Refleksioon
|
See artikkel räägib psühholoogia mõistest; matemaatika mõiste kohta vaata artiklit Refleksiivsus. |
Refleksioon (ladina keeles reflexio 'peegeldus') on psühholoogias tähelepanu suunamine tunnetavalt (kognitsiooni) objektilt tunnetajale (kognitiivsele). Tähelepanu suunatakse enim teadvuse tegevusele või toimingule ja sisemisele tajule.
Refleksiooni eeldus on enesest teadlik mõtlemine.
Refleksioon on eneseanalüüsi ja enese arendamise vahend.
Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]
Ladina keelest tuleneva sõna refleksioon (lad reflectere) tähendus on aken, tagasipöördumine ja tagasipeegeldumine.[1]
Merle Taimalu on Liina Lepa magistritöö "Refleksiooni olemus ja õpetajate teadlikkus refleksiooniprotsessis" põhjal esitanud järgmise mõtte: "Refleksiooni defineeritakse kui aktiivset teadvustatud indiviidi tegevuse või tegevuse aluseks olevate väärtuste, uskumuste või arusaamade isiklikku või toetatud analüüsiprotsessi, mille tulemusel toimub indiviidi seni kasutatud lahenduste, strateegiate ja toimimise muutmine või säilitamine tuleviku arengut silmas pidades, kujunevad uued teadmised, toimub õppimine ja käitumise muutumine."[1]
Refleksiooni võib nimetada tagasivaateks, milles analüüsitakse toimunud situatsiooni. Refleksiooniprotsessi tulemused peaksid edasi kanduma indiviidi edaspidisesse tegevusse, et analüüsitud tegevusi tulevikus paremini sooritada või teha muudatusi oma tegevuskavas. Näiteks on refleksiooni hea kasutada õppeprotsessis, et näha põhjaliku analüüsiga enda tehtud soorituste plusse ja miinuseid, seeläbi neist midagi uut õppides. Samuti kasutatakse refleksiooni ka mitme teise elukutse ja tegevuste puhul.[1]
Lisaks on ka John Dewey omal moel defineerinud reflektiivse mõtlemise mõistet.[2] Ta arvab, et reflektiivne mõtlemine on nagu aktiivne, pidev ja ettevaatlik hoiakute ning sealhulgas ka eeldatavate teadmiste kaalutlemine olemasolevate teadmiste ja järelduste valguses.
Refleksioon õppeprotsessis[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži õppejõud Eve Eisenschmidt, Anneli Kasesalu ja Avo-Rein Tereping on selgitanud oma arusaama järgmiselt: "Refleksiooni võib pidada õppimise protsessiks, mille käigus analüüsitakse ja mõtestatakse tegevust ning tehakse sellest järeldused ning kaasneb muutumisvajaduse teadvustamine. Seega, midagi meie igapäevases tegevuses muutub. Seda võib võrrelda ka kogemusõppega (experiental learning), kus oma kogemuse mõtestamise kaudu jõuame uue teadmiseni. Igapäevaelus on refleksioon eelkõige probleemi lahendamine, mille käigus toimub käitumise muutmine ja uute strateegiate kasutusele võtmine."[3]
Eeloleva põhjal võib öelda, et reflekteerides vaadatakse tagasi oma kogemusele ja tehtule, seeläbi järeldades, mida oleks saanud teha teisiti, et protsess oleks olnud tulemuslikum. Samuti võib öelda, et refleksioon on mõtlemise protsess, tänu millele muudetakse oma edaspidist käitumist või tegevusi mingis kindlas situatsioonis.[3]
Reflekteeriv praktika võimaldab:
- uurida omaenda otsustusprotsessi;
- olla konstruktiivselt kriitiline oma suhete suhtes kolleegidega;
- analüüsida oma kõhklusi, oskuste ja teadmiste lünki;
- vaadata näkku problemaatilistele olukordadele;
- määratleda oma õppimisvajadused.[4]
Lisaks võib refleksiooni tõlgendada kui õppimist, mida Eve Eisenschmidt, Anneli Kasesalu ja Avo-Rein Tereping on oma töös selgitanud järgmiselt: "Selle raames indiviid analüüsib ja hindab oma kogemusi ning sellest lähtuvalt toimub uute teadmiste kujunemine ning kogemusest õppimine."[3] Seetõttu kasutatakse reflekteerimist väga palju õppetöös.
Larissa Jõgi ütleb oma kirjelduses relfeksioonist õppeprotsessis järgmist: "Refleksioon võib olla erinevate eesmärkidega, võib olla suunatud erinevatele objektidele, võib olla erineva sügavusega ning seetõttu on oluline refleksiooni meetodite, vormide, võtete ja ülesannete variatiivsus ja süsteemsus, mis omakorda eeldab metakognitiivseid valmisolekuid ja oskusi."[5] Ta toob välja järgmised refleksioonide tüübid:
- proaktiivne, eelhäälestav refleksioon (õppeprotsessile, õppesituatsioonile, tegevustele eelnev);
- aktiivne refleksioon (õppeprotsessis, õppesituatsioonis, tegevustega samal ajal toimuv);
- retrospektiivne refleksioon (õppeprotsessi, õppesituatsiooni järel).
Loomulikult jagub refleksioonile veel muidki lähenemisi ja arusaamu, kuid võib järeldada, et kõikidele neile on iseloomulik üks joon.
Järgnevalt on toodud veel kaks näidet, kuidas mõistetakse refleksiooni sisu tähendust.
Jack Mezirow on eristanud kolm refleksioonitüüpi:
- sisu – vastab küsimusele mida? Reflekteeritakse sisu ehk mida tajutakse, mõeldakse, tuntakse ja tehakse ning seeläbi kirjeldatakse konkreetset probleemi;
- protsess – vastab küsimusele kuidas? Reflekteeritakse, kuidas tajutakse, mõeldakse, tuntakse ja tegutsetakse ning seeläbi toimub hindamine, kas ollakse efektiivsed oma esituses;
- eeldus – vastab küsimusele miks? Reflekteeritakse, miks tajuti, mõeldi, tunti ja tegutseti täpselt nii nagu seda tehti.[6]
Fred Korthagen ja Antonis Vasalos on leidnud võimaluse reflekteerida järgmisi aspekte:
- tegevus;
- käitumine;
- oskused;
- uskumused;
- missioon.[7]
Refleksioonimudelid[muuda | muuda lähteteksti]
Sibula mudel[muuda | muuda lähteteksti]
Refleksiooni lihtsamaks lahtimõtestamiseks on kasutatud eri mudeleid. Näiteks sibula mudelit, millega iseloomustatakse refleksiooni tasemeid. Samuti on olemas Gibbsi refleksioonimudel ja Korthageni ALACT-mudel, mille abil kirjeldatakse refleksiooni struktureeritud protsessi.[8][9]
Sibula mudel iseloomustab refleksiooni teist aspekti – sisu – ja näitab eri tasandeid, mis võivad mõjutada õpetaja tegutsemist. Sisemised tasandid määravad isiku toimimise välimistel tasanditel (keskkond), kuid on võimalik ka vastupidine mõju: väljastpoolt sissepoole. Sama programmi kohaselt on sibula mudeli tasemed järgmised:
- Keskkond – millega ma kohtusin ja millega ennast sidusin? Viitab sellele, mida õpetaja kohtab väljaspool iseennast, sealhulgas näiteks õppekava ja koolikultuur.
- Käitumine – mida ma teen? Analüüsitakse efektiivset ja ebaefektiivset käitumismudelit.
- Pädevus, oskused – milles olen pädev ja mida oskan hästi?
- Tõekspidamised, uskumused – mida ma usun ja millised on minu tõekspidamised?
- Identiteet – kes ma olen ja kelleks ennast pean?
- Missioon – millised on minu inspiratsiooniallikad? Kuidas hindan oma üldist olemust? Mis võiks anda tähenduse ja sealhulgas olulisuse minu tööle ja elule?[7]
Gibbsi refleksioonimudel[muuda | muuda lähteteksti]
Gibbsi refleksioonimudel sisaldab järgmisi punkte:
- kirjeldus;
- tunded;
- hindamine;
- analüüs;
- järeldused;
- tegevusplaan.[8]
Korthageni ALACT-mudel[muuda | muuda lähteteksti]
Korthageni ALACT-mudel aitab lahti mõtestada järgmisi punkte:
- tegevus;
- tagasivaade tegevusele;
- teaduslikkus olulistest aspektidest;
- alternatiivsete tegevusmudelite loomine;
- katsetamine uue tegevusega.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Refleksioon õpetaja professionaalses arengus".
- ↑ John Dewey (1993). How we think: A restatement of the Relation of Reflective Thinking to the Educative Process. Chicago.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Eisenschmidt, E. Kasesalu, A. Tereping, M. "Õpetajakoolituse üliõpilaste refleksioonioskuse arendamine ja toetamine" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. mai 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Bolton, G (2001). Reflective Practise. Writing and professional Development. London.
- ↑ Jõgi, L. "Refleksioon õppeprotsessis" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. mai 2018.
- ↑ Mezirow, J (1991). Transformative Dimensions of Adult Learning. San Francisco.
- ↑ 7,0 7,1 Korthagen, F., & Vasalos, A (2005). Levels in Reflection: Core Reflection as a Means to Enhance Professional Growth. Teachers and Teaching.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 8,0 8,1 "Gibbsi relfeksiooniring".
- ↑ 9,0 9,1 "Korthagen ALACT- mudel refleksiooni struktureeritud protsessi kirjeldamiseks".