Theodor Petai

Allikas: Vikipeedia
Theodor Petai

Theodor Petai (aastani 1935 Theodor Pettai; 19. jaanuar 1890 Varstu, Võrumaa – 20. aprill 1942 Sosva vangilaager, Sverdlovski oblast, Venemaa) oli eesti pedagoog, Kaitseliidu Varstu malevkonna pealik.

Ta sündis Matumäe taluperemehe Kaarli Pettai ja ta naise Anna (sündinud Sepp, pärit Karula vallast Paluotsa talust) pojana. Ta abiellus 1919 õpetaja Anna Veiding'uga (1889–1948), Mõniste Paju kõrtsi pidaja tütrega, kellest hiljem (1929) sai Naiskodukaitse Võru ringkonna Vastse-Roosa jaoskonna asutaja ja juhatuseliige.[1]

Sisukord

Haridus [muuda]

Varstu Apostliku Õigeusu Abikool 1897–1899, Mõniste-Ritsiku Apostliku Õigeusu Kihelkonnakool 1899–1900, Antsla valla Kaika Apostliku Õigeusu Kihelkonnakool 1900–1902. Lõpetas Tsooru Ministeeriumikooli 1905. Sooritas õigeusu kiriku salmilaulja (köstri) eksami 1912. Õppis edasi pedagoogilistel kursustel ning omandas algkooliõpetaja kutse 1919 ja täiendavalt Võru Õpetajate Seminari juures 1923.[2]

Töökohad [muuda]

Tsooru valla Kõrgepalu Apostliku Õigeusu Abikooli õpetaja 1909–1911, Maalupi (Mālupe) Apostliku Õigeusu Kooli õpetaja-köster (Lätis) 1911, Mõniste-Ritsiku Apostliku Õigeusu Kihelkonnakooli õpetaja-köster 1911–1919, Miku Algkooli õpetaja Varstus 1919–1920, Vastse-Roosa Algkooli juhataja 1920–1941, kus vahepeal õpetas ka ta abikaasa Anna.

Põhitöö kõrvalt oli ta ka Vastse-Roosa postiagentuuri juhataja alates 4. maist 1939, kuni ta kogu perega (abikaasa, tütred Helvi ja Maret) küüditati 14. juunil 1941.[3][4]

Ühiskondlik tegevus [muuda]

Seoses Eesti-Läti piiri määramisega aitas Th. Petai kaasa poole tolleaegse Vastse-Roosa valla jätmisele Eesti alale. Koos August Kondiga valmistas ta ette statistilised andmed ja kogus Eesti alla soovijate allkirjad[5].

Th. Petai kuulus Kaitseliitu alates 1919. aastast, oli Kaitseliidu Varstu malevkonna pealik 1934–1940, organiseeris Noorte Kotkaste Varstu malevkonna ja oli selle vanem 1930–1940, Vabadussõja Ajaloo Komitee kaastööline, Eesti Kirjanduse Seltsi liige ja usaldusmees, Piirimaade Ühingu liige, Looduskaitse usaldusmees.

Ta asutas Vana-Roosa Rahva Haridusühingu 1919, Vastse-Roosa raamatukogu 1921, kohaliku kiriku- ja ilmaliku koori 1919. Koor osales VIII ja IX üldlaulupeol Tallinnas. Petai juhatas Noorte Kotkaste orkestrit ja näiteringi, oli tegevliige Vabatahtlikus Tuletõrjeühingus, Majandusühisuses ja Varstu Ühispangas.[6]

Tunnustused [muuda]

Theodor Petai meenutustest [muuda]

Palka ei maksnud meile enamlaste võimud ega ka saksa okupatsiooni võimukandjad, tuues süüks: esimene - "kiriku kool" ja teine "vene usu kool".

6. veebruaril 1919 ootamata piirati enamlaste sõjaväelaste poolt Mõniste-Ritsiku koolimaja ja vangistati mind ühes preester Paul Koloniga, õpetaja Jakob Antonil õnnestus põgeneda, ning pantvangidena viidi meid Lätimaale Marienburgi (Alūksne) vanglasse. Punaste tribunaali kohus mõistis mind surma 20. veebruaril 1919, kuna Soome Põhja Poegade rügement 20. veebruaril vastu 21. veebr. öösel päästis meid kõiki eestlasi vanglast. [Hõimuvendade abi tuli tõesti viimsel hetkel - surmamõistetud olid juba jõudnud endale haua valmis kaevata!]

Vanglast vabanedes ei saanud Ritsikule kauaks jääda, sest punaväelaste front tuli tagasi, nii jäi Varstu valla osa, vasakpoolne Mustjõgi, punaväelaste sõjaväe liiniks ja mul tuli põgenikuna kolada Eesti vägedega-kaitseliitlastega Antsla, Karula ja Kaagvere valdades kuni 29. maini 1919, kui vabanes punaväelastest jäädavalt kogu Eesti."[9]

Saatus pärast küüditamist [muuda]

Nõukogude Liidus mõistsid kommunistid Theodor Petai teist korda surma ja lasksid maha Sosva vangilaagris 20. aprillil 1942. Talle avati mälestustahvel Vastse-Roosa endise algkooli seinal 1999.[10] Anna ja Theodor Petai kenotaaf asub perekonna hauaplatsil Ritsiku kalmistul Varstus (skulptor Robert Rannast).

Ta perekond saadeti Tomski oblasti Baktšari rajooni Bogatõrjovka külla, kus abikaasa Anna 23. vaabruaril 1948 suri. Tütred Helvi ja Maret tulid pärast sundasumiselt vabanemist Eestisse tagasi.

Aastal 2012 kanoniseeriti ta (koos abikaasa Annaga) Konstantinoopoli sinodi poolt uusmärtriks[11].

Isiklikku [muuda]

Ta vend oli eesti pedagoog ja koorijuht Aleksander Pettai.

Kirjandus [muuda]

  • 25 aastat koolipõllul. Postimees, 3.10.1933
  • Theodor Petai käskkirjad Kaitseliidu Varstu malevkonnale ja Noorte Kotkaste Varstu malevkonnale. Võru Maleva Teataja, nr 6, 1939, lk 81; nr 9, 1939, lk 126; nr 10/11, 1939, lk 154; nr 12/13, 1939, lk 167-169; nr 7, 1940, lk 91 jm
  • Theodor Pettai 50-aastane. Elu: Võru-Valga-Petserimaa häälekandja, 17.01.1940. (Fotol Th. Petai Kaitseliidu vormis)
  • S. H. (=Sergei Hints), Th. Pettai 50-a. Elutõde, nr 6, 1940, lk 70
  • Jaan Ellen, Võrumaa saaga. Esimene raamat. 1998, lk 112-114
  • Evar Saar, Rahvapidu Vahtsõ-Roosas. Elu: Võrumaa Teataja nädalalõpulisa, 3.07.1999
  • Anna Petai, Kiri Siberist: Ja meile ei jää midagi pääle nöökimise. Rahvuslik Kontakt, nr 4, 2000, lk 44-46
  • Õpetajad Mõnistes ja Mõnistest. Koostanud Aili Paeglis. Mõniste: A. Paeglis, 2005, lk 94-95

Viited [muuda]

  1. ↑ Naiskodukaitse tegevuse ülevaade algpäevilt kuni 1938. aastani. Tallinn: Naiskodukaitse Keskjuhatuse Kirjastus, 1939, lk 234
  2. ↑ Eesti Kirjandusmuuseum, f. 193, M 107:29; f. 235, M 35:63
  3. ↑ Eesti Kirjandusmuuseum, f. 193, M 107:29; f. 235, M 35:63
  4. ↑ http://www.history.ee/cgi-bin/register/kyyt_pnimi?q=petai Küüditatud 1941
  5. ↑ Alfred Kivirähk. Hargla kihelkonnast 1927. a. suvel kogutud ajalooline traditsioon
  6. ↑ Eesti Kirjandusmuuseum, f. 193, M 107:29; f. 235, M 35:63
  7. ↑ Eesti Kirjandusmuuseum, f. 193, M 107:29; f. 235, M 35:63
  8. ↑ ERMi teenelised korrespondendid
  9. ↑ Uno Schultz, Maa sool: 50 aastat Theodor Petai surmast. Võru Teataja, 16.04.1992
  10. ↑ Vello Jaska, Avatakse mälestustahvel teenekale kultuuritegelasele. Võrumaa Teataja, 16.06.1999
  11. ↑ Eesti sai 11 uut pühakut Delfi, 17. mai 2012
Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Theodor_Petai&oldid=3063528"