Mine sisu juurde

Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Uuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Uus lehekülg: 'pisi|Esimese Poola jagamise maadejaotus Pilt:Polish-Lithuanian Commonwealth 1773-1789.PNG|pisi|Venemaa protektoraadi staatuses Rzeczp...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 13. märts 2016, kell 20:47

Esimese Poola jagamise maadejaotus
Venemaa protektoraadi staatuses Rzeczpospolita peale esimest poola jagamist aastail 1773-1789
Satiiriline Briti plaat Euroopa juulis 1772

Aastal 1772 aset leidnud esimene Poola jagamine oli esimene kolmest jagamisest (või siis riigi osalisest annekteerimisest), mis aastaks 1795 tegid Rzeczpospolitale lõpu. Esimese jagamise peamiseks motiiviks olid Venemaa võimu kasv, mis hakkas ohustama Preisimaad ja Habsburgide Austria keisriiki. Jagamise kavandas Friedrich Suur, et hoida austerlasi, kes olid sõdades Otomani impeeriumiga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele - Venemaale, Austriale ja Preisimaale - suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vahel regionaalne tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end efektiivselt kaitsta ja riigis olid juba eelnevalt võõrväed, siis oli ka Seim sunnitud aastal 1773 nende kolme välisriigi poolt läbiviidud Jagamisseimi istungitel selle ratifitseerima.

Taust

17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses oli Rzeczpospolita muutunud ühest Euroopa suurvõimust Venemaa protektoraadiks (või vasallriigiks või satelliitriik|satelliitriigiks]]). Praktikas otsustas Vene tsaar, kes saab vabadel valimistel Rzeczpospolita riigipeaks ja ühtlasi otsustas ta ka enamikku poola siseasjadest. Sellise asjade käigu näiteks on Repnini seim (nimetatud Venemaa suursaadiku järgi, kes mitteametlikult seal toimuvat juhtis).[1]

Esimene jagamine leidis aset peale seda, kui võimude tasakaal Euroopas oli peale Venemaa võite Otomanide üle Vene-Türgi sõjas muutunud ja Venemaa oli tugevamaks muutunud. See ohustas Habsburgide huvisid sealses piirkonnas, mis olid seotud eriti Moldova ja Valahhiaga. Nii asuti Austrias kavandama sõda Venemaaga.[2]

Prantsusmaa, kes oli tol ajal sõbralikes suhetes nii Austria kui ka Venemaaga, pakkus olukorra lahendamiseks välja terve rea territoriaalseid muudatusi, mille käigus Austria oleks saanud kompensatsiooniks osa Preisi Sileesiast, Preisimaa oleks aga omakorda saanud endale ajaloolise preislaste asuala Warmia ning lisaks veel osaliselt ka Poola läänist Kuramaast, kus niikuinii olid juba võimul baltisakslased. Preisimaa kuningas Friedrich II ei olnud hiljuti Sileesia sõdades võidetud Sileesia loovutamisest huvitatud, küül aga soovis ka tema olukorda rahumeelselt reguleerida - Vene-Preisi liidulepe oleks võinud ta kiskuda sõtta Austriaga ja Seitsmeaastane sõda oli jätnud talle tühja riigikassa ning nõrgestatud armeed. Ka soovis ta kaitsta nõrgenevat Otomani impeeriumit, mida Preisimaa sõda kas Austria või Venemaa vastu oleks võinud veelgi enam kahjustada. Nii veetis Friedrichi vend prints Heinrich veetis aastate [[1770 ja 1771 vahelise talve Peterburis, esindades seal Preisi õukonda. Kuna Austria oli aastal 1769 Lubowla lepingut rikkudes hõivanud Ungari Szepesi piirkonnas 13 linna, pakkusid Katariina II ja tema nõunik kindral Ivan Tšernõšjov välja, et ka Preisimaa võiks hõivata osa Poola alasid - eelistatavalt Warmia piirkonna.[3] Pärast seda, kui Heinrich oli oma vennale venelaste ettepanekust rääkinud, tegi Friedrich ettepaneku, et osa Venemaa, Austria ja Preisimaa võiksid osa Poola piirialasid omavahel ära jagada, nii et suurima osa saaks endale hiljutistes muudatustes kõige enam kahju kannatanud riik - Austria. Nõnda lootis Friedrich suunata Venemaa laienemispoliitika nõrga ja niigi mittefunktsioneeriva Poola riigi vastu, eemale Otomanide impeeriumist. Austria riigimees Kaunitzi krahv Wenzel Anton tegi omakorda ettepaneku, et preislased tagastaks Austriale Sileesia, saades kompensatsiooniks Poola alasid, ent Friedrich II seisis sellistele plaanidele kindlalt vastu.[4]

Olgugi, et Venemaa oli juba aastakümneid (alates Vaiksest Seimist) nõrka Poola riigi oma protektoraadiks pidanud,[5] oli riiki laastanud kodusõda, milles Bari konföderatsiooni väed olid üritanud väärata Venemaa kontrolli Poola üle. Poola positsiooni oli nõrgestanud ka hiljutine talupoegade ja kasakate ülestõus Koliivštšina Ukraina aladel. Lisaks sellele peeti Peterburi õukonnas venelaste toetusel troonile tõusnud kuningat Stanisław August Poniatowskit liialt nõrgaks ja isemeelseks; nõnda jõuti otsusele, et Poola on protektoradina oma väärtuse minetanud. Kolm suurvõimu õigustasid ametlikult oma tegevust sellega, et neile oli vaja kompensatsiooni selle eest, et nad aitasid oma naaberrigi probleeme lahendada ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra (Bari konföderatsioon oli selleks äärmiselt mugav vabandus); tegelikult olid aga kõik kolm riiki huvitatud uute territooriumide omandamisest.[6]

Pärast seda, kui Venemaa oli okupeerinud Doonau vürstkonnad, suutis prints Heinrich veenda nii Friedrichit kui ka Austria ertshertsoginna Maria Theresiat selles, et võimude tasakaalu aitab kõige paremini säilitada see, kui kolm riiki jagavad omavahel Rzeczpospolita alasid, mitte aga see, kui Venemaa hõivab uusi Otomanide impeeriumile kuulunud territooriume. Kuna Preisimaa, kes oli juba ammu tahtnud hõivata Põhja-Poola Kuningliku Preisimaa alasid, avaldas teistele riikidele survet, siis leppisidki kolm suurvõimu esimeses Poola jagamises kokku. Sellele aitas kaasa ka võimalik Austria ja Türgi vaheline liit, millele austerlastel oli vaid üksikuid vastuväiteid.[7] Austerlased oleks nimelt eelistanud saada Balkani poolsaarel oma valdusesse veel enam otomanide valduseid, mida Habsburgid olid juba ammu soovinud oma riigiga liita. Nõnda siis tõmbasid venelased oma väed Austria piiri ääres asunud Moldovast tagasi. Kui siis Bari konföderatsioon 3. novembril 1771 kuningas Poniatowskit röövida üritas, said kolm õukonda uue ettekäände "Poola anarhia" laitmiseks ning võimaluse demonstreerida vajadust naabrite sekkumiseks ning riigi ja selle kodanike "päästmiseks".[8]

Jagamise algus

Nii Preisimaa kui ka Austria olid juba aastatel 1669-1771 osa Rzeczpospolita piiriäärseid alasid oma valdusesse võtnud. Austria oli tunginud Szepesi piirkonda ja Preisimaa oli liidendanud Lauenburgi ning Bütowi linnad. Preisimaa ja Venemaa leping Poola jagamiseks sõlmiti 6. veebruaril 1792 Peterburis, aga 19. veebruaril 1792 kirjutasid jagamislepingule Viinis alla Preisimaa ja Austria.[7] Augusti alguses sisenesid Austria, Preisimaa ja venemaa väed üheaegselt Rzeczpospolita territooriumile ja hõivasid omavahel eelnevalt kokku lepitud provintsid. 5. augustil kirjutasid kolm riiki alla lepingule, mis kiitis heaks nende territooriumide laienemise Rzeczpospolita arvelt.[4]

Preisimaa kuningas Friedrich II on kirjeldanud Austria ertshertsoginna Maria Theresia suhtumist Poola jagamisse ühes oma kirjadest nii:[9]

„ Mina ja imperaator Katariina oleme lihtsad röövlid Ma tahaks vaid teada, kuidas ertshertsoginna oma pihiisa maha rahustas? ta nuttis, kui ta võttis, ja mida enam ta nuttis, seda enam ta võttis!? “

Friedrich Suur

Kui Austria oli varem Bari konföderatsiooni toetanud, siis peale seda, kui nad olid ülejäänud kahe osapoolega liidulepingu sõlminud, sundisid nad varem Austria aladel tegutsenud Bari konföderatsiooni juhtkonna maalt lahkuma. Sellele vaatamata jätkasid konföderatsiooni väed relvastatud vastupanu. Paljud nende kontrolli all olevad kindlused kaitsesid endid viimase võimaluseni. Waweli kindlus Krakówis langes aprilli lõpus, Tynieci kindlus pidas vastu juuli lõpuni ja Kazimierz Pułaski kontrolli all olev Częstochowa pidas vastu augusti lõpuni. [9] Viimaks sai Bari konföderatsioon aga lüüa ja selle liikmed kas põgenesid välismaale või siis küüditati Siberisse.[10]

Territooriumide jaotus

Kuninglik kook, aastal 1773 valminud prantsuse allegooria esimesest Poola jagamisest, mille autoriks oli Jean-Michel Moreau noorem. Pildil on kujutatud kolme jagamises osalenud riigi monarhe Poola kaarti lõhki rebimas. Äärmised tegelased on oma osa nõudvad Katariina II ja Friedrich II. Keskel on paremal Austria keiser Joseph II, kes tundub oma tegu häbenevat. Tegelikult oli ta jagamise põhiline toetaja Austria riigis ja kriitikat tuli pigem tema emalt Maria Theresialt. Tema paremal käel on alistatud Poola kuningas, kes üritab kõigest väest oma krooni peas hoida. Nende kohal hõljub rahuinge, kes kuulutab häid sõnumeid, et tsiviliseeritud kaheksateistkümnenda sajandi monarhid on suutnud oma ülesandega toime tulla ilma sõda alustamata. Pilt muutus selle aja Euroopas kurikuulsaks ja paljudes riikides keelustati selle levitamine


Jagamislepingule alla kirjutanud maad ratifitseerisid selle 22. septembril 1772.[11] Suurim võitja oli Preisimaa kuningas Friedrich II. [4] Ehkki preislaste osa võis olla kõige väiksem, oli see samas ka majanduslikult arenenud ja strateegiliselt äärmiselt tähtis piirkond. Preislased võtsid endale suurema osa seni poolale kuulunud Kuninglikust Preisimaast, sealhulgas ka Ermlandi, mis aitas Friedrichil Ida-Preisimaad Brandenburgiga ühendada. Preisimaa hõivas ka Suur-Poola põhjapoolsemad alad Noteći jõe ääres (Netze piirkond) ja Kujawy põhjapoolsemad alad, välja arvatud Gdańsk (Danzig) ja Toruń (Thorn).[7] Aastal 1773 sai Preisimaaga liidendatud aladest uus provints nimega Lääne-Preisimaa. Kokku sai Preisimaa 36000 km² maad ja umbes 600000 elanikku. Vastavalt Jerzy Surdikowskile alustas Friedrich Suur peagi piirkonna saksastamisega ja hakkas vallutatud aladele asustama saks koloniste.[12] Friedrich II asustas seni Poolale kuulunud Pommeri aladele 26 000 sakslast, mis muutis märkimisväärselt seni 300 000 elanikuga piirkonnas olnud demograafilist situatsiooni ja pani aluse saksastamisele.[13] Vastavalt Christopher Clarkile olid Preisimaa poolt annekteeritud Kuningliku Preisimaa ja Noteci ümbruskonna alade elanikest 54% saksa keelt kõnelevad protestandid, aga linnaelanike seas oli neid tervelt 75%. Järgmisel sajandil kasutasid rahvuslikult meelestatud saksa ajaloolased seda asjaolu jagamise õigustamiseks. Jagamise ajal ei olnud see asjaolu aga üldse oluline. Friedrich ei tundnud saksa kultuuri levitamise vastu huvi ja tema eesmärgiks oli ajada imperialistlikku poliitikat, mis pidi tagama tema riigi julgeoleku.[14] Äsja omandatud piirkonnad olid majanduslikult äärmiselt olulised ja ühendasid Preisimaa alasid Saksa emamaaga. Poola loodeosa hõivamisega lõikas Preisimaa Poola koheselt merest ära.[15] Nõnda sai ta oma alla enam kui 80 % Rzeczpospolita väliskaubandusest. Äärmiselt suurte tollimaksude kehtestamisega kiirendas Preisimaa Poola vältimatut majanduslikku kokkukukkumist. [4]

Vaatamata sellele, et Austria ertshertsogimma Maria Theresia jagamist mingil määral kritiseeris,[16] pidas Austria riigimees Kaunitzi krahv Wenzel Anton Austria osa piisavaks kompensatsiooniks; kuigi Austri oli Poola jagamisest kõige vähem huvitatud, oli nende poolt saadud osa kõige rahvarohkem ja pindalalt oli nende osa teine. Kokku sai Austria 83000 km² maad ja umbes 2 650 000 elanikku. Austria kontrolli alla sattusid Zator ja Oświęcim (Auschwitz), osa Krakówi ja Sandomierzi ümbruse Väike-Poolast koos tulusate Bochnia ja Wieliczka soolakaevandustega, ja terve Galiitsia. [4]

Venemaa sai endale pindalalt kõige suurema, ent majanduslikult kõige vähemtähtsama ala riigi kirdeosas. Selle "diplomaatilise dokumendi" alusel sai Venemaa endale alad, mille piiriks olid ligikauselt Daugava, [[Druc ja Dnepr. Sinna kuulusid Rzeczpospolita kontrolli alla jäänud Liivimaa alad, samuti ka Valgevene alad Viciebski, Połacki ja Mscisłaŭ linnade ümbruses. [4] Kokku sai Venemaa 92000 km² maad ja umbes 1 300 000 elanikku. Äsja omandatud alad jagas Venemaa Pihkva kubermanguks (sellega liideti ka kaks maakonda Novgorodi kubermangust) ja Mogiljovi kubermanguks.[17] Uute alade kindralkubereriks sai Zahhar Tšernõšjov.

Esimesel jagamisel kaotas Rzeczpospolita 211000 km² maad (30 % oma territooriumist, mis oli tollal 733 000 km²) ja neli või viis miljonit elanikku, mis on ligikaudu kolmandik neljateistkümnest miljonist, mis oli Poola rahvaarv enne jagamist.[18]

Tagajärjed

 Pikemalt artiklis Jagamisseim
Rejtan - Poola langus - Jan Matejko õlimaal aastast 1866 (282 x 487), mis asub Varssavi kuningalossis

Peale seda, kui kolm jagamise osapoolt olid endale määratud osad okupeerinud, nõudsid nad, et kuningas Stanisław August Poniatowski ja Seim nende tegevuse heaks kiidaks.Kuningas pöördus abipalvega Lääne-Euroopa rahvaste poole ja viivitas Seimi kokkukutsumisega.[7] Euroopa tolleaegsed suurvõimud aga reageerisid jagamisele täieliku ükskõiksusega - selle vastu tõsteti vaid üksikud hääled. Üks jagamise vastu protesteerijaid oli Edmund Burke. [4] ka Voltaire nimetas Friedrich II tegusid röövimiseks.[19]

Kuna abi ei olnud saabumas ja Varssavis olid kõigi kolme riigi okupatsiooniväed, tagamaks vajaduse korral kasvõi relva jõul seadusandliku kogu kokkukutsumise, siis puudusid neile alistumisele igasugused alternatiivid. Venelased asusid eesotsas oma suursaadiku Otto von Stackelbergiga sellele sammule vastu seisvaid saadikuid ähvardama. Otto von Stackelberg teatas, et keeldumise korral hävitavad nad kogu Varssavi. lisaks ähvardati saadikuid hukkamiste ja nende vara konfiskeerimisega, või siis lubati, et keeldumise korral okupeerivad need kolm riiki veelgi suuremaid maa-alasid.[20] Vastavalt Edward Henry Lewinski Corwinile arreteerisid venelased koguni mõned saadikud ja küüditasid need Siberisse.[7]

Kohalikud maanõukogud keeldusid Seimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel Michał Hieronim Radziwiłłil ning Adam Ponińskil saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.[21] Selleks, et Liberum veto printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi konföderatiivseks seimiks, kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protesteerijate seas olid Tadeusz Rejtan, Samuel Korsak ja Stanisław Bohuszewicz), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide Andrzej Młodziejowski, Ignacy Jakub Massalski ja Antoni Kazimierz Ostrowski (viimane neist oli toona Poola priimus) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. 18. septembril 1773 kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.[7]

Vaata ka

Kirjandust

  • Herbert H. Kaplan, The First Partition of Poland, Ams Pr Inc (Juuni 1972), ISBN 0-404-03636-8
  • Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772-1793-1795, Warszawa 1990
  • Władysław Konopczyński Dzieje Polski nowożytnej, kd. 2, Warszawa 1986
  • Tomasz Paluszyński, Czy Rosja uczestniczyła w pierwszym rozbiorze Polski czyli co zaborcy zabrali Polsce w trzech rozbiorach. Nowe określenie obszarów rozbiorowych Polski w kontekście analizy przynależności i tożsamości państwowej Księstw Inflanckiego i Kurlandzkiego, prawnopaństwowego stosunku Polski i Litwy oraz podmiotowości Rzeczypospolitej, Poznań 2006.
  • Stanisław Salmonowicz, Fryderyk Wielki, Wrocław 2006
  • Maria Wawrykowa, Dzieje Niemiec 1648–1789, Warszawa 1976
  • Editor Samuel Fiszman, Constitution and Reform in Eighteenth-Century Poland, Indiana University Press 1997 ISBN 0-253-33317-2
  • Jerzy Lukowski Liberty's Folly The Polish-Lithuanian Commonwealth in the Eighteenth Century, Routledge 1991 ISBN 0-415-03228-8
  • Adam Zamoyski The Last King of Poland, Jonathan Cape 1992 ISBN 0-224-03548-7

Viited

  1. ↑ Hamish M. Scott, The Emergence of the Eastern Powers, 1756–1775, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-79269-X, Gooble Print, lk.181-182
  2. ↑ Little, Richard. The Balance of Power in International Relations. Cambridge University Press, 2007. ISBN 978-0-521-87488-5
  3. ↑ Zofia Zielińska, Polska w okowach „systemu północnego” 1763–1766, Kraków 2012, lk. 44
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Poland, Partitions of. (2008). Encyclopædia Britannica.
  5. ↑ Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk.84
  6. ↑ Sharon Korman, The Right of Conquest: The Acquisition of Territory by Force in International Law and Practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk.75
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Edward Henry Lewinski Corwin, The Political History of Poland, 1917, p. 310-315
  8. ↑ David Pickus (2001). Dying with an enlightening fall: Poland in the eyes of German intellectuals, 1764–1800. Lexington Books. lk. 35. ISBN 978-0-7391-0153-7.
  9. ↑ 9,0 9,1 Norman Davies, God's Playground: A History of Poland in Two Volumes, Oxford University Press, 2005, ISBN 0-19-925339-0, Google Print, lk.392
  10. ↑ Norman Davies, Europe: A History, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-820171-0, Google Print, lk.664
  11. ↑ erzy Michalski, Stanisław August Poniatowski, w: Polski Słownik Biograficzny, t. XLI/4, Warszawa – Kraków 2002, lk. 620.
  12. ↑ Duch Rzeczypospolitej Jerzy Surdykowski – 2001 Nauk. PWN, 2001, lk. 153
  13. ↑ Polskie losy Pomorza Zachodniego, 1970, Bogdan Dopierała lk. 149
  14. ↑ Christopher M. Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. lk. 233–. ISBN 978-0-674-02385-7.
  15. ↑ Christopher M. Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. lk. 232–. ISBN 978-0-674-02385-7.
  16. ↑ Sharon Korman, The right of conquest: the acquisition of territory by force in international law and practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk.74
  17. ↑ Сергей А. Тархов. "Изменение административно-территориального деления за последние 300 лет".
  18. ↑ Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk.97
  19. ↑ Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 142–148.
  20. ↑ Historia Encyklopedia Szkolna Wydawnictwa Szkolne i Pedagogiczne Warszawa 1993 lk 525
  21. ↑ Jerzy Jan Lerski, Piotr Wróbel, Richard J. Kozicki, Historical Dictionary of Poland, 966–1945, Greenwood Publishing Group, 1996, ISBN 0-313-26007-9, Google Print, lk.466

Välislinke

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Esimene_Poola_jagamine&oldid=4388290"