Nasta Pino

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Nasta Pino (1. juuli 1934 Mikitamäe vald, Petserimaa15. detsember 2017[1]) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Pino sündis taluperes üheksanda lapsena.

Ta lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse erialal 1958. aastal.

Ajakirjanikutööd alustas ta kirjandusliku kaastöölisena Elva ajalehes Uus Tee. Ta töötas aastakümneid Eesti NSV hinnatuimas[viide?] ajalehes Edasi, olles tunnustatud põllumajandusajakirjanik.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tema sulest on ilmunud romaanid "Ja andke meile andeks meie võlad" (1994), "Vaikne on" (2000), "Suvekurbus" (2003) ja „Trepikoda“ (2014), samuti hulk lühiproosat ning mälestused („Seal, kus rukkiväli“ (2011), mis 2013. aastal pälvis Rukkiräägu auhinna).

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema õde oli rahvaluuleteadlane Veera Pino ja poeg ajakirjanik Jüri Pino.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]