Tsüstiit

Allikas: Vikipeedia

Tsüstiit ehk põiepõletik ehk kusepõiepõletik (cystitis) on imetajate kusepõie põletik (tavaliselt koos alumiste kuseteede infektsiooniga).[1]

Inimese tsüstiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamasti kulgeb ta ülenevalt: haigustekitajad satuvad põide nahalt ja pärakuümbrusest kusiti kaudu.

Ebapiisava hügieeni korral või kui näiteks pärast roojamist pühitakse pärakut tagant ettepoole, mitte eest tahapoole, satuvad need bakterid (naistel) kuseteede lähedusse. Kui nad kord on kuseteedesse sattunud ning ravimata jätmisel põide jõudnud, on neil seal head elutingimused ning nad paljunevad kiiresti ja tabavad limaskesti.

Põiepõletik tekib sageli alakeha alajahtumise tagajärjel, sest see nõrgestab põie kaitsevõimet, nii et bakteritel on kergem sinna elama asuda. Ka pärast külmetust võivad organismi kaitsemehhanismid niipalju nõrgenenud, et ei suuda bakteritele vastu panna. Et naiste kusiti (urethra) on palju lühem (ainult 3 kuni 5 sentimeetri pikkune), esineb põiepõletikku üle kahe korra sagedamini naistel.[2]Tupeavast saavad nakkusetekitajad suhteliselt kergesti sattuda kuseteedesse ja kusepõide.

Eriti ohtlik inimestele on suguühe, sest liigutused võivad soodustada haigusetekitajate sattumist kuseteedesse. Seda põiepõletikku vormi nimetatakse mesinädalatetsüstiidiks (honeymoon cystitis). Tegemist ei ole suguhaigusega.

Peale selle võib meestel põiepõletikku tekitada eesnäärme suurenemise tõttu põide pidama jääv jääkkusi.

On veel olemas kiirgustsüstiit (pärast kiiritusravi) ja interstitsiaalne tsüstiit (krooniline mittebakteriaalne põiepõletik).

Tsüstiiti võivad tekitada ka neerukivid ja põiekivid, mis takistavad kusevoolu.

Mikroobid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haigusetekitajateks võivad olla näiteks ka stafülokokid, streptokokid, gonokokid, mükobakterid või trihhomonaadid. Haigusetekitajateks on enamasti soolebakterid (Escherichia coli, Klebsiella spp., Proteus spp., Pseudomonased jpt) [3]: kaheksal juhul kümnest tekitab põiepõletiku Escherichia coli.

Riskitegurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valdaval enamikul haigusjuhtudest ei õnnestu tsüstiidi kindlat põhjust leida seetõttu kirjeldatakse mitmeid soodustavaid riskitegureid, mis võivad seletada tsüstiiti. Tõendatud on järgmised riskitegurid:

  • vedelikupuudus
  • suguelu
  • anatoomilised iseärasused
  • ebapiisav hügieen
  • diabeet

Lastel, eakatel ja kroonilistel haigetel on immuunsüsteemi nõrkuse tõttu suurem risk.

Soodustavad tegurid on ka invasiivne sekkumine kuseteedesse, näiteks põiekateetriga.

Tsüstiidi teket soodustavad ka mõned ravimid, näiteks kortisoon.

Eriti ohustatud on naised kusiti lühiduse tõttu. Tsüstiiti soodustavad neil päraku vale pühkimine, suguelu, samuti rasedus ja sünnitus. Klimakteeriumiaegne krooniline kusepõiepõletik (c.senilis (feminarium) võib põhjustada östrogeenivaegusest tekkinud limaskestamuutusi.[4]

Aasta jooksul on 11% naistest põiepõletik ja/või alumiste kuseteede infektsioon.

Meestel on tsüstiit sagedasem vanemas eas eesnäärme suurenemise ja kusepeetuse tagajärjel. Ka põiekateeter võib haigust esile kutsuda.

Sümptoomid ja diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Tervishoiusüsteemis töötavate arstid klassifitseerivad tsüstiite RHK-10 alusel, XIV peatükis: Kuse-suguelundite haigused, jaotises N30 alampeatükkides: N30.0-N30.9 tsüstiit ehk kusepõiepõletik, (v.a. N41.3 Prostata tsüstiit) mida vajadusel täpsustatakse.[5]

RHK-10 Kusepõiepõletiku [N30] alamjaotised

Alamjaotised Nimetus
N30.0 Äge tsüstiit (cyctitis acuta)
N30.1 Interstitsiaalne (krooniline) tsüstiit (c.interstitialis (chronica))
N30.2 Muu krooniline tsüstiit
N30.3 Trigoniit
N30.4 Kiirgustsüstiit
N30.8 Muu tsüstiit
N30.9 Täpsustamata tsüstiit

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põiepõletik annab end tunda kõigepealt sagedase kusepakitsusena, ilma et erituks suures koguses uriini (pollakisuuria ehk sagekusesus).

Kui põletikulised on kusepõie limaskestad, tekib põletav valu või krambid, eriti pärast urineerimist (düsuuria).

Uriin värvub sogaseks ning on mõnikord verine makrohematuuria).

Peale selle võivad esineda valud alakõhus, kerge kusepidamatus ehk uriiniinkonsistentsus (naermisel, aevastamisel või köhimisel) ning naistel tupevoolus ehk valgevoolus.

Palavikku, vappekülma ja iiveldust esineb harva.

Krooniline põiepõletik on sageli asümptomaatiline.

Kui esinevad palavik ning külje- ja seljavalud, siis võib olla tegemist ka neeruvaagnapõletikuga (püelonefriidiga).

Bakteriaalse põiepõletiku teeb kindlaks arst nitrititestiga. Keskmise joa uriinis hoitakse testkepikest, mis nitritisisalduse korral muudab värvi. Bakterid muudavad põies nitraadi nitritiks. Diferentsiaaldiagnoosiks, mis võimaldab ka haigustekitaja kindlaks teha on tarvis uriinikülvi.

Igasuguste võimalike kusepõie ja ka kuseteede põletike korral tuleb arsti poole pöörduda, et võimalikke tüsistusi vältida.

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et põiepõletikku (koos alumiste kuseteede põletikega ja ilma) sarnaseid sümptomeid võivad põhjustada mitmed haiguslikud seisundid ja ka sugulisel teel levivad nakkushaigused siis viiakse diagnoosi kinnitamiseks läbi mitmeid laboratoorseid analüüse ja diagnostilisi protseduure.

Diagnostilised protseduurid[6][muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagnoosi kinnitamiseks viiakse kliinilises meditsiinis läbi mitmeid laboratoorseid analüüse, teste ning diagnostilisi protseduure.[7]

Uriini biokeemia analüüsid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • bakterikülv
  • seenekülv
  • nitrititest jpt.

Invasiivne diagnostika meetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüsistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lihtne kuseteede infektsioon võib viia tüsilike neeruinfektsioonideni, mis vajavad haiglaravi.

Meestel võib tekkida ka munandite või munandimanuste infektsioon, mis vajab uroloogilist ravi, et vältida mädaniku teket ja viljatust.

Ennetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sagedaste põiepõletike korral on tarvis aega limaskestade taastumiseks, sest need kaitsevad bakterite vastu. Menstruatsiooni ajal on sellepärast parem kasutada tampooni asemel hügieenisidemeid, et vältida tupeseinte kuivamist.

Puuvillane aluspesu imab endasse kehavedeliku ja ning see aurub. Samuti ei teki puuvillase pesuga liigset higistamist. Et niiske keskkond soodustab seente ja bakterite paljunemist, on puuvillane pesu eelistatav sünteetilisele.

Kui pärast suguühet urineerida, loputatakse kuseteedesse tunginud bakterid välja.

Parim profülaktika on tasakaalustatud toitumine, sest ühekülgne toit mõjub uriini koostisele halvasti ja vähendab limaskestade vastupanuvõimet. Sagedaste põiepõletike puhul on soovitatav testriba abil kontrollida kuse koostist. Õige toitumisega muutub kusi aluselisemaks. Põletiku korral tuleb eelistada soolavaest ja kergestiseeditavat toitu. Mõned aedviljad suurendavad kuseeritust. Soovitatavas on sellerimugulad ja värske spargel (välja arvatud neeruhaiguste korral). Kerged supid lisavad vedelikku, mis soodustab neerutegevust.

Tuleb vältida stressi ja pikaajalist pingutust. Pingul põieseinad toodavad vähem lima, mistõttu suureneb oht, et bakterid asuvad elama põiepiirkonda.

Alakeha tuleb soojas hoida. Eriti naised peavad vältima külmale pinnale istumist. Tuleb vältida jalgade külmasolekut ja tõmbetuult. Kuigi külm iseenesest haigust ei tekita, nõrgendab ta vastupanuvõimet.

Märjad ujumisriided tuleb kohe vahetada, sest nende kuivamine jahutab aurumise tõttu organismi. Teine võimalus on ujuda alasti.

Saun ergutab vereringet ja karastab keha.

Vaieldava toimega profülaktilised abinõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põiepõletiku vältimiseks on tarvis piisavat vedelikutarbimist (vähemalt kaks liitrit päevas; südame- ja neeruhaiguste korral arsti loal). Hästi sobivad vesi, rohuteed ja lahjendatud puuviljamahlad.

Pohlakapslid ja -mahl sisaldavad aineid, mis raskendavad haigusetekitajate elamaasumist ja paljunemist kusepõie limaskestas. Erinevad C-vitamiini preparaadid soodustavad uriini happelisemaks muutumist, mis on bakteritele aga ebasoodne elukeskkond.

Pärast roojamist tuleb pühkida alati eest taha, igal pühkimisel kasutada uut paberit.

Häbemepiirkonna puhastamiseks on kõige parem kasutada ainult sooja vett ja välispidiselt kätt. Pesemislapid on sageli täis haigustekitajaid.

Põiepõletikule kalduvad naised peaksid hiljemalt 15 minutit pärast suguühet urineerima, et võimalikud haigustekitajad välja loputada. Mehhaanilised kontratseptsioonivahendid võivad nakkust suurendada, seevastu kondoom aitab tsüstiiti vältida. Soodne võib olla ka lahklihageel, sest ebapiisava lubrifikatsiooni korral tekib kuseteede mehhaaniline ärritus, eriti teatud asendite puhul (eriti nende puhul, mille eesmärk on stimuleerida G-punkti). Eriti kehtib see mesinädalatsüstiidi puhul.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui arst teisiti ette ei näe, tuleb rakendada järgmisi abinõusid.

Tuleb vältida kofeiini sisaldavaid ravimeid (näiteks mõned valuvaigistid) ja toiduaineid (kohv, koola, tee, šokolaad), alkoholi ja väga vürtsiseid jooke.

Tuleb rohkelt (vähemalt kaks liitrit päevas) juua vett või põie- või neeruteed, kuseeritust soodustavaid põletikuvastaseid rohuteesid.

Kusepakitsuse korral ja pärast suguühet tuleb urineerida.

Tuleb soojalt riietuda ja kõhupiirkond soojas hoida.

Häbemepiirkonda tuleb puhastada eestpoolt tahapoole.

Toit peab olema tervislik, tasakaalustatud ja vitamiinirikas, et immuunsüsteem tugevneks.

Need abinõud ei asenda arstlikult määratud ravi.

Ravimite variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tsüstiidi kahtluse korral määratakse akuutse tsüstiidi raviks ühekordne või lühikuur (3 kuni 5 päeva naistel ja 7-10 päeva meestel) antibiootikumidega (amoksitsilliinco-trimoxazole). [11][12] Antibiootikumi valik oleneb sellest, kas on tegu esmase või korduva infektsiooniga, haigustekitajate liigist ja ravimiallergiate olemasolust.

Naiste tsüstiidi korral määratakse lisaks veel ka mitmeid teisi retseptiravimeid nagu levofloksatsiin, nitrofurantoiin, pivmetsillinaam, trimetoprim, tsiprofloksatsiin, jpt. Meeste tsüstiidi raviks kasutatakse levofloksatiini ja tsiprofloksatiini.

Haige peab palju jooma. Ülemäärane joomine võib siiski organismist eemaldada antibiootikume ja haigusega võitlevaid leukotsüüte.

Valude korral kasutatakse ka valuvaigisteid ning rasketel juhtudel krampidevastaseid vahendeid, mis uriini voolu kergendavad. Viimaste kasutamine oleneb taluvusest.

Toetavalt võib kasutada ka neeru- ja põieteesid. Sageli soovitatakse hariliku leesika preparaate teena, ekstraktina või kapslitena, sest leesikalehed sisaldavad kuseteid desinfitseerivaid aineid. Neid ei tohiks siiski kasutada sagedamini kui paar korda aastas, sest toimeaine (arbutiin, hüdrokinoon) on potentsiaalselt vähkitekitav ja maksa kahjustav. [viide?] Samuti võiks meeles pidada, et need toimivad peamiselt aluselise uriini korral. Seetõttu võib lesikateesse lisada noaotsatäie naatriumvesinikkarbonaadi.

Paljud soovitavad ka soojashoidmist ning isegi voodirežiimi, eriti tugeva kusepakitsuse ja alakehakrampide korral.

Leevendavalt võib mõjuda ka istevann teatud taimeekstraktidega. Need abinõud ei tohiks siiski antibiootikumikuuri asendada, välja arvatud arsti nõusolekul.

Rohkem kui kolm korda aastas korduvate põiepõletike korral või keerukamatel juhtudel tuleb konsulteerida uroloogiga, et välistada orgaanilised põhjused.

On olemas ka immuniseerimisravi, mis võib aidata eriti korduva põiepõletikuga naisi.

Eriti korduva tsüstiidi puhul on oluline uurida ja vajaduse korral ravida ka seksuaalpartnerit, sest ta võib olla haigustekitajate kandja, olles ise terve.

Alternatiivmeditsiin ja farmakognoosia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soovitatakse palju juua, et kuseteid läbi loputada. Põie- ja neeruteedes on palju aineid, mis ergutavad kuseproduktsiooni. Tavaliselt piisab neljast-viiest tassist.Enamasti soovitab sama ka tõenduspõhine meditsiin.

Ravitseja Vigala Sass (Aleksander Heintalu) soovitab kusekanali ning kusepõiepõletike korral kasutada taimedest valmistatud antiseptilisi teesid, millede koostisosad ja droogid varieeruvad (toodud retseptid) , soovitatakse kasutada nii teekummelit, mustikat, paju, saialille, liht-naistepuna, sibulat, piparmünti, lina, aedsalveid, pohla. hariliku tamme, sookailu jpt taimi.[13]

Meil levinuimad, kuseteid desinfitseerivad ja uriinieritust soodustavad, taimedroogid farmakognoosia kaudu on:

Harilik leesikas[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Harilik leesikas

Hariliku leesika lehed sisaldavad flavonoide (katehhiinid) jpt aineid, lehtedel droogina on desinfitseeriv ja antibakteriaalne toime.[14]

Harilik pohl[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Harilik pohl

Hariliku pohla lehed, võrsed ja marjad leiavad rakendust droogina neil on desinfitseeriv ja antibakteriaalne ning kuseeritust suurendav toime.[15]Pohlas on kiniin- ja hipuurhapet, mis alandavad uriini pH-d, muutes ta happeliseks. Sama toime omistatakse ka C-vitamiini sisaldavatele mahladele, sidrunhappele ja äädikaveele. Pohl sisaldab ka parkainet tanniini, mis pidurdab bakterite kasvu.

Kestva põiepõletiku korral on siiski tarvis kasutada antibiootikume, eriti juhul, kui on neeruvaagnapõletiku oht. Antibiootikumid ei mõju iseenesest organismile hästi (võivad kergesti hävineda ka eluks vajalike bakterite kooslusi) ja teevad takistusi lümfisüsteemi toimimisele. Samuti võib antibiootikumide pidev tarbimine soodustada antibiootikumidele resistentsete bakterikoosluste arengut.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik, lk 381, 2004
  2. Professional Guide to Diseases, lk 412, 2010
  3. Professional Guide to Diseases, lk 412, 2010
  4. Meditsiinisõnastik, lk 382, 2004
  5. "Meditsiinisõnastik, lk 745, 2004
  6. Chernecky et al 2008
  7. Chernecky et al 2008
  8. Chernecky et al, lk 418, 2008
  9. Chernecky et al, lk 416, 2008
  10. Chernecky et al, lk 417 2008
  11. Professional Guide to Diseases, lk 412, 2010
  12. http://www.medikidz.com/medipedia/co-trimoxazole
  13. Vigala Sass, lk 434-435, 2005
  14. Raal, lk 88, 2010
  15. Raal, lk 939, 2010

Kasutatud publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]