Suurtükiväepataljon (Eesti kaitsevägi)

Allikas: Vikipeedia
Suurtükiväepataljon
Suurtükiväepataljon emblem.svg
Suurtükiväepataljoni embleem, kiri endiselt Suurtükiväegrupp
Tegev 16. jaanuar 191717. juuni 1940
20. märts 1998 – ...
Riik Eesti Eesti
Kuuluvus Eesti kaitsevägi
Haru Eesti maavägi
Liik Suurtükivägi
Ülesanne Rahuajal:
  • Reservallüksuste koolitamine

Sõjaajal:

  • Suurtükiväepataljonide formeerimine väekoondistele
Suurus Pataljon
Osa 1. jalaväebrigaad
Garnison/Staap Tapa
Deviis Kindel surmani rahva vabaduse ja iseseisvuse kaitsel
Tähtpäevad 16. jaanuar, 20. märts
Ülemad
Praegune
ülem
kolonelleitnant Kaarel Mäesalu
Märkimisväärsed
ülemad
Rudolf Krupp, Rein Luhaväli
Suurtükiväepataljoni ajateenijad laskmistel 05.2011. a
155mm haubits FH-70
122mm haubits D-30A
Veoauto MAN mil gl
Mercedes-Benz UNIMOG
Mercedes-Benz 250 GD
1. suurtükipatarei Vabadussõjas
84mm kahuri meeskond

Suurtükiväepataljon (varem Suurtükiväegrupp) on Eesti kaitseväe maaväe suurtükiväeüksus.

Suurtükiväepataljon paikneb Tapal Tapa sõjaväelinnakus ja kuulub 1. jalaväebrigaadi alluvusse.

Pataljoni ülem on kolonelleitnant Kaarel Mäesalu.

Koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljoni koosseisus on:

Enamuse koosseisust moodustavad ajateenijad, keda on sõltuvalt aastakäigust 200–300. Neile lisandub 20–30 ohvitseri ja kaadriallohvitseri. Kaadri ja reservväelaste baasil formeeritakse sõjaajal vajalik arv suurtükiväepataljone.

Väljaõpe ja tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljoni rahuaegseks põhiülesandeks on suurtükiväe alane väljaõpe. Peamiselt õpetatakse välja ajateenijatest reservväelasi ja korraldatakse reservõppekogunemisi reservväelastele.

Ajateenija väljaõppe üldine ülesehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sõduri baaskursus – 10 nädalat (ühtne kõigile kaitseväe ajateenijatele), õpitakse sõduri põhioskusi ja teadmisi ning harjutakse teenistusega üksuses. Väljalubasid ei anta.
  2. Erialakursus – valikuliselt õpetatavad erialad on:
    1. relvasüsteemi õpe;
    2. laskeandmete arvestamine (valitakse tavaliselt andekamad ajateenijad, kelle tulemus riigieksamil on reaalainetes vähemalt 75 p);
    3. topogeodeetiline mõõdistamine (valitakse tavaliselt andekamad ajateenijad, kelle tulemus riigieksamil on reaalainetes vähemalt 75 p);
    4. raadioside ja traatside;
    5. meteoroloogia;
    6. väliköök (valitakse eelneva vastava haridusega või kogemusega ajateenijad);
    7. tehnika ja relvade remont (valitakse eelneva vastava haridusega või kogemusega ajateenijad);
    8. varustamine, laskemoon;
    9. meditsiin;
    10. B-, C-, CE- kategooria sõidukijuhi õpe (eelvõtmisega 11-kuune teenistus).
  3. Jao- või meeskonnakursus – õpitakse tegutsema jao või meeskonnana oma erialal.
  4. Rühmakursus – õpitakse tegutsema rühmana.
  5. Patareikursus – õpitakse tegutsema patarei koosseisus ja toimuvad pataljoniharjutused.

Nooremallohvitseride ja reservohvitseride väljaõpe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks tavapärasele väljaõppele on ajateenijatel-allohvitseridel:

  1. Nooremallohvitseri baaskursus – 6 nädalat (ühtne kõigile ajateenijatele-nooremallohvitseridele)
  2. Nooremallohvitseri erialakursus – 7 nädalat.

Parimatest ja haritumatest nooremallohvitserikursuse lõpetanutest valitakse välja aspirandid (reservohvitseri kandidaadid), kes suunatakse reservrühmaülema baaskursusele kaitseväe lahingukooli. Pärast naasmist praktiseerivad aspirandid ohvitseri ametikohtadel oma sõjaaja ülesannetes.

Õppused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igal aastal toimuvad kevadel lahinglaskmised haubitsatest. Lisaks toimub väljaõppe käigus lahinglaskmine käsitulirelvadest. Kevadel toimuvad pataljoniõppused ja osaletakse maaväe õppusel Kevadtorm.

Reservväelastele toimuvad oskuste meeldetuletamiseks reservõppekogunemised, mille käigus viiakse läbi ka lahinglaskmisi.

Relvastus ja varustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljaõppes kasutatakse erinevaid relvasüsteeme:

Sõidukitest on kasutusel põhiliselt:

Traditsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurtükiväepataljonis on kombeks tähistada 4. detsembril suurtükiväelaste kaitsepühaku Püha Barbara päeva.

Nooremallohvitseride allohvitseriks ristimine toimub Rakvere linnuses.

Reservohvitseridele ja -allohvitseridele korraldatakse kord aastas suurtükiväeteemalist kutsevõistlust "Põhisuund".

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta detsembris koondusid 98 Eesti rahvusest suurtükiväelast Soomes, et sõita kodumaale. 26. detsembril 1917 (vana kalendri järgi 13.12) ilmus käskkiri nr 251 1. Eesti jalaväe polgule, milles on kirjas: Kõik suurtükiväelased kõikidest Eesti polkudest ja Eesti tagavara pataljonist eraldada ja üleviia 1-sse Eesti jalaväe polku. 1. Eesti jalaväe polgu ülemal moodustada suurtükiväelastest eriline komando. Komando eesmärk – olla kaadriks Eesti suurtükiväe formeerimisel.

16. jaanuaril 1918 (vana kalendri järgi 03.01.1918) sai alampolkovnik Andres Larka Ülemkomiteelt ettekirjutise nr 62, sõita Haapsallu, asuda seal 1. Eesti suurtükiväe brigaadi ülema kohustesse ja alustada brigaadi formeerimist.

1. Eesti suurtükiväe brigaadi tegevus jagunes kaheks perioodiks: 13.12.1917 – 22.02.1918 ja 24.02.1918 – 05.03.1918. Esimesel perioodil lõpetas üksuse tegevuse Eesti tööliste ja sõjaväelaste täidesaatev komitee, teisel Saksa okupatsioonivõimud.

Tegevus Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadussõjas loetakse üksuse järglaseks 1. suurtükiväepolku.

Next.svg Pikemalt artiklis 1. Suurtükiväepolk

1. polgu väljapatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suundades. Osaleti ka Landeswehri sõjakäigul. Enamik tuleülesandeid täideti Vabadussõjas siiski veel avatud tulepositsioonilt otsesihtimisega.

13. novembril kinnitati Ajutise Valitsuse poolt Eesti Rahvaväe esimene organisatsiooniline koosseis ja 21. novembril 1918 nimetas sõjaminister ajutiseks 1. suurtükiväepolgu ülemaks kapten Hugo Kauleri ja andis käsu hakata formeerida suurtükiväeüksusi. Suurtükiväepolk pidi koosnema 3 divisjonist, igaühes 2 4-suurtükilist patareid (1.–6.). Vabadussõja alguseks oli Rahvaväe käsutuses vaid 4 töökorras suurtükki, kuid neid saadi õnneks peagi juurde Soomest ja Inglismaalt. Täielikult puudusid esialgu aga sidevahendid.

Esimesena jõudis Sonda juures rindele 1. polgu 3. patarei I rühm alamkapten Laretei juhtimisel 10. detsembril 1918. Kuna telefonikaablit ei jätkunud, ei saadud paigutada vaatluspunkti piisavalt heale kohale ja esimesed mürsud langesid hoopis oma jalaväelaste seljataha, põhjustades nendes pahameelt. Polgu 2. patarei alamkapten Jaan Tõnissoni juhtimisel jõudis rindele 14. detsembril Rakvere juures. 1. suurtükiväepolgu 1., 2., 3. ja 6. patarei saadeti Viru rindele, 4. ja 5. aga lõunarindele, kus jäid hiljem juba teiste formeeritud suurtükiväeüksuste alluvusse.

1920–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 1. Suurtükiväegrupp

Peale rahu sõlmimist Venemaaga jäid 1. suurtükiväedivisjoni koosseisu väljapatareid nr 1, 2, 3 ja 17. Järgneva nelja aasta jooksul toimus sage ümbernimetamine ja ümberformeerimine. Esmalt formeeriti väeosa "1. Suurtükiväepolguks" ja 1920. a juunis väeosaga liidetud "Kindluse suurtükiväe 1. grupp" nimetati "2. suurtükiväegrupiks." 1920. a juunis nimetati "1. Suurtükiväe polk" ümber “1. Välja Suurtükiväe Divisjoniks“, kuid 1. jaanuaril 1921 nimetati taas "1. suurtükiväe polguks". 1922. aasta novembris sai suurtükiväepolk nime "1. Välja Suurtükiväe Rügement."

1924. aasta 15. märtsil nimetati rügement ”1. Diviisi Suurtükiväeks” 1. Diviisi alluvuses ja see koosnes 1. Suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. Suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. Suurtükiväegrupp oli pidevalt komplekteeritud lahinguvalmiduses piirikatteüksus. 28. oktoobril 1928. aastal annetas Tallinna Naisühing 1. Diviisi Suurtükiväele lipu.

Grupi koosseis 01.09.1939:

  • staap
  • spetsialistide komando
  • 1. patarei – kergekahuripatarei 4 x 76mm vene kahur mudel 1902
  • 2. patarei – kergekahuripatarei (ka õppepatarei) 4 x 76mm vene kahur mudel 1902
  • 3. patarei – kergekahuripatarei 4 x 76mm vene kahur mudel 1902; varem 114mm inglise kergehaubits
  • 4. patarei – raskehaubitsapatarei 2 x 150mm saksa raskehaubits (Olginas).

Kokku oli rahuaegses koosseisus ette nähtud 413 sõjaväelast, neist 24 ohvitseri. Reaalselt oli septembri lõpul 1939 siiski rivis 314 sõjaväelast, neist 16 ohvitseri.

1940. aastal üksus senisel kujul likvideeriti. Suurem osa varast ja relvastusest arvati Punaarmee koosseisu, kus see Loode-Venemaal 1941. aastal lahingutegevuses hävines.

Taasasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1997/1998 kinkis Soome Vabariik Eestile ühe pataljoni jagu suurtükiväerelvi H61-37 koos varustusega. Väeosa taasasutati kaitseväes Vabariigi Valitsuse otsusega 20.03.1998 Tapal ja kandis esialgset nimetust (1.) Suurtükiväegrupp. Esimesed ajateenijatest suurtükiväelased võeti teenistusse aprillis 1998. Kuni 2002. aastani oldi sunnitud kaudtulelaskmisi läbi viima Soomes, sest kodumaal puudus korralik polügoon. Otselaskmisi saadi läbi viia Eestis. Esmesed kaudtulelaskmised viidi Eestis läbi 2004 Sirgalas.

2003–2004 hangiti 120 miljoni Eesti krooni eest Saksamaalt FH-70 suurtükiväepataljoni relvad koos varustuse ja tehnikaga. 2004. aasta algul liideti Suurtükiväegrupp Tapa väljaõppekeskuse koosseisu, seejärel 2008. aastal Kirde kaitseringkonna koosseisu. Alates jaanuarist 2009 on väeosa nimi suurtükiväepataljon. 2014. aasta suvest on suurtükiväepataljon seoses kaitseväe ümberkorraldamisega 1. jalaväebrigaadi koosseisus.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Toe Nõmm. Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja ülesehitus. // Laidoneri muuseumi aastaraamat 2004 (4.). Laidoneri Muuseum, 2005

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]