Tsüstiit

Allikas: Vikipeedia

Tsüstiit ehk põiepõletik ehk kusepõiepõletik (cystitis) on imetajate kusepõie põletik (tavaliselt koos alumiste kuseteede infektsiooniga).[2]

Inimese tsüstiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamasti kulgeb ta ülenevalt: haigustekitajad satuvad põide nahalt ja pärakuümbrusest kusiti kaudu.

Ebapiisava hügieeni korral või kui näiteks pärast roojamist pühitakse pärakut tagant ettepoole, mitte eest tahapoole, satuvad need bakterid (naistel) kuseteede lähedusse. Kui nad kord on kuseteedesse sattunud ning ravimata jätmisel põide jõudnud, on neil seal head elutingimused, nad paljunevad kiiresti ja tabavad limaskesti.

Põiepõletik tekib sageli alakeha alajahtumise tagajärjel, sest see nõrgestab põie kaitsevõimet, nii et bakteritel on kergem sinna elama asuda. Ka pärast külmetust võivad organismi kaitsemehhanismid olla nii palju nõrgenenud, et ei suuda bakteritele vastu panna. Et naiste kusiti (urethra) on palju lühem (ainult 3–5 sentimeetri pikkune), esineb põiepõletikku üle kahe korra sagedamini naistel.[3] Tupeavast saavad nakkusetekitajad suhteliselt kergesti sattuda kuseteedesse ja kusepõide.

Eriti ohtlik inimestele on suguühe, sest liigutused võivad soodustada haigusetekitajate sattumist kuseteedesse. Seda põiepõletiku vormi nimetatakse mesinädalatetsüstiidiks (honeymoon cystitis). Tegemist ei ole suguhaigusega.

Peale selle võib meestel põiepõletikku tekitada eesnäärme suurenemise tõttu põide pidama jääv jääkkusi.

On veel olemas kiirgustsüstiit (pärast kiiritusravi) ja interstitsiaalne tsüstiit (krooniline mittebakteriaalne põiepõletik).

Tsüstiiti võivad tekitada ka neerukivid ja põiekivid, mis takistavad kusevoolu.

Mikroobid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haigusetekitajateks võivad olla näiteks ka stafülokokid, streptokokid, gonokokid, mükobakterid või trihhomonaadid. Haigusetekitajateks on enamasti soolebakterid (Escherichia coli, Klebsiella spp., Proteus spp., Pseudomonased jpt) [4]: kaheksal juhul kümnest tekitab põiepõletiku Escherichia coli.

Riskitegurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valdaval enamikul haigusjuhtudest ei õnnestu tsüstiidi kindlat põhjust leida, seetõttu kirjeldatakse mitmeid soodustavaid riskitegureid, mis võivad seletada tsüstiiti. Tõendatud on järgmised riskitegurid:

  • vedelikupuudus
  • suguelu
  • anatoomilised iseärasused
  • ebapiisav hügieen
  • diabeet

Lastel, eakatel ja kroonilistel haigetel on immuunsüsteemi nõrkuse tõttu suurem risk.

Soodustavad tegurid on ka invasiivne sekkumine kuseteedesse, näiteks põiekateetriga.

Tsüstiidi teket soodustavad ka mõned ravimid, näiteks kortisoon.

Eriti ohustatud on naised kusiti lühiduse tõttu. Tsüstiiti soodustavad neil päraku vale pühkimine, suguelu, samuti rasedus ja sünnitus. Klimakteeriumiaegne krooniline kusepõiepõletik (c.senilis (feminarium) võib põhjustada östrogeenivaegusest tekkinud limaskestamuutusi.[5]

Aasta jooksul on 11 protsendil naistest põiepõletik ja/või alumiste kuseteede infektsioon.

Meestel on tsüstiit sagedasem vanemas eas eesnäärme suurenemise ja kusepeetuse tagajärjel. Ka põiekateeter võib haigust esile kutsuda.

Sümptomid ja diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Tervishoiusüsteemis töötavad arstid klassifitseerivad tsüstiite RHK-10 alusel, XIV peatükis: Kuse-suguelundite haigused, jaotises N30 alampeatükkides: N30.0–N30.9 tsüstiit ehk kusepõiepõletik (v.a. N41.3 Prostata tsüstiit), mida vajadusel täpsustatakse.[6]

RHK-10 Kusepõiepõletiku [N30] alamjaotised

Alamjaotised Nimetus
N30.0 Äge tsüstiit (cyctitis acuta)
N30.1 Interstitsiaalne (krooniline) tsüstiit (c.interstitialis (chronica))
N30.2 Muu krooniline tsüstiit
N30.3 Trigoniit
N30.4 Kiirgustsüstiit
N30.8 Muu tsüstiit
N30.9 Täpsustamata tsüstiit

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põiepõletik annab end tunda kõigepealt sagedase kusepakitsusena, ilma et erituks suures koguses uriini (pollakisuuria ehk sagekusesus).

Kui põletikulised on kusepõie limaskestad, tekib põletav valu või krambid, eriti pärast urineerimist (düsuuria).

Uriin värvub sogaseks ja mõnikord esineb verine makrohematuuria).

Peale selle võivad esineda valud alakõhus, kerge kusepidamatus ehk uriiniinkonsistentsus (naermisel, aevastamisel või köhimisel) ning naistel tupevoolus ehk valgevoolus.

Palavikku, vappekülma ja iiveldust esineb harva.

Krooniline põiepõletik on sageli asümptomaatiline.

Kui esinevad palavik ning külje- ja seljavalud, siis võib olla tegemist ka neeruvaagnapõletikuga (püelonefriidiga).

Bakteriaalse põiepõletiku teeb kindlaks arst nitrititestiga. Keskmise joa uriinis hoitakse testkepikest, mis nitritisisalduse korral muudab värvi. Bakterid muudavad põies nitraadi nitritiks. Diferentsiaaldiagnoosiks, mis võimaldab ka haigustekitaja kindlaks teha, on tarvis uriinikülvi.

Igasuguste võimalike kusepõie ja ka kuseteede põletike korral tuleb arsti poole pöörduda, et võimalikke tüsistusi vältida.

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et põiepõletiku (koos alumiste kuseteede põletikega ja ilma) sarnaseid sümptomeid võivad põhjustada mitmed haiguslikud seisundid ja ka sugulisel teel levivad nakkushaigused, siis tehakse diagnoosi kinnitamiseks mitmeid laboratoorseid analüüse ja diagnostilisi protseduure.

Diagnostilised protseduurid[7][muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagnoosi kinnitamiseks tehakse kliinilises meditsiinis mitmeid laboratoorseid analüüse, teste ja diagnostilisi protseduure.[8]

Uriini biokeemia analüüsid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • bakterikülv
  • seenekülv
  • nitrititest jpt.

Invasiivne diagnostika meetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüsistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lihtne kuseteede infektsioon võib viia tüsilike neeruinfektsioonideni, mis vajavad haiglaravi.

Meestel võib tekkida ka munandite või munandimanuste infektsioon, mis vajab uroloogilist ravi, et vältida mädaniku teket ja viljatust.

Ennetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sagedaste põiepõletike korral on tarvis aega limaskestade taastumiseks, sest need kaitsevad bakterite vastu. Menstruatsiooni ajal on sellepärast parem kasutada tampooni asemel hügieenisidemeid, et vältida tupeseinte kuivamist.

Puuvillane aluspesu imab endasse kehavedelikku ja see aurub. Samuti ei teki puuvillase pesuga liigset higistamist. Et niiske keskkond soodustab seente ja bakterite paljunemist, on puuvillane pesu eelistatav sünteetilisele.

Kui pärast suguühet urineerida, loputatakse kuseteedesse tunginud bakterid välja.

Parim profülaktika on tasakaalustatud toitumine, sest ühekülgne toit mõjub uriini koostisele halvasti ja vähendab limaskestade vastupanuvõimet. Sagedaste põiepõletike puhul on soovitatav testriba abil kontrollida kuse koostist. Õige toitumisega muutub kusi aluselisemaks. Põletiku korral tuleb eelistada soolavaest ja kergesti seeditavat toitu. Mõned aedviljad suurendavad kuseeritust. Soovitatavad on sellerimugulad ja värske spargel (v.a neeruhaiguste korral). Kerged supid lisavad vedelikku, mis soodustab neerutegevust.

Tuleb vältida stressi ja pikaajalist pingutust. Pingul põieseinad toodavad vähem lima, mistõttu suureneb oht, et bakterid asuvad elama põiepiirkonda.

Alakeha tuleb hoida soojas. Eriti naised peavad vältima külmale pinnale istumist. Tuleb vältida jalgade külmasolekut ja tõmbetuult. Kuigi külm iseenesest haigust ei tekita, nõrgendab see vastupanuvõimet.

Märjad ujumisriided tuleb kohe pärast ujumist vahetada, sest nende ihul kuivamine jahutab aurumise tõttu organismi. Teine võimalus on ujuda alasti.

Saun ergutab vereringet ja karastab keha.

Vaieldava toimega profülaktilised abinõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põiepõletiku vältimiseks on tarvis piisavalt vedelikku tarbida (vähemalt kaks liitrit päevas; südame- ja neeruhaiguste korral arsti loal). Hästi sobivad vesi, rohuteed ja lahjendatud puuviljamahlad.

Pohlakapslid ja -mahl sisaldavad aineid, mis raskendavad haigusetekitajate elamaasumist ja paljunemist kusepõie limaskestas. Erinevad C-vitamiini preparaadid soodustavad uriini happelisemaks muutumist, mis on bakteritele ebasoodne elukeskkond.

Pärast roojamist tuleb pühkida alati eest taha, igal pühkimisel kasutada uut paberit.

Häbemepiirkonna puhastamiseks on kõige parem kasutada ainult sooja vett ja välispidiselt kätt. Pesemislappides on sageli haigustekitajaid.

Põiepõletikule kalduvad naised peaksid hiljemalt 15 minutit pärast suguühet urineerima, et võimalikud haigustekitajad välja loputada. Mehhaanilised kontratseptsioonivahendid võivad nakkust suurendada, seevastu kondoom aitab tsüstiiti vältida. Soodne võib olla ka lahklihageel, sest ebapiisava lubrifikatsiooni korral tekib kuseteede mehaaniline ärritus, eriti teatud asendite puhul (eriti nende puhul, mille eesmärk on stimuleerida G-punkti). Eriti kehtib see mesinädalatsüstiidi korral.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui arst teisiti ette ei näe, tuleb rakendada järgmisi abinõusid.

Tuleb vältida kofeiini sisaldavaid ravimeid (näiteks mõned valuvaigistid) ja toiduaineid (kohv, koola, tee, šokolaad), alkoholi ja väga vürtsiseid jooke.

Tuleb rohkelt (vähemalt kaks liitrit päevas) juua vett või põie- või neeruteed, kuseeritust soodustavaid põletikuvastaseid rohuteesid.

Kusepakitsuse korral ja pärast suguühet tuleb urineerida.

Tuleb soojalt riietuda ja kõhupiirkond soojas hoida.

Häbemepiirkonda tuleb puhastada eestpoolt tahapoole.

Toit peab olema tervislik, tasakaalustatud ja vitamiinirikas, et immuunsüsteem tugevneks.

Need abinõud ei asenda arsti määratud ravi.

Ravimite variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tsüstiidi kahtluse korral määratakse akuutse tsüstiidi raviks ühekordne või lühikuur (3–5 päeva naistel ja 7–10 päeva meestel) antibiootikumidega (amoksitsilliinco-trimoxazole). [12][13] Antibiootikumi valik oleneb sellest, kas on tegu esmase või korduva infektsiooniga, haigustekitajate liigist ja ravimiallergiate olemasolust.

Naiste tsüstiidi korral määratakse lisaks veel ka selliseid retseptiravimeid nagu levofloksatsiin, nitrofurantoiin, pivmetsillinaam, trimetoprim, tsiprofloksatsiin jpt. Meeste tsüstiidi raviks kasutatakse levofloksatiini ja tsiprofloksatiini.

Haige peab palju jooma. Ülemäärane joomine võib siiski organismist eemaldada antibiootikume ja haigusega võitlevaid leukotsüüte.

Valude korral kasutatakse ka valuvaigisteid ning rasketel juhtudel krampidevastaseid vahendeid, mis kergendavad uriini voolu. Viimaste kasutamine oleneb taluvusest.

Toetavalt võib kasutada ka neeru- ja põieteesid. Sageli soovitatakse hariliku leesika preparaate teena, ekstraktina või kapslitena, sest leesikalehed sisaldavad kuseteid desinfitseerivaid aineid. Neid ei tohiks siiski kasutada sagedamini kui paar korda aastas, sest toimeaine (arbutiin, hüdrokinoon) on potentsiaalselt vähkitekitav ja maksa kahjustav. [viide?] Samuti võiks meeles pidada, et need toimivad peamiselt aluselise uriini korral. Seetõttu võib lesikateesse lisada noaotsatäie naatriumvesinikkarbonaadi.

Paljud soovitavad ka soojashoidmist ning isegi voodirežiimi, eriti tugeva kusepakitsuse ja alakehakrampide korral.

Leevendavalt võib mõjuda ka istevann teatud taimeekstraktidega. Need abinõud ei tohiks siiski antibiootikumikuuri asendada, välja arvatud arsti nõusolekul.

Rohkem kui kolm korda aastas korduvate põiepõletike korral või keerukamatel juhtudel tuleb konsulteerida uroloogiga, et välistada orgaanilised põhjused.

On olemas ka immuniseerimisravi, mis võib aidata eriti korduva põiepõletikuga naisi.

Eriti korduva tsüstiidi puhul on oluline uurida ja vajaduse korral ravida ka seksuaalpartnerit, sest ta võib ise terve olles siiski haigustekitajaid kanda.

Alternatiivmeditsiin ja farmakognoosia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soovitatakse palju juua, et kuseteid läbi loputada. Põie- ja neeruteedes on palju aineid, mis ergutavad kuseproduktsiooni. Tavaliselt piisab neljast-viiest tassist. Enamasti soovitab sama ka tõenduspõhine meditsiin.

Ravitseja Vigala Sass (Aleksander Heintalu) soovitab kusekanali- ja kusepõiepõletike korral kasutada taimedest valmistatud antiseptilisi teesid, mille koostisosad ja droogid varieeruvad (toodud retseptid). Soovitatud on kasutada nii teekummelit, mustikat, paju, saialille, liht-naistepuna, sibulat, piparmünti, lina, aedsalveid, pohla, hariliku tamme, sookailu jpt taimi.[14]

Meil levinumad, kuseteid desinfitseerivad ja uriinieritust soodustavad taimedroogid farmakognoosia kaudu on:

Harilik leesikas[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Harilik leesikas

Hariliku leesika lehed sisaldavad flavonoide (katehhiinid) jpt aineid, lehtedel droogina on desinfitseeriv ja antibakteriaalne toime.[15]

Harilik pohl[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Harilik pohl

Hariliku pohla lehed, võrsed ja marjad leiavad rakendust droogina neil on desinfitseeriv ja antibakteriaalne ning kuseeritust suurendav toime.[16]Pohlas on kiniin- ja hipuurhapet, mis alandavad uriini pH-d, muutes ta happeliseks. Sama toime omistatakse ka C-vitamiini sisaldavatele mahladele, sidrunhappele ja äädikaveele. Pohl sisaldab ka parkainet tanniini, mis pidurdab bakterite kasvu.

Kestva põiepõletiku korral on siiski tarvis kasutada antibiootikume, eriti juhul, kui on neeruvaagnapõletiku oht. Antibiootikumid ei mõju iseenesest organismile hästi (võivad kergesti hävitada ka eluks vajalike bakterite kooslusi) ja teevad takistusi lümfisüsteemi toimimisele. Samuti võib antibiootikumide pidev tarbimine soodustada antibiootikumidele resistentsete bakterikoosluste arengut.

Liht-naistepuna[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Liht-naistepuna ürt

Tsüstiidi korral saab kasutada naistepunaleotist.[17]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Chernecky et al 2008
  2. "Meditsiinisõnastik, lk 381, 2004
  3. Professional Guide to Diseases, lk 412, 2010
  4. Professional Guide to Diseases, lk 412, 2010
  5. Meditsiinisõnastik, lk 382, 2004
  6. "Meditsiinisõnastik, lk 745, 2004
  7. Chernecky et al 2008
  8. Chernecky et al 2008
  9. Chernecky et al, lk 418, 2008
  10. Chernecky et al, lk 416, 2008
  11. Chernecky et al, lk 417 2008
  12. Professional Guide to Diseases, lk 412, 2010
  13. http://www.medikidz.com/medipedia/co-trimoxazole
  14. Vigala Sass, lk 434-435, 2005
  15. Raal, lk 88, 2010
  16. Raal, lk 939, 2010
  17. Kerda Kroom, toimetanud Katri Liivas, "Naistepuna ja vereurmarohu raviomadused", Odamees, lk 20, 2007, ISBN 978 9949 424 93 1

Kasutatud publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]