Tulejuht

Allikas: Vikipeedia
Suurtükiväe tulejuhi NATO taktikaline tingmärk

Tulejuht (ka kaudtulejuht, suurtükiväe tulejuht) on sõjaväelane, kes tellib ja suunab peamiselt kinniselt tulepositsioonilt tulistavate kaudtulerelvade tuld.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tulejuhtimine võeti laiemalt kasutusele 19. sajandil seoses suurtükkide tehnoloogilise arenguga ja laskekauguse ning täpsuse märgatava tõusuga. Suurtükipatareide tulepositsioonidelt ei olnud enam alati võimalik näha tabamuste asukohti. Samuti olid selleks ajaks piisavalt arenenud tehnilised sidepidamise võimalused, mis võimaldas edastada informatsiooni kiiresti kauge vahemaa taha. Et tuld sihtmärgile juhtida, asus patareiülem kui suurtükiasjandust tundev ohvitser isiklikult laskesuunas ettepoole ja edastas vaatlustulemused patarei positsioonile, kus arvestati vastavad parandused laskenurkades. Patarei juurde jäänud vastutavat ohvitseri hakati nimetama patareiohvitseriks.

Tulejuhtimise esmased ühesed protseduurid ja süsteem kujunesid täielikult välja Esimese maailmasõja ajal, kus tõusis drastiliselt suurtükiväe osatähtsus lahingus. Teises maailmasõjas protseduurid täpsustusid veelgi – oluliseks sai tule avamise ja ülekandmise kiirus ning hea koordineeritus lahingüksustega.

Tänapäeval on seoses side, kommunikatsiooni ja sõjalise väljaõppe arenguga hakatud loobuma 19. sajandil kujunenud patareipõhisest tulejuhtimissüsteemist. Selleks on asutud koguma tulejuhte kaudtulepataljonides eraldi tulejuhtimisallüksuseks või liitma väiksemate allüksustena (Fire Support Team) orgaaniliselt otse lahingüksuste koosseisudesse. Tulejuhi ettevalmistust antakse ka lahinguluure ja kaugluure allüksustele ning snaipritele.

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurtükiväe tuleülesande täitmise protsessi põhimõtteline skeem

Tulejuhid kuuluvad orgaaniliselt kas lahingüksuste või kaudtuleüksuste koosseisu sõltuvalt riigi relvajõudude tuletoetuse süsteemist. Eesti kaitseväes kuuluvad tulejuhid lahingüksustesse.

Tavaliselt tegutseb tulejuht oma tulejuhtimisallüksuse (näiteks tulejuhtimisgrupp) ülemana ja koostöös lahingallüksustega (näiteks rühm, kompanii). Tulejuhtimisallüksus allub üldjuhul allüksuse või üksuse tuletoetusohvitserile, pidades tihedat ühendust ja koostööd toetatava allüksuse ülemaga. Kaudtuld tellitakse suurtükiväelt või miinipildujatelt, erijuhtudel raketiväelt.

Tule väljakutsumiseks edastab tulejuhtimisallüksus kaudtuleüksuse juhtimispunkti tuletellimuse, mis sisaldab:

  • sihtmärgi andmeid (kirjeldus, asukoht),
  • mõjutamisülesannet (soovitav tule tagajärg sihtmärgis),
  • täitmise korda (täitekäsklus).

Täitmise konkreetse viisi valib tavaliselt kaudtuleüksus ise vastavalt saadud tellimusele ja oma võimalustele, teavitades sellest ka tulejuhti.

Varustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tulejuhtimisallüksus on varustatud sidevahendiga, orienteerumisvahenditega, positsioneerimisvahendite või -seadmetega ja kaugus- ning suunamõõteriistadega. Liikumiseks kasutab tulejuhtimisallüksus tavaliselt soomustransportööri, jalaväe lahingumasinat või maasturit, millele on tavaliselt paigaldatud ka vastavad tulejuhtimisseadmed. Tulejuhtimisallüksus peab olema siiski võimeline tegutsema ka jalgsi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]