Aedvaak
| Aedvaak | |
|---|---|
 Aedvaagi õis | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Astrilaadsed Asterales |
| Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
| Perekond |
Vaak Inula |
| Liik |
Aedvaak |
| Binaarne nimetus | |
|
Inula helenium L. | |
Aedvaak (Inula helenium) on korvõieliste sugukonda ja vaakide perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Tegu on umbes 70–150 cm kõrguse rohttaimega, mis kasvab umbes meetrise läbimõõduga puhmikutena. Aedvaagi õied on kollased ning meenutavad natuke võilille omasid. Levib peamiselt Euroopas ja Aasias.
Aedvaaki kasutatakse nii ilu-, maitse- kui ka ravimtaimena. Eelkõige on aedvaagil röga lahtistav ja mikroobe hävitav toime, kuid ta aitab kaasa ka söögiisu ja seedimise soodustamisele.[1][2]
Nimetus
[muuda | muuda lähteteksti]Aedvaagi rahvapärased nimetused on aalant, allandid, hopsajuur, südamevalujuured, talvepäevalill, voolmerohi, vägihein. Neist esimene ja teine tulevad ilmselt saksakeelsest taimenimest Alont. Ülejäänud on tõenäoliselt rahva seas apteekide kaudu levima hakanud.[1]
Ajalugu ja uskumused
[muuda | muuda lähteteksti]Ajalooliselt on aedvaagile omistatud üsna mitmeid maagilisi võimeid. Näiteks usuti Bosnias, et aedvaak aitab emal oma poega kurja sõna eest kaitsta. Serblaste ja teiste slaavi rahvaste jaoks oli see aga oluline armurohu komponent. Ka Germaani rahvad kasutasid taime maagilistes ravirituaalides ning Alam-Reinimaal kuulus aedvaak nende üheksa taime hulka, mis pidavat aitama nõiduse vastu.[1]
Ravimtaimena oli aedvaak tuntud nii Vana-Kreeka kui ka Vana-Rooma kultuurides, kus seda kasutati lisaks veel söögiisu parandava maitsetaimena. Esimesena mainis aedvaaki ravimtaimede isa Dioskorides aastal 50 eKr.[1]
Keskaegsed apteekrid valmistasid aedvaagijuurikatest roosasid lapikuid ja imala maitsega kompvekke, mida tarvitati peamiselt astma ja seedehäirete korral.[1]
Tiibetis oli aedvaak tuntud kui põletikuvastane, röga lahtistav ja mikroobe hävitav ravimtaim. Bulgaarlased ja venelased kasutasid aedvaagitinktuuri südamepekslemise, peavalu ja langetõve korral; sakslased neerude ja maksa tegevuse korrastamiseks. Austrias kasutati aedvaagist tehtud salve ekseemide ja nahahaavandite ravimiseks. Eestlased tegid jooksva korral aedvaagijuurtest vanni; sügelisi, kärnu, vistrikke ja põletikke raviti salviga.[1]
Levila ja kasvukohad
[muuda | muuda lähteteksti]Aedvaagi peamine levila on Euroopa ja Aasia, kuid teda kasvatatakse ka Põhja-Ameerikas. Enamasti võib aedvaaki leida mahajäetud taluasemetel, jõe- ja tiigikallastel, teede ääres, põlluservades, aedades.[1][3] Kasvamiseks eelistab keskmise viljakusega pinnast ja päikselist kohta.
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Aedvaak on 70–150 (200) cm kõrgune lopsakas rohttaim, millele on iseloomulik kasvada umbes meetrise läbimõõduga puhmikuna. Tema lihakas risoom on seest valkjas ja väljast tumepruun.[2]
Vars on püstine, vaoline ja sooniline ning haruneb tipust.[2]
Lehed võivad olla nii süstjad kui ka munakujulised, laiusega 5 cm ja pikkusega 12–40 cm. Need on rootsutud, pealt lülikarvalised, alt sametjalt hallviltjad ja saagjate servadega.[4] Lehed moodustavad rosette, mille keskel kasvavadki õied.[5]
Aedvaagi õied on kollakad, paiknevad 6–7 cm laiuste korvõisikutena. Õisiku äärmised õied on keelõied, südamiku moodustavad torujad putkõied, kusjuures putkõied on keelõitest tumedamad. Õied võivad paikneda nii üksikult kui ka mõne kaupa koos.[2]
Aedvaagi vili on kuni 5 cm pikkune, lendkarvadega.[2]
Taim õitseb juunist septembrini, vili valmib augustist oktoobrini.[4]
Keemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Aedvaagi eeterlikus õlis on bitsüklilised seskviterpenoidsed laktoonid, näiteks alantolaktoon ja isoalantolaktoon. Nende segu tuntakse ka näiteks heleniini nime all.[6] Tuntumatest keemilistest ainetest on aedvaagis veel saponiinid, vaik, lima, mõruained ja polüsahhariidid (milles on kuni 44% inuliini).[2]
Droog
[muuda | muuda lähteteksti]Droogina kasutatakse juurikat ja juurt. Pärast väljakaevamist ja mullast puhtaks raputamist lõigatakse ära maapealne osa, pestakse külma veega ja lõigatakse 10–20 cm pikkusteks tükkideks, mis omakorda lõigatakse pikuti viiludeks. Droogi hoitakse 2–3 päeva õhu käes ja seejärel kuivatatakse õhukese kihina soojas, hästi tuulutatavas ruumis. Värvuselt on see hallikaspruun, ristlõige aga kollakasvalge, pruunide täppidega, mis on eeterliku õli mahutid. Eeterliku õli eraldamiseks destilleeritakse droogi veeauruga. Tulemuseks on tumekollane või pruunikas viskoosne vedelik.[2][4]
Lõhn on tugev ja omapärane, maitse aga vürtsikalt mõrkjas.[2]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Toimed ja näidustused
[muuda | muuda lähteteksti]Põhitoimelt on aedvaak röga lahtistav ja mikroobe hävitav, kuid ta soodustab ka söögiisu ja seedimist. Taimel on ka mädanemis-, bakteri-, seene-, sooleparasiidi- ja põletikuvastane toime ning sõltuvalt annusest ta kas vähendab või suurendab vere suhkrusisaldust ning langetab pisut ka vererõhku. Värske aedvaagi risoomi mähis aitab ka reuma vastu.[2]
Sooleparasiite hävitab vesitõmmis, milles droogi ja vee vahekord on 1:100–1:1000. Ööpäevane annus on 1,5–4 grammi droogi.[2]
Välispidiselt aitab aedvaagi salv kaasa vanade ja mädaste haavade tervenemisele, samuti leevendab ta ka sügelisi ja nahalööbeid.[4]
Aedvaagiekstrakti sisaldavad mitmesugused tööstuslikud taimepreparaadid, mis on ette nähtud röga väljutamiseks, sapinõristuse suurendamiseks, uriinierituse soodustamiseks, liigesepõletiku vastu ja immuunsüsteemi tugevdamiseks.[2]
Vastunäidustused ja ohud
[muuda | muuda lähteteksti]Rasedus ja imetamine. Ülitundlikkus aedvaagi suhtes. Kuna droog on ärritava toimega, ei soovitada teda eriti välispidiselt kasutada.[2]
Võib põhjustada nahal allergilist kontaktdermatiiti, sest eeterlik õli, alantolaktoon ja isoalantolaktoon suurendavad naha tundlikkust. Seespidiselt võib avaldada negatiivset koostoimet vere suhkrusisaldust mõjutavate preparaatidega. Suurtes kogustes tarvitamine võib lõppeda oksendamise, kõhulahtisuse ja halvatusnähtudega.
Mitte tarvitada rohkem kui 6–8 nädalat.[2][7]
Muud kasutusalad
[muuda | muuda lähteteksti]Lisatakse karastavatele ja joovastavatele jookidele ning magustoitudele, aga ainult väga väikeses koguses (Euroopa Nõukogu otsus), sest toimeained võivad kahjustada tervist. Ameerika Ühendriikides lubatakse seda lisada üksnes alkohoolsetele jookidele.[2]
Aedvaagi eeterlikku õli kasutatakse seepide, kosmeetika- ja parfümeeriatoodete lõhna kinnistava vahendina.[2]
Väga suure inuliinisisalduse tõttu võib aedvaaki käsitleda kui toiduainetööstuse võimalikku fruktoosiallikat. Inuliin on maitsetu või kergelt magus, kuid ei anna kaloreid. Selle omaduse tõttu sobib ta dieettoodetesse ja diabeetikutele suhkruasendajaks.[2]
Aedvaagi purustatud ja matsereeritud juurt on kasutatud koos puutuha ja mustikatega lõnga ja tekstiili siniseks värvimiseks[8].
Retsepte
[muuda | muuda lähteteksti]Valada 1 teelusikatäis peenestatud juurestikku üle klaasi veega ja keeta ettevaatlikult 15 minutit. Lasta 10 minutit seista ning seejärel kurnata. Juua 1/3 klaasi korraga 2–3 korda päevas köha vastu.[1]
Võtta peenestatud droogi 70%lise piiritusega vahekorras 1:5. Jätta 7–10 päevaks suletud anumas seisma, aeg-ajalt loksutada, lõpuks kurnata. Võtta 20 tilka kolm korda päevas 20 minutit enne sööki. Toime seedetegevust ergutav ja söögiisu suurendav.[7]
Muud liigid
[muuda | muuda lähteteksti]Lääne-Euroopas on droogi allikaks ka inglise vaak (Inula britannica), mille õisi (Inulae flos) kasutatakse kõhuvalu, iivelduse ja köha vastu ning kuseteede pōletiku korral. Ühtlasi pärsib see ka herpesvillide teket.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Varrak. Lk 101–111.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 465.
- ↑ Kaja Kurg. "Päikeselill aedvaak". Targu Talita.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Tatjana Gorbunova (1996). Ravimtaimeatlas. Praktiline ravimtaimemääraja kõigile. Lk 314.
- ↑ "Botanical.com: A Modern Herbal by Mrs. M. Grieve".
- ↑ Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ 7,0 7,1 Ain Raal (2003). Taimedes talletuv tervis. Valgus. Lk 194.
- ↑ https://botanical.com/botanical/mgmh/e/elecam07.html
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Aedvaak andmebaasis eElurikkus
