Wäinö Aaltonen

Allikas: Vikipeedia
Wäinö Aaltonen.jpg

Wäinö Waldemar Aaltonen (8. märts 1894 Marttila (praegu Karinainen) – 30. mai 1966 Helsingi) oli soome skulptor, maalikunstnik, teatrikunstnik ja medalikunstnik.

Ta sündis külarätsepa pojana 8. märtsil 1894. 1902 kolis pere Turu lähedale Hirvensalo saarele.

Pärast rahvakooli lõpetamist asus ta õppima Turu Kunstiseltsi joonistuskooli, kus ta 19101915 sai maalikunstniku ettevalmistuse. Skulptoriks õppis ta iseseisvalt.

Esimest korda osales Aaltonen kunstinäitusel Turus 1916. Tema tööd äratasid tähelepanu ja ta hakkas saama tellimusi. 1917 kutsuti teda osalema "Novembrirühma" näitusel Turus.

Noorpõlves huvitasid teda Vana-Kreeka ja Vana-Egiptuse skulptuurid ning soome vanad loomapeakujud. Tema loomelaad oli üldiselt klassitsistlik või realistlik, kuid 1920. aastatel huvitus ta kubismist.

Aaltonen töötas vaheldumisi Helsingis ja Turus ning käis läbi Bronda kohvikus koos käinud noorte kunstnikega.

1923 käis Aaltonen esimesel välisreisil Berliini kaudu Roomas. Ta sai mõjutusi kubismist ja futurismist. Need avaldusid põhiliselt maalides ja lavakujundustes.

1925 sõitis ta Londonisse,et kuulmist parandada. See ei õnnestunud, kuid Aaltonen tutvus Londoni muuseumidega ja idamaiste kuldskulptuuridega.

Aaltonen suri 30. mail 1966. Ta maeti Turu Maaria kalmistule.

Aaltonen tegi umbes 50 lavakujundust, millest kõige tuntum on Helsingis Svenska Teaternis lavastatud Hagar Olssoni näidendile "Südamepantomiim" (1928).


Skulptuure[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skulptuurid Eduskunna istungitesaalis
Wäinö Aaltonen Jean Sibeliuse portreed viimistlemas

Aaltose kangelaskujusid on Soomes 14 kohas.

Maale[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1926 Tunnelma konsertissa
  • Umbes 1926 Naisen pää
  • 1935 Karinaise kiriku altarimaal

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomes austatakse Aaltost rahvusskulptorina.

Aaltose 70. juubeli puhul ehitas Turu linn Aurajoki kaldale temanimelise kunstimuuseumi (Wäinö Aaltosen Museo), mis valmis alles 1967, pärast kunstniku surma.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba koolieas hakkas Aaltose kuulmine nõrgenema ja hiljem jäi ta täiesti kurdiks.

Naisaktide modelliks oli sageli õde Aino.

Ta oli neli korda abielus. Esimene abikaasa oli lauljatar Aino Pietiläinen, kellega ta abiellus 1920.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]