T-26

Allikas: Vikipeedia

T-26

T-26 Kirovski lähedal Muuseumi väljapanekul "Leningradi blokaadi murdmine"

T-26 mudel 1933 tehnilised andmed[1]
Mõõtmed
Pikkus 4,65 m
Laius 2,44 m
Kõrgus 2,24 m
Kaal 9,6 t
Kliirens 380 mm
Meeskond 3 meest
Relvastus
Suurtükk 20 K mudel 1932/34
Suurtüki kaliiber 45 mm
Suurtüki lahinguvaru 122 mürsku
Kuulipildujad DT tanki kuulipilduja
Kuulipilduja kaliiber 7,62 mm
Kuulipilduja lahinguvaru 2961 padrunit
Soomus
Torni esikülg 15 mm
Torni küljed 15 mm
Torni lagi 6-10 mm
Korpuse esikülg 15 mm
Korpuse küljed 15 mm
Korpuse tagaosa 15 mm
Korpuse lagi 6-10 mm
Korpuse põhi 6 mm
Mootor
Mootor 4-silindriline õhkjahutusega bensiinimootor (reasmootor)
Mootori võimsus 90 hj
Kiirus maanteel 31,1 km/h
Kiirus maastikul 16 km/h
Kiirus vees - km/h
Läbisõit maanteel 220-240 km
Läbisõit maastikul 130-140 km
Läbisõit vees - km

T-26 oli Nõukogude Liidu kergetank, mida kasutati mitmetes konfliktides 1930. aastate teisel poolel ja Teise maailmasõja ajal. See põhines Briti Vickersi Armstrongs'i 6-tonnisel tankil ja seda peetakse üheks edukamaks tankiks 1930. aastatel.[2] BT tankid ja T-26 moodustasid kahe maailmasõja vahel põhilise osa Punaarmee soomusjõududest.

Seda toodeti üle 11 000 eksemplari ehk rohkem kui ühtegi teist tanki samal perioodil.[3] Nõukogude Liit konstrueeris sellest tankist 1930. aastatel umbes 53 erinevat versiooni, sealhulgas mitmeid teisi lahingmasinaid (leegiheitjatankid, pioneertankid, kaugjuhitavad tankid, liikursuurtükid, suurtükitraktorid ja soomustatud vedukid). Nendest jõudis 23 versiooni ka seeriatootmisesse, ülejäänud jäid katsemasinate tasemele.[4]

T-26 tanke kasutati ulatuslikult ka Hiina, Hispaania ja Türgi armees. Sõjasaagiks langenud tanke T-26 kasutasid Ungari, Rumeenia, Saksamaa ja Soome.[5]

Kuigi Teise maailmasõja alguseks oli T-26 peaaegu vananenud, oli see kõige olulisem tank Hispaania kodusõjas ja mängis olulist rolli Hassani järve lahingu ajal 1938. aastal ning Talvesõjas. T-26 oli arvukaim tank Punaarmee relvastuses Saksamaa sissetungi ajal Nõukogude Liitu 1941. aastal.[6] Viimast korda kasutas Punaarmee neid lahingus 1945. aasta augustis Mandžuurias.[7]

T-26 oli usaldusväärne ja lihtne hooldada ning seda moderniseeriti pidevalt aastatel 19311941. Peale 1940. aastat siiski uusi mudeleid ei loodud.

Briti päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahe torniga Vickersi 6-tonnine tank (Tüüp A).

T-26 oli konstrueeritud Vickersi 6-tonnise (Vickers Mk.E) kergetanki põhjal, mis pärines Suurbritanniast. Selle konstrueeris Vickers-Armstrongs'i kompanii aastatel 19281929. Vickersi tank oli lihtne ja kergesti hooldatav ning loodud just tagamõttega eksportida seda tehniliselt vähem arenenud riikidesse nagu Nõukogude Liit, Poola, Brasiilia, Argentiina, Jaapan, Tai, Hiina ja teised. Vickers reklaamis seda mitmetes sõjanduse alastes väljaannetes ning nii Nõukogude Liit kui Poola väljendasid huvi.

Nõukogude ostukommite eesotsas Semjon Ginsburgiga saabus 1930. aasta kevadel Suurbritanniasse, et hankida Punaarmee tarbeks tanke, traktoreid ja autosid. Vickersi 6 tonnine tank oli üks neljast tankist, mille nõukogude delegatsioon Vickers-Armstrongi kompaniid külastades välja valis. Vastavalt 28. mail 1930. aastal sõlmitud lepingule tarnis ettevõte Nõukogude Liidule 15 kahe torniga mudelit (relvastatud 7,7 mm vesijahutusega Vickers'i kuulipildujaga) koos täieliku tehnilise dokumentatsiooniga, et võimaldada tanki seeriatootmist Nõukogude Liidus. Võimalus kahte torni eraldi keerata võimaldas samaaegselt tulistada nii vasakule kui paremale ja seda peeti kaevikute liinist läbimurdmisel eeliseks.[8] Mitu nõukogude inseneri osales 1930. aastal tankide valmistamisel Vickers'i tehases.[9]

Esimesed neli Vickersi 6-tonnist tanki jõudis Nõukogude Liitu 1930. aasta lõpus. Viimased jõudsid alles 1932. aastal, mil T-26-e seeriatootmine oli juba alanud. Briti tankid anti nõukogude tehastele uurimiseks seeriatoomise ettevalmistamisel ja sõjalistele õppeasutustele ning treeningüksustele. Hiljem anti mõni tank ladudesse ja katsepolügoonidele.[10]

Vickersi tankid said Nõukogude teenistuses tähiseks V-26. Briti tankide maastikuläbivust katsetati edukalt väikesel katsepolügoonil Moskva lähedal Polkonnaja mäel. Katsed toimusid jaanuaris 1931. aastal. Kliment Vorošilov käskis luua "Erikomisjoni Punaarmee uute tankide jaoks" Ginzburgi juhtimisel, et hinnata, millist tankitüüpi Punaarmee vajab. Vickersi 6-tonnise tankiga konkureeris selle programmi raames Ginzburgi enda poolt arendatav kerge jalaväetank T-19. T-19 oli keerukas ja kallis ning selle esimene prototüüp valmis 1931. aasta augustis. Kuna mõlemal masinal oli nii eeliseid kui ka puudusi, tegi Ginzburg ettepaneku luua võimsam hübriidtank (niinimetatud "modifitseeritud" T-19) kasutades T-19 keret, kodumaist mootorit ja T-19 relvastust ning Vickersi 6-tonnise tanki veermiku ja käigukasti.[8][11]

Aga 26. jaanuaril 1931. saatis I. Halepski (Punaarmee Mehaniseerimise ja Motoriseerimise oskakonna ülem) Ginzburgile kirja, kus edastas luureandmed Poola valitsuse otsusest osta Vickers'i 6-tonniseid tanke ja Christie ratsaväetanke ning alustada Suurbritannia ja Prantsusmaa abiga nende masstootmist. Tol ajal oli Poola Nõukogude Liidu sõjalise doktriini kohasel Nõukogude Liidu põhivaenlane ja Nõukogude Revolutsiooniline Sõjanõukogu võttis seda valeinfot tõepähe. Seetõttu otsustati kiita heaks välismaiste tankide tootmise Punaarmee jaoks, et valmistuda võimalikuks agressiooniks. Punaarmee soomusvägi koosnes samal ajal mõnest tosinast vananenud tankist Mark V, Mark A Whippet ja Renault FT-17, mis olid Kodusõja ajal sõjasaagiks saadud. Lisaks veel mitmed erinevad soomusautod ja vananevad kodumaised tankid MS-1. Vickersi 6-tonnine tank võeti ametlikult T-26-e nime all Punaarmee relvastusse 13. veebruaril 1931. aastal kui "peamine tuletoetustank erinevates väeliikides ja Ülemjuhatuse reservis".[8][11]

Ühte Vickers'i 6-tonnist tanki (Nõukogude Liidus valmistatud tornidega) testiti kuulikindluse suhtes augustis 1931. Tanki kere pihta tulistati vintpüssist ja Maximi kuulipildujast nii tavaliste kui ka soomust läbistavate kuulidega 50 meetri kauguselt. Leiti, et soomus talus tuld minimaalsete kahjustustega (ainult mõned needid said kahjustada). Keemiline analüüs näitas, et esisoomuse plaadid olid valmistatud kõrgkvaliteetsest tsementeeritud terasest (S.t.a Plat Vickers-Armstrong'i klassifikatsiooni järgi), samas kui homogeensed põhja ja katuse soomusplaadid olid keskpärase kvaliteediga terasest. Sellegipoolest oli briti soomus parem kui Ižora tehases toodetu, mille said esimesed T-26-d. Põhjus oli moodsate metallurgiliste seadmete nappus tollases Nõukogude Liidus.[12]

TMM-1 prototüüp katsetustel (1932).

Samal ajal projekteeris Mehhaniseerimise ja Motoriseerimise Osakond F. E. Dzeržinski nimelisest Sõjatehnika Akadeemiast kaks tanki (TMM-1 ja TMM-2), mis põhinesid ostetud Vickersi 6-tonnisel tankil. Erinevus seisnes kuuesilindrilise ja 95-hobujõulise (71 kW) vesijahutusega ameerika Hercules mootori kasutamises, 15-20 millimeetrini suurendatud esisoomuses ja juhi tankis vasakule nihutamises. TMM tähendas tank maloi moštšnosti – madala võimsusega tank. TMM-1 kasutas veoauto Ja-5 (Я-5) jõuülekannet ja kuplikujulist laskepesa tankikuulipildujale DT soomuse esiküljel. Samas oli TMM-2 varustatud parema käigukasti, siduriteta juhtimisseadme ja 37-mm Hotchkissi kahuriga paremas tornis. Kuid peamiste Nõukogude tankitootjate esindajad ja ametnikud Punaarmee Motoriseerimise oskonnast pidasid Herculesi mootoreid tootmiseks liiga keeruliseks. Pealegi kippus mootor mootoriruumis üle kuumenema. Katsed TMM-1 ja TMM-2 prototüüpidega 1932. aasta alguses ei näidanud mingeid eeliseid võrreldes Vickersi 6-tonnise tanki ja T-26-ga (TMM-2 manöövardamisvõime osutus lausa kehvemaks).[13][14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kolomiets (2007), lk 124
  2. Franco, El Tanque de la Guerra Civil Española, lk 74
  3. Candil, lk 34
  4. Svirin, Kolomiets (2000), lk 4
  5. Kolomiets (2007), lk 5
  6. Bariatinski, lk 33–34
  7. Bariatinski (2003), lk 44–57
  8. 8,0 8,1 8,2 Kolomiets (2007), lk 6-9
  9. Bariatinski (2003), lk 2
  10. Kolomiets (2007), lk 7-8
  11. 11,0 11,1 Svirin (2007), lk 162-172
  12. Svirin (2007), lk 173-174
  13. Bariatinski (2003), lk 3-4
  14. Soljankin et al. (2002), lk 89-91

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mihail Bratinski (2003). "Legkiy tank T-26". Mudelist-Konstruktor. Eriväljaanne No. 2, Moskva.
  • Maxim Kolomiets, Mikhail Svirin (2003). Legkiy tank T-26. 1931–1941 (The Light Tank T-26. 1931–1941). Frontline Illustration No. 1 . Moskva: Strategiya KM. ISBN 5-901266-01-3.
  • Maxim Kolomiets. "Т-26. Тяжёлая судьба лёгкого танка." — М.: Яуза, Стратегия КМ, Эксмо, 2007. — 128 с. — (Арсенал коллекция). — 4000 экз. — ISBN 978-5-69921-871-4
  • Mihail Svirin, Maxim Kolomiets (2000). "Легкий танк Т-26. Часть 1". Moskva: Exprint. ISBN 5-94038-003-4
  • Mihail Svirin (2007) "Броня крепка: история советского танка 1919-1937" Moskva: Yauza. ISBN 978-5-699-13809-8
  • Alexander Solyankin, Ivan Pavlov, Mikhail Pavlov, Igor Zheltov (2002) "Отечественные бронированные машины: ХХ век, Volume 1" Moskva: Exprint. ISBN 5-94038-030-1

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Appel, Erik et al. "Finland i krig 1939–1940 - första delen". Espoo, Finland: Schildts förlag Ab. 2001 ISBN 951-50-1182-5 (rootsi keeles) lk 261
  • Christopher Chant "World Encyclopedia of the Tank. Second edition" Inglismaa Sutton Publishing 2002 ISBN 0750931477 Inglise k.
  • Mati Õun "Tankid, mis ei vallutanud Euroopat" Tallinn Sentinel 2005 ISBN 9985960904

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]