ Haapsalu Kolledži õppejõud Eisenschmidt, Kasesalu, Tereping (2009)[3] on oma töös välja toonud Mezirow (1991)[6] eristatud 3 tüüpi refleksiooni:

  1. Sisu – vastab küsimusele „mida?”. Reflekteeritakse sisu ehk mida tajutakse, mõeldakse, tuntakse ning tehakse ja seeläbi kirjeldatakse konkreetset probleemi;
  2. protsessi – vastab küsimusele „kuidas?”. Reflekteeritakse kuidas tajutakse, mõeldakse, tuntakse ning tegutsetakse ja seeläbi toimub hindamine, kas ollakse efektiivsed oma esituses;
  3. eeldust – vastab küsimusele „miks?”. Reflekteeritakse miks tajuti, mõeldi, tunti ja tegutseti täpselt nii nagu seda tehti.

Lisaks on Eisenschmidt, Kasesalu, Tereping (2009)[3] ära märkinud, et Korthagen ja Vasalos (2005)[7] on leidnud võimaluse reflekteerida hoopis järgmiste aspektide üle:

  1. Tegevus;
  2. käitumine;
  3. oskused;
  4. uskumused;
  5. missioon.

Refleksioonimudelid[muuda | muuda lähteteksti]

SIBULA mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Samuti on refleksiooni lihtsamaks lahtimõtestamiseks käsile võetud mitmeid mudeleid. Nagu näiteks "SIBULA" mudel, millega iseloomustatakse relfeksiooni tasemeid. Samuti Gibbsi refleksiooniring[8] või Korthageni ALACT-mudel[9], mille abil kirjeldatakse relfkeksiooni struktureeritud protsessi.

Koolitusprogramm tuleviku õpetaja allikatest leitud info põhjal, mis pärineb Korthagen, F., & Vasalos, A. (2005)[7] töödest Levels in Reflection: Core Reflection as a Means to Enhance Professional Growth. Teachers and Teaching: Theory and Practice 11 võib "SIBULA“ mudeli kohta öelda järgmist: "SIBULA mudel iseloomustabki refleksiooni teist aspekti – sisu – näitab erinevaid tasandeid, mis võivad mõjutada õpetaja tegutsemist. Sisemised tasandid määravad isiku toimimise välimistel tasanditel (keskkond), kuid on võimalik ka vastupidine mõju, väljastpoolt sissepoole." "SIBULA" mudeli tasemed on koolitusprogammi tuleviku õpetaja info põhjal järgmised:

  1. Keskkond – millega ma kohtusin ja millega ennast sidusin? Viitab sellele, mida õpetaja kohtab väljaspool iseennast, sealhulgas näiteks õppekava ja koolikultuur;
  2. käitumine – mida ma teen? Analüüsitakse efektiivset ja ebaefektiivset käitumismudelit;
  3. pädevus, oskused – milles olen pädev ja mida oskan hästi?
  4. tõekspidamised, uskumused – mida ma usun ja millised on minu tõekspidamised?
  5. identiteet – kes ma olen ja kelleks ma ennast pean?
  6. missioon – mis on minu inspiratsiooniallikaks? Millisena hinnatakse oma üldist olemust? Mis võiks anda tähenduse ja sealhulgas olulisuse meie tööle ja ka kaasnevale elule?

Gibbsi refleksiooniring[muuda | muuda lähteteksti]

Koolitusprogramm tuleviku õpetaja info põhjal, mis pärineb Gibbs, G. (1988)[10] tööst Learning by Doing: A guide to teaching and learning methods., sisaldab Gibbsi refleksiooniring[8] järgmisi punkte:

  1. kirjeldus;
  2. tunded;
  3. hindamine;
  4. analüüs;
  5. järeldused;
  6. tegevusplaan.

Korthageni ALACT-mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Koolitusprogramm tuleviku õpetaja info põhjal aitab Korthageni ALACT-mudel[9] lahti mõtestada aga hoopiski järgmisi punkte:

  1. tegevus;
  2. tagasivaade tegevusele;
  3. teaduslikkus olulistest aspektidest;
  4. alternatiivsete tegevusmudelite loomine;
  5. katsetamine uue tegevusega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 ". Refleksioon õpetaja professionaalses arengus".
  2. John Dewey. (1993). How we think: A restatement of the Relation of Reflective Thinking to the Educative Process. Chicago. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Eisenschmidt, E. Kasesalu, A. Tereping, M.. "Õpetajakoolituse üliõpilaste refleksioonioskuse arendamine ja toetamine".
  4. Bolton, G. (2001). Reflective Practise. Writing and professional Development. London. 
  5. 5,0 5,1 Jõgi, L. "Refleksioon õppeprotsessis".
  6. Mezirow, J. (1991). Transformative Dimensions of Adult Learning. San Francisco. 
  7. 7,0 7,1 Korthagen, F., & Vasalos, A. (2005). Levels in Reflection: Core Reflection as a Means to Enhance Professional Growth. Teachers and Teaching
  8. 8,0 8,1 "Gibbsi relfeksiooniring".
  9. 9,0 9,1 "Korthagen ALACT- mudel reflektsiooni struktureeritud protsessi kirjeldamiseks".
  10. Gibbs, G. (1988). Learning by Doing: A guide to teaching and learning methods. Birmingham. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]