Norra kuningriik (872–1397)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vana-Norra kuningriik)

Norra kuningriik

vanapõhja keeles: Noregsveldi
872–1397
Norra lipp kasutuses vähemalt 13. sajandist
Norra vapp, kasutuses vähemalt 13. sajandist
Vana-Norra kuningriik ja tema valdused (va Gröönimaa)
Valitsusvorm kuningriik
Rahvaarv 400 000[1] (umbes aastal 1300)
Eelnev Järgnev
Norra väikeriigid Kalmari unioon

Norra kuningriik (vanapõhja keeles Noregsveldi, bokmål'is Norgesveldet, uusnorra keeles Noregsveldet) oli 9. sajandi lõpust 14. sajandi lõpuni eksisteerinud kuningriik Skandinaavias, mis hõlmas tänapäevase Norra ja Rootsi (Jämtland, Herjedalen, Ranrike, Idre ja Särna) alasid.

Riigi algusaastaks loetakse kokkulepitult 872. aastat, mil kuningas Harald Kaunisjuus alistas Hafrsfjordi lahingus tema vastu koondunud teised Norra väikeriikide valitsejad. 11. sajandi alguses võttis Norra kuningas Olav II Haraldsson vastu ristiusu. Norra kuldajaks loetakse 13. sajandit, mil riigi koosseisu kuulusid ka Island, Gröönimaa ja tänapäeval Šotimaa koosseisu kuuluvad saared. Norra kaotas iseseisvuse 14. sajandi lõpul, kui sattus personaaluniooni kaudu Taani alla.

Keskaegne Norra mängis olulist rolli Põhja-Euroopa poliitikas ning Norra identiteedi tekkes. Keskaegset riiki loetakse tihti tänapäevase Norra kuningriigi eelkäijaks.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Norra ühendamine[muuda | muuda lähteteksti]

7. ja 8. sajandi jooksul arenesid tänapäeva Norra aladel välja mitmed väikeriigid, mis kujunesid enamasti välja kogukondades, kus võim oli koondunud edukamate talupoegade kätte. Riikide suurus, ülesehitus, valitsemisstiil ja võimu tugevus varieerus regiooniti ja sõltus ka piirkonnast. Lääne-Norras paiknevad riigid ja kogukonnad olid merekaubandusele suunatud ja vaba maad oli seal vähe. Ida-Norra oli tugevalt seotud mägede ja sisemaa kultuuriga, olles mõjutatud Rootsist. Trondelagi piirkond ja sellest põhja jäävad alad olid segu mõlemast kultuurist, kuigi sellele lisandus veel põhjapoolsete alade asustamine ja kokkupuudu saamidega.[3]

9. sajandiks olid välja kujunenud kaks suuremat riiki: Vestfold Ida-Norras ja Halogaland Kesk-Norras. Kuigi Vestfoldis võimul olev Ynglingite dünastia oli mõned korrad allutatud Taani kuningale, oli Taani võim Vestfoldis nõrk. 860. aastatel Vestfoldis võimule saanud Harald Kaunisjuus otsustas Taani ja Rootsi eeskujul ühendada enda alla piirkonna väikeriigid. Põhjas suutis Kaunisjuus läbirääkimiste teel saada Halogalandi vürst Håkoni truuduse. Håkon lubas Kaunisjuusile truuduse vandumise eest vürstile Lade ja selle ümbruse. Sellega oli Kaunisjuus eemaldanud ainukese tõsiseltvõetava konkurendi Norras ja saanud võimsa liitlase. Seejärel vallutasid Kaunisjuus ja Håkon(?) Lääne-Norra väikeriigid, kes koondasid oma väed ja kutsusid appi viikingeid ka läänepoolsetest asulatest, Suurbritanniast, Iirimaalt ja Islandilt, kuid ühisväed kaotasid Kaunisjuusi vastu Hafrsfjordi lahingus, mida kirjeldati tollal kui suurimat ja veriseimat lahingut Põhjamaades. Traditsiooniliselt loetakse lahingu aastaks 872. aastat, mida tähistatakse ka Norra ühendamise aastapäevana. Tänapäeva ajaloolased arvavad, et lahing toimus pigem 880. aastatel ja Norra ühendamine oli pikema aja (kuni 11. sajandini) väldanud järkjärguline protsess.[4][5]

Pärast Norra alade ühendamist viis Kaunisjuus riigi keskuse Rogalandi Lääne-Norras Avaldsnesi asulasse. Enamikul allutatud aladel jätkasid siiski peamist piirkonna haldamist kohalikud suure autonoomiaga valitsejad. Kuningas kohalike seadusandlusesse ei sekkunud ja sisuliselt tegutses tollane Norra väikeriikide konföderatsioon, mida hoidsid koos kuninga armee ja konkreetsele kuningale alluvus. See-eest maksustas kuningas talupoegi ja kaupmehi, mis oli kohalike jaoks uus ja ebapopulaarne muutus.[4] Harald suri umbes 933. aastal, kuid tema pikaaegne ja kindlakäeline valitsus oli kinnitanud idee Taani ja Rootsi kõrvalühendatud Norra kuningriigist, mille eesotsas oli Kaunisjuusi dünastia.[5][6]

Norra ristiusustamine ja võitlus taanlastega[muuda | muuda lähteteksti]

Kaunisjuusi surma järel sai Norra kuningaks tema pärijaks määratud poeg Eirik. Teised pojad, kellele Kaunisjuus oli andnud valitseda kohalikud piirkonnad, keeldusid aga venna ülemvõimu tunnistamast. Seetõttu järgnes kaks aastat veriseid vennatapusõdu, kus hukkusid mitmed Kaunisjuukse lapsed. Vennatapp ja türannia tegi Erikust ebapopulaarse valitseja, mistõttu saagade väitel läksid kuninga oponendid eesotsas Lade jarli Sigurdiga Inglismaale ja kutsusid kodumaale seal õppiva Kaunisjuukse noorima poja Håkoni. Kristliku hariduse saanud Håkon nõustus ja pärast randumist Trøndelagis lasi ta kutsuda kokku kõikides piirkondades tingid ning vallutuste asemel saavutas riigis võimu kompromissidega, lubades kuninga tiitli eest aadlikele õigusi ja talunikele maksuvabastusi. Kuigi kuninga võim Håkoni ajal nõrgenes, riiklik võim Norras siiski tugevnes. Moodustati piirkondlikud esinduskojad, kuhu regioonid oma esindajaid saatsid ning mis kuninga otsuseid heaks kiites uusi seadusi seaduspärastas. Samuti oli Håkon saagade väitel leidangi sisseseadja, mis rajas üleriigilise ühiskaitsesüsteemi, kus iga regioon panustas riigikaitsesse. Håkon proovis Norras tutvustada ka ristiusku, kuid loobus sellest pärast tugevat aristokraatide vastupanu.[7]

Grense Jakobselvas asuv ristiusurist

Håkon suri 961. aastal lahingus, kui Eirik Verikirve pojad üritasid Taani toetusel Norrat tagasi võita. Võimule tulnud Harald Hallmantel soovis valitseda oma isa eeskujul ja osutus ebapopulaarseks. Taani kuningas Harald Sinihammas nägi selles võimalust, korraldas Hallmantli mõrva ja läks laevastikuga Norra, kus keegi talle vastupanu ei osutanud. Järgmised 25 aastat oli Norra Taani võimu all ja kohalikud valitsejad olid sellega pigem rahul, sest kaugel olev kuningas sekkus vähem piirkonna asjadesse. Samas levis Norras edasi kristlus, sest seda soodustasid nii Hallmantel kui ka Sinihammas. Kuninga endised alad anti mõrva korraldada aidanud Haakon Sigurdssonile. Taani kuninga kristluse nõue oli aga Sigurdssonile vastu, mistõttu ta ei kuuletunud enam Taanile ja 986. aastal toimunud lahingus alistas taanlaste laevastiku.[7][8]

Viikingiaja lõppu ja ristiusu võidukäiku kinnitasid Norras järgmised kaks Olavit. Kuna Sigurdson muutus oli hoolimata oma võidust taanlaste vastu ebapopulaarne ja mõrvati, otsustas 995. aastal Kaunisjuukse dünastiast pärit Olav I oma ajaloolist õigust troonile nõuda. Ta randus Bergenist lõunas ja Øreting kuulutas ta kuningaks. Olav I võttis selgeks sihiks Norras ristiusku levitada. Oma randumispaika ehitas ta esimese kiriku ning temaga Inglismaalt kaasa tulnud vaimulikud hakkasid Norras missionäritööd tegema. Ta lammutas mitmed vanad pühakojad, nõudis juhtivatelt aadlikelt kohtumistel ristiusu vastuvõtmist ning levitas usku ka Norra kolooniatesse. Tema agressiivne usuvahetusliikumine muutus aga ebapopulaarseks ja kui Taani kuningas Svend Harkhabe otsustas Norras oma võimu taastada, siis Olav I kutse peale leidungit kaitseks kokku kutsuda ei tulnud alamad kohale. Olav I läks siis oma isiklike väeosadega lahingusse ja suri Svolderi merelahingus aastal 1000.[7][8]

Järgnesid 16 aastat Taani ülemvõimu, kus Taani kontrollis otse Vikeni piirkonda ja Trøndelagi jarlid olid talle ustavust vandunud, kuid sisuliselt olid Norra maakondade juhid iseseisvad. Pärast Sveini surma oli tema poeg Knud esialgu hõivatud Inglismaa trooni kindlustamisega ja Olav II Haraldsson suutis haarata Norras võimu, alistades lahingutes Taanile truud alamad. Ta toetus oma võimu ajal suures osas vabale talupoegkonnale, võimaldades neil jõuda juhtivatele kohtadele. Erinevalt varasemast olid Olavil tuumikalad ka sisemaal, mis siiani oli Norra ühinemisest palju vähem mõjutatud olnud. Seadusloome ühtlustus, kuigi ei muutunud veel riigiüleseks, ja Norra riigijuhtimine muutus süsteemsemaks. Sarnaselt eelmise valitsejaga soosis Olav II kristlust, kuid erinevalt Tryggvasonist korraldas Olav II ristiusu levitamist tavaliselt rahumeelselt. Lääne- ja Ida-Norras ei tekitanud nüüdseks ligi sada aastat levinud kristlus kohalike seas enam suurt protesti, kuid põhjapoolsemad alad olid uue usundi vastu. Lisaks massilisele ristimisele korralas Olav II ka kirikut kui institutsiooni, rajades Norra kiriku ja luues esimesed kirikuga seotud seadused.[7]

Pärast 12 aastat rahuaega tõmmati Norra sõtta, kui Knud Suur soovis taastada oma võimu Norras. Knud levitas Norra alamate seas kuulujutte, et on tulemas, ja lubas säilitada vanapõhja usundit ning vähendada makse. Kuulujutud olid efektiivsed ja kui Knud 1028. aastal Norrat ründas, kogunesid vaid vähesed leidungi kutse peale kuninga väkke. Seetõttu polnud Olavil muud teha, kui taanduda Norrast. Knud kuulutati Norra kuningaks ja Norrast sai Põhjamere impeeriumi osa. Olav II tegi eksiilist katse 1030. aastal trooni tagasi võita, kuid kaotas Stiklestadi lahingu ja hukkus. Hoolimata kaotusest muutus järgnenud Taani võimu ajastul Olav II märteriks (ja kuulutati pühakuks), mis kinnistas ristiusu lõpliku võidu Norras.[7][9] Taani ülemvõim Norras ei püsinud kaua – Knudi surma 1035. aastal järel jagati Põhjamere impeerium tema kolme poja vahel. Norras päris võimu Svein, kes aga samal aastal riigist pages, kui norra aadlikud tõid eksiilist tagasi Olav II lapse Magnuse.[10][11]

Rahu aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Harald Sigurdsson

Aastal 1047 sai Harald Sigurdssonist Norra kuningas, kes hakati hüüdma harðráði ('kõva valitseja'). Teda peetakse esimeseks täielikult ühendatud Norra kuningaks. Alates tema valitsemisajast muutus Norra tugeva keskvõimuga poliitiliseks üksuseks ja kõik järgnevad kuningad käisid tema jälgedes. Harald tegi suuri edusamme ka majanduslikult ja lõi oma münte. Välispoliitikas oli Harald vähem edukas, ta ei olnud võimeline säilitama Magnus Hea kontrolli Taani üle ja kaotas selle Sven Astridssonile. Tema kuulsaim välispoliitiline katastroof toimus tema valitsemisaja lõpus. Harald pretendeeris Inglise troonile ja tungis aastal 1066 Inglismaale ning suutis vallutada Yorki. Inglise kuningas Harold Godwinson üllatas Haraldit kiiresti liikunud vägedega kiiresti ja Hardrada hukkus Stamford Bridge'i lahingus.[12]

Rahu ajal olid kõigil kuninglikel poegadel krooni saamiseks võrdsed nõueded ja nad võttis vastu ting. 11ndal sajandil ja 12. sajandi alguses oli Norras tavaline, et kaks või enam ühist kuningat valitsesid korraga ja konfliktideta. Lisaks ei osaletud tükk aega sõdades. Selle asemel arendati ja laiendati piiskopkondadele alasid, määrati kümniseid, rajati kloostreid ja katedraale. Rahu ajal kuningas Magnus III tegi kolm ekspeditsiooni Šotimaale, mille käigus ta kehtestas Norra suveräänsuse Orkneyde ja Hebriidide üle.[13]

Rahutu aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas Sigurd Magnussoni surm aastal 1130 tähistab rahuliku aja lõppu ja üleminekut Norra suhteliselt rahumeelsete sisetingimuste ajast sajandile, millal toimus sagedasi võitlusi troonipärimise pärast. Kiriku ja monarhi võimu kasvamise tõttu algasid mitmed kodusõjad. Nende võitluste käigus ja osalt ka nende tõttu sai hoo sisse tsentraliseeritud ja paremini organiseeritud Norra kuningriigi areng. 12. sajandi alguses laiendasid kuningad oma otsest võimu eri provintside üle ja Norra aadlikud muutusid rahulolematuks. Kuninga Harald IV (1130–1136), toetamisega hakkasid Norra ühiskonna huvigrupid abistama troonile pretendeerijaid ning kirik kasutas edukalt ära tsiviilrahutusi iseseisvuse võitmiseks. Kodusõdade periood kestis aastani 1217, mil suri kuningas Inge Bårdsson.[14][15]

Kuldajastu[muuda | muuda lähteteksti]

1217. aastal sai kuningaks Haakon IV. Tema valitsemisaega peetakse keskaegse Norra ajaloo kuldajastu alguseks. Kuldajastu kestis aastatel 1217–1319. Kuningas Haakon kindlustas monarhia võimu, moderniseeris haldusalasid, lõi kantsleri ameti ja kuningliku nõukogu. Tema leping Inglismaa kuninga Henry III-ga 1217. aastal oli kummagi riigi varaseim teadaolev kaubandusleping. Samuti sõlmis ta kaubanduslepingu Põhja-Saksamaa tähtsa kaubalinna Lübeckiga aastal 1250 ja kirjutas alla Vene-Norra lepingule, millega määratleti kahe riigi vaheline põhjapiir. 1261.–1262. aastal omandas ta suveräänsuse Islandi ja Gröönimaa üle ning saavutas Norra impeeriumi suurima laienduse. Need kaks kolooniat nõustusid aktsepteerima Norra valitsemist ja maksustamist vastutasuks kaubandustagatise ja tsiviilkorra säilitamise eest. Kuldajastu sai lõpu tänu pärimissüsteemile, kui pärast Haakon V surma aastal 1319 tuli võimule Magnus Eriksson, kes valiti nii Norra kui ka Rootsi kuningaks. Sellega loodi lühiajaline Norra-Rootsi personaalunioon, mis kestis 1355. aastani. [16][17]

Must surm[muuda | muuda lähteteksti]

[[Fail:The Triumph of Death by Pieter Bruegel the Elder.jpg|pisi|Pieter Bruegel. "The Triumph Of Death" Islandi saagad räägivad, et must surm saabus Norra Bergenisse 1349. aastal Inglismaalt pärit laevaga. Must surm rüüstas Norrat andmete põhjal pool aastat. Epideemia võis alguse saada kirpudega nakatunud mustadelt laevarottidelt. Kirjalikud allikad viitavad samuti, et epideemia alguses levis Bergenis kopsukatk. Pärast seda levis ka kopsukatku, kuid peamiselt muhkkatk, mis kandub inimeselt inimesele edasi kirpude kaudu. Katku suri 50–60% elanikkonnast, mida on rohkem kui ülejäänud Euroopas.[18]

Kalmari unioon[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1397 liitus Norra kuningriik Kalmari uniooniga, mis koosnes kolmest Skandinaavia kuningriigist (Norra Kuningriik, Taani kuningriik, Rootsi kuningriik). Selle uniooni eesmärgiks oli tagada vastupanu Hansa Liidule. Must surm oli kahjustanud Põhja-Euroopa riike majanduslikult ja vähendanud rahvaarvu, nii et leiti, et mõistlik on riigid ühendada. 1536. aastal reformiti Norra Taani mõjusfääri ning kuningriigi staatus kadus, tuli uniooni mõiste uuesti kasutusele 1905. aastal Rootsi-Norra uniooni kontekstis, mis sai alguse 1814. aastal, lagunes ja võimule tuli Karl Haakon VII.[19][20]

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed valitsejad ja muinaspõhja usund[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed Norra kuningad olid paganad ja säilitasid Muinas-Skandinaavia usundit. Lääne-Norras moodustasid piirkonnad usulised vabaühendused, mida nimetati sognideks. Tänapäeval tähistab sogn Norras valda. Samuti ühendas usk norralasi ning külakogukonnad kohtusid kõik usurituaalidel.[3]

Kristluse omaksvõtmine tolleaegses ühiskonnas oli pikk protsess, mis hakkas pihta esimese (väidetavalt) kristliku kuninga Håkon Hea võimule saamisega. Haakoni valitsemisaja saaga jutustused keskenduvad tema ebaõnnestunud püüdlustele pöörata Trøndelagi elanikud ristiusku. Tema katsetest ristiusku tutvustada annavad märku ka Edela-Norras asuvad kiviristid ja saagad. Pärast tema surma kirjutatud skaldi luule kiidab teda paganlike templite taastamise eest.[4][7][8]

Norra ristiusustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Norra ristiusustamisel mängis suurt rolli kristlik Inglismaa, millega varajased Norra kuningad tihedalt kokku puutusid. Inglismaalt tulid vaimulikud norralasi ristiusustama ning toetasid Norra kuningaid ristiusu soosimisel. Ametlikult pöördus Norra ristiusku 11. sajandil ning ristiusustamine mängis kuningriigi ühendamisel otsustavat rolli.[7] Tollal valitsenud kuningas Olav II Haraldsson (999–1030) tegi kristlusest kuningriigi ainsa seadusliku religiooni Kuigi esialgu ebapopulaarne otsus sai alamate seas populaarseks pärast seda, kui kuningas Olav hukkus 1030. aasta Stiklestadi lahingus ja ta kuulutati pühakuks.[9]

1150. aastal ehitati esimene püstpalkkirik Urnesesse, mis tähistas seda tüüpi kirikute ehitamise perioodi algust. Selline ehitus ja arhitektuuriline meetod on ainult omane Norra aladel. Ehitamise käigus süvistati maapinda või maandati betooni puitpostid. Kiriku hoonetel on omapärane nurgeline profiil ja seespool asuvad paneelid, mis on nikerdatud kristluse-eelsele viikingikunstile omases põimikus. Paljudel püstpalkkirikutel on lisaks ka juurde viimistletud draakonipeadega otsad ning rikkalikult loodud sissekäigud ja värvilised interjöörid.[21]

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Tingid[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaselt teiste germaani rahvastega olid ka Norra aladel juba enne riikluse teket välja arenenud tingid, kus külakogukonnad arutasid omavahel probleeme, lahendasid konflikte ja sõlmisid kokkuleppeid, millest hiljem kujunesid välja seadused. Tingide juures hakati aja jooksul läbi viima ka usutalitusi ja peeti turgu. Samuti valiti seal kohalikke juhtisid, kes piirkonda esindasid. Esimene väljakujunenud Norra õigus nõudis lähedaste au kaitsmist ja silm silma vastu karistamist kuritegude eest. Selline õigus viis aga lõpuks perekondadevahelise vaenuni, kus üksteise vigastamise eest aina kätte maksti.[3]

Håkon Hea ajal korraldati tingid väikestest külakoosolekutest suuremateks piirkonna esindusorganiteks. Kohalikud tingid toimisid edasi ja säilitasid kohati ka oma seadusloome, aga nad valisid suurematesse esindusorganitesse esindajad, kes tegid piirkonnas suuremaid otsuseid ja suhtlesid kuningaga. Lääne-Norrat esindas Gulating, kus käis igal aastal 400 meest. Trøndelagis toimis edasi Øreting, kuigi sellele lisaks moodustati piirkonna lõunapoolsetel aladel Frostating kokkusaamiskoha Frosta järgi. Ida-Norras jätkas muutusteta tegevust Eidsivating ja lõunapoolsetel aladel moodustati Olav II ajal Borgarting, mille järel oli iga piirkonna keskaegsed esindusorganid moodustunud.[7]

Trooni pärimine[muuda | muuda lähteteksti]

12. sajandi keskpaigani oli Norra kuningriigis pärilik valitav monarhia. Monarhiks saamiseks oli vaja nii pärineda kuninga dünastiast ja saavutada tunnustus kuningana tingide käest. Kõik kuningapojad, nii seaduslikud kui ka ebaseaduslikud, pärisid võrdse õiguse troonile ja võisid proovida tinge veenda teda kuningana tunnustama. Tingil kuningaks kuulutamine andis kuningapoja võimule legitiimsuse.[22] Kõikidest tingidest muutus kõige olulisemaks tunnustus Øretingilt, kuid toetuse kindlustamiseks reisis tulevane kuningas tavaliselt rannikut mööda ja lasi end kuningana tunnustada kõikidel kohapealsetel tingidel. Ühe kuninga valimine ei välistanud teise kuningapoja tingil kuningaks kuulutamist ja eriti 11. sajandil valitsesid mitmed kuningad koos. Kuigi ühine valitsemissüsteem puudus, sõltus mitme kuninga puhul võimu jagamine isiklikest lepingutest. Kuigi kuningate vahel esines ka hõõrdumisi, lahvatasid need harva konfliktiks, sest kuninga toetajad ei soosinud konflikte.[11]

Aastal 1163 loodud kuninglik pärimisseadus lihtsustas pärimist ja tugevdas krooni võimu, asendades valitava monarhia primogenituuriga, mille kohaselt päris trooni vaid vanim seaduslik poeg. 1260. aastal vastu võetud uus kuningliku pärimisseadus kinnitas veel kord, et monarhia Norras oli puhtalt pärilik ja kroon antakse edasi isalt vanimale pojale.[22]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "A Brief History of Norway". Fjord Tours. 25.07.2019.
  2. ↑ "[Old] Kingdom of Norway (jan 1, 872 – jan 1, 1397)". Time Graphics. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Larsen, Karen (1950). A History of Norway (inglise) (Teine trükk). New York: Princeton University Press. Lk 14–32. ISBN 9780691653518.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Larsen, Karen (1950). A History of Norway (inglise) (Teine trükk). New York: Princeton University Press. Lk 64–85. ISBN 9780691653518.
  5. ↑ 5,0 5,1 "The unification of Norway". The Royal House of Norway (inglise). 24.03.2020. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  6. ↑ Grøsfjeld, Sigvald. "THE VIKING RULERS OF NORWAY". The Saga Heritage Foundation (Ameerika inglise). Tõlkinud Lars Walker. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. märts 2023. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Larsen, Karen (1950). "Peatükk "Formation of a National Christian State"". A History of Norway (inglise) (teine trükk). New York: Princeton University Press. Lk 86–108. ISBN 9780691653518.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 "The Kingdom(s) of Norway". ASNC Viking Age (inglise). University of Cambridge. 2019. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  9. ↑ 9,0 9,1 "The unification of Norway". www.royalcourt.no (inglise). Vaadatud 22. märtsil 2023.
  10. ↑ Mingren, Wu (21. mai 2020). "Cnut the Great: the Myth, the Man, and the Multi-National Viking Monarch". Ancient Origins (inglise). Vaadatud 22. märtsil 2023.
  11. ↑ 11,0 11,1 Larsen, Karen (1950). A History of Norway (inglise) (teine trükk). New York: Princeton University Press. Lk 109–127. ISBN 9780691653518.
  12. ↑ "The Kingdom(s) of Norway". ASNC Viking Age (inglise). Vaadatud 22. märtsil 2023.
  13. ↑ "Norway - Christianization | Britannica". www.britannica.com (inglise). Vaadatud 26. märtsil 2023.
  14. ↑ Helle, Knut (2003), Helle, Knut (toim), "The Norwegian kingdom: succession disputes and consolidation", The Cambridge History of Scandinavia: Volume 1: Prehistory to 1520, The Cambridge History of Scandinavia, Cambridge: Cambridge University Press, kd 1, lk 369–391, ISBN 978-0-521-47299-9, vaadatud 26. märtsil 2023
  15. ↑ "Norway - Christianization | Britannica". www.britannica.com (inglise). Vaadatud 26. märtsil 2023.
  16. ↑ "Haakon IV Haakonsson | king of Norway | Britannica". www.britannica.com (inglise). Vaadatud 26. märtsil 2023.
  17. ↑ "Norway - Christianization | Britannica". www.britannica.com (inglise). Vaadatud 26. märtsil 2023.
  18. ↑ Oeding, P. (30. juuni 1990). "[The black death in Norway]". Tidsskrift for Den Norske Laegeforening: Tidsskrift for Praktisk Medicin, Ny Raekke. 110 (17): 2204–2208. ISSN 0029-2001. PMID 2197762.
  19. ↑ "Kalmar, Union of | Encyclopedia.com". www.encyclopedia.com. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  20. ↑ "History". www.royalcourt.no (inglise). Vaadatud 22. märtsil 2023.
  21. ↑ "Eastern Europe and Scandinavia, 1000–1400 A.D. | Chronology | Heilbrunn Timeline of Art History | The Metropolitan Museum of Art". The Met’s Heilbrunn Timeline of Art History (inglise). Vaadatud 25. märtsil 2023.
  22. ↑ 22,0 22,1 "The unification of Norway". www.royalcourt.no (inglise). Vaadatud 22. märtsil 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Norra_kuningriik_(872–1397)&oldid=6622624"