Spordipsühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Spordipsühholoogia on interdistsiplinaarne teadus, mis seob näiteks biomehhaanika, füsioloogia, kinesioloogia ja psühholoogia. See uurib, kuidas mõjutavad sooritust psühholoogilised tegurid ning kuidas spordis osalemine ja harjutamine mõjutavad psühholoogilisi ja füüsilisi tegureid. Lisaks psühholoogiliste oskuste treeningule soorituse parandamiseks, võib spordipsühholoogia sisaldada tööd sportlaste, treenerite ja lapsevanematega, mis puudutab vigastusi, rehabilitatsiooni, suhtlemist ja meeskonnatööd. [1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Spordipsühholoogia sünnimaaks peetakse Saksamaad. Esimese selle valdkonna labori asutas dr. Carl Diem Berliinis 1920. aastal [2]. Oluliseks oli ka kehakultuuri kolledži loomine (Deutsche Hochschule für Leibesübungen) Charlottenburgis Robert Werner Schulte poolt, kes kusjuures oli kuulsa eksperimentaalpsühholoogi Wilhelm Wundti õpilane. Laboris testiti sportlaste nii füüsilisi kui psühholoogilisi omadusi, lisaks hakkas Schulte pidama spordipsühholoogia alaseid loenguid [3] 1921. aastal avaldas ta raamatu "Body and Mind in Sport".

Mõni aasta hiljem hakati spordipsühholoogiauuringuid tegema ka Leningradis ja Moskvas (avajaks A. Z. Puni) ning Illinoisi Ülikoolis (C. Griffith) [2] Rohkem hakati spordipsühholoogiasse panustama 20. sajandi keskel ja lõpus tollase suure riikidevahelise konkurentsi tõttu. Peeti oluliseks häid tulemusi ülemaailmsetelt spordivõistlustelt, mistõttu hakati otsima võimalusi tulemuste parandamiseks. [4]

Esimene eksperiment, mida võib lugeda spordipsühholoogia alaseks, tehti USAs 1898. aastal psühholoog Norman Tripletti poolt. Ta leidis, et jalgratturite sõiduaeg oli kiirem siis, kui nendega sõitis kaasa võistleja või "jänes". [5] Oma tulemustest kirjutas Triplett artiklis "Lihasjõu tekitamise tegurid hea tempo tekitamisel ja võistlemisel" ("The Dynamogenic Factors in Pacemaking and Competition”), mis avaldati 1898. aastal ajakirjas American Journal of Psychology. [4]

Coleman Griffith[muuda | muuda lähteteksti]

Coleman Griffith töötas Ameerikas Illinoisi Ülikoolis, kus tegi põhjaliku spordipsühholoogiale keskenduva uuringu. Ta uuris korv- ja jalgpallurite nägemise fookust ja tähelepanu, ning oli huvitatud nende reaktsiooniajast, lihaste pingutamisest-lõdvestamisest ja vaimsest teadlikkusest. [6] Kuni labori sulgemiseni 1932. aastal jätkas ta uuringuid ning praktiseeris spordipsühholoogiat ka väljaspool ülikooli. Laborit kasutati sportlaste sooritust mõjutavate tegurite ning võistlussporti puudutavate psühholoogiliste ja psüühiliste nõudmiste uurimiseks. Seal avastatu andis Griffith edasi treeneritele ning aitas palju kaasa nii sportlikku sooritust puudutavate psüühiliste kui ka psühholoogiliste teadmiste levikule. Tema kaheks olulisemaks väljaandeks olid "Treeneritöö psühholoogia" (The Psychology of Coaching, 1926) ning "Psühholoogia ja sport" (The Psychology and Athletics, 1928). Coleman Griffith oli ka esimene, kes kirjeldas spordipsühholoogi ametit ning pakkus välja põhiülesanded, millega selline spetsialist tegelema peaks. Need on välja toodud raamatus "Psühholoogia ja selle seos sportliku konkurentsiga" (Psychology and its Relation to Athletic Competition, 1925) [7] Üheks Griffithi ülesandeks oli õpetada noorematele ja väheste kogemustega treeneritele psühholoogilisi printsiipe, mida kasutasid juba edukad ja kogenud treenerid. Lisaks püüdis ta ühendada psühholoogilised teadmised ja spordi, kasutades teaduslikku meetodit ja laborikatseid uute teadmiste leidmiseks. [8]

Uus kasvuperiood ja eriala teke[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene spordipsühholoogia maailmakongress toimus Roomas 1965. aastal. Seal osales 450 professionaali, tänu kellele asutati esimene rahvusvaheline spordipsühholoogia ühing (ISSP). See sai valdkonna juhtivorganisatsiooniks pärast kolmandat maailmakongressi 1973. aastal. Lisaks asutati ka 1968. aastal Euroopa Spordipsühholoogia Föderatsioon (FEPSAC).

Põhja-Ameerikas kasvas spordipsühholoogia huvi välja kehalisest kasvatusest. Seal asutati spordipsühholoogia ja füüsilise aktiivsuse ühing (NASPSPA), mis algselt oli vaid grupp asjaarmastajaid, kelle missiooniks oli motoorse käitumise uurimine ning spordi- ja harjutuspsühholoogia tutvustamine. Kanadas asutati 1977. aastal psühhomotoorika õppimise ja spordipsühholoogia ühing (SCAPPS), et populariseerida selles valdkonna uurimist ning omavahel ideid jagada. [9]

Esimene spordipsühholoogia ajakiri The Journal of Sports Psychology ilmus 1979. aastal. Kuus aastat hiljem asutati mitme spordipsühholoogi poolt, eesotsas John Silvaga, rakendusliku spordipsühholoogia arendamise assotsiatsioon (AAASP) – organisatsioon, mille eesmärgiks oli keskenduda spordipsühholoogia professionaalsetele küsimustele. 2007. aastal kaotati nimest sõna "arendamine" ning organisatsioonist sai rakendusliku spordipsühholoogia assotsiatsioon (AASP), millena seda tuntakse siiani. [10]

Nagu algselt lubatud, hakkas AASP kiiresti tööle, et arendada ühtivad standardid spordipsühholoogia praktiseerimiseks. Töötati välja programm (CC-AAASP), mis aitas palju rakenduslikus spordipsühholoogias kasutatavate meetodite standardiseerimisel. Samal ajal allkirjastas üle 500 Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) liiget petitsiooni 47. divisjoni tekitamiseks (1986), mis keskendus spordipsühholoogiale. [11]

20. sajandi lõpuks oli spordipsühholoogia populaarsus juba selgelt märgatav – kui 1990ndate lõpus palgati profisportlastele esimesi spordipsühholooge, siis 1996. aasta suvistel olümpiamängudel oli neid näiteks USA koondislastel juba 20 ringis. [12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Weinberg, R.S. & Gould, D. (2011). Foundations of Sport and Exercise Psychology. Human Kinetics.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 France, Robert C. (2009). Introduction to Physical Education and Sports Science. USA: Delmar.
  3. ↑ S. M. Murphy (2012). The Oxford Handbook of Sport and Performance Psychology. USA: Oxford University Press.
  4. ↑ 4,0 4,1 Green, C. D. & L. T. Benjamin (Edt.) (2009). Psychology Gets in the Game: Sport, Mind, and Behavior, 1880-1960. USA: University of Nebraska Press.
  5. ↑ Davis, S. F., Huss, M. T. & Becker, A. H. (2009). Norman Triplett: Recognizing the Importance of Competition. USA.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ Fuchs, A. H. (1998). Psychology and “The Babe”. Journal Of The History Of The Behavioral Sciences, 34(2), 153-165.
  7. ↑ Green, C. D. (2003). Psychology Strikes Out: Coleman R. Griffith and the Chicago Cubs, History of Psychology, Vol. 6, No. 3, 267–283.
  8. ↑ Gould, D., & Pick, S. (1995). Sport psychology: The Griffith Era, 1920–1940. The Sport Psychologist, 9, 391-405.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Orlick, T., & Partington, J. (1988). Mental links to excellence. The Sport Psychologist, 2(2), 105–130.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ Silva, J. M. (2010). No One Told You When to Run: The Past and Present is not the Future of Sport Psychology. Keynote presentation, Association for Applied Sport Psychology, Providence, RI.
  11. ↑ Fadul, J. A. (2014). Encyclopedia of Theory & Practice in Psychotherapy & Counseling. USA: Lulu Press Inc.
  12. ↑ Abrams, M. (2010). Anger Management and Sport; Understanding and Controlling Violence in Athletes. Champaign: Human Kinetics.

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Spordipsühholoogia&oldid=6548607"