Robert Natus

Allikas: Vikipeedia
Robert Natuse kodu Seene tänaval
Elamu aadressil Õie tänav 42

Robert Natus (16. märts 1890 Viljandi31. märts 1950 Saksamaa, Bad Wilsnack) oli esimene Eestis arhitekti kutse saanud arhitekt.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Robert Natus sündis Viljandis baltisaksa perekonnas riidevärvimistöökoja omaniku pojana 1890. aastal. Tema haridustee oli võrdlemisi järjekindel – 1907. aastal, pärast Tallinna Peetri Reaalkooli lõpetamist asus ta kohe edasi õppima Riia Polütehnilisse Instituuti, kust ta 1918. aastal pärast instituudi Venemaale evakueerimist Tallinna Tehnikumi üle läks. Seal õppis ta arhitektuuri erialal, mille ta 1924. aastal selle esimese lennuna lõpetas. Pidulik aktus peeti Pikk tn 20 saalis. Pärast lõpetamist avas ta peatselt Tallinnas oma arhitekturibüroo. 1939. aastal lahkus ta Poznańi, kust hiljem suundus Bad Wilsnacki (Brandenburgi liidumaal), kus 1950. aastal suri. Tuberkuloosihaigena loobus ta tööst juba 1948. aastal. Inimesena on teda meenutatud kui väga hea kasvatusega humaanset härrasmeest, kes suhtles kõigiga võrdselt.

Üldised mõjutused ja eeskujud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Robert Natuse omapära arhitektina tuleneb sellest, et ta jäi kahe põlvkonna vahele – ta oli viimane Riias koolitust saanud, ühist balti identiteeti otsiv, ent samas ka esimene Tallinna tehnikumi lõpetanud ja sedasi tolle põlvkonnaga seotud arhitekt. Tal oli oma eakaaslastest kergem võtta uhkeid eeskujusid Saksamaalt ja neid julgelt üle kanda siinseisse oludesse.

Esimese maailmasõja eel ja eriti järel hakati Saksa aladel moodsa arhitektuuri võtmes elustama vernikulaar-hansa tellisarhitektuuri. Erinevalt samaaegsest Hollandi vernikulaarsest tellisarhitektuurist, mis arenes väljendudes peamiselt sotsiaalehitustes, väljendus see Saksamaal kaubanduslike ambitsioonide ajel suurtes büroohoonetes. Eeskujuks kujunes ookeanitaguste Chicago koolkonna varaste pilvelõhkujate strukturaalsus. Läbi mitmete kultuurisidemete tutvuti mujal maailmas tehtuga ka väikeses Eestis.

Klinkervoodriga majad Tallinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

EKA hoone, praegune linnavalitsuse hoone Vabaduse väljaku ääres
Jaan Koorti modelleeritud laternahoidjad linnavalitsuse hoone fassaadil

Robert Natuse loomingust tõstetakse kõige sagedamini esile tema Saksa ekspressionismist mõjutatud klinkertellistega vooderdatud suuri maju Tallinna kesklinnas. Need kaks maja eristuvad vormikõnelt ja materjalikasutuselt selgelt ning on oma erandlikkuses tähelepanuväärsed. Seda enam, et Tallinnas on ehitusmaterjalina punast tellist võrdlemisi vähe kasutatud – Tallinna on nimetatud isegi paelinnaks. Kuidas ja miks siis said siia, Põhja-Eestisse, sellised tellisvoodriga majad? Ilmselt andis selleks tõuke ka tellija valitud huvitavad eeskujud.

Aastatel 19301932 valmis Eestimaa Kinnituse AS (EKA) tellimusel seitsmekorruseline maja Vabaduse väljaku äärde (praegune linnavalitsuse hoone). Nimetatud majale leiab sarnaseid maju mitmetes Põhja-Saksamaa linnades, kuid eenduvatest kividest laotud rombmuster fassaadil seob selle eeskujuks Fritz Högeri ja vendade Gersonite Sprinkenhofi Hamburgis, mis oli Tallinna hoone projekteerimise ajal valmimas. See rombmuster oli omakorda jõudnud Saksamaale orientalismihuvist tuttavaks saanud tellislaovõtete kaudu. Niisiis ei ole põhjust pidada seda mustrit kavatsetult traditsionalismi ilminguks. Kui aga 1933. aastal paigaldati peasissekäigu juurde fassaadile Jaan Koorti modelleeritud laternahoidjad, “Eesti taat” ja “Eesti memm”, mõjus uues situatsioonis ka rombmuster väga rahvuslikuna. Mart Kalm on nimetanud seda maja ka vahetuimaks ekspressionismi kandjaks Eestis.

Selge ja kindla eeskuju võib leida Saksamaalt Hamburgist (tegelikult isegi ülalpool nimetatud Sprinkenhofi vahetust lähedusest) ka Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgal olevale ärikorrusega kortermajaleFritz Högeri 1923. aastal projekteeritud Chilehaus. Suure sarnasuse tõttu hakati ka Robert Natuse projekteeritud maja kolleegide ringkonnas kutsuma Chilehauseks. Samas on selle maja kuju vägagi lähtuv krundi piiridest ja loomulikult ajastule iseloomulikest võtetest. Mahtude astmeline kuhjumine nurgale on selgelt 1930. aastate dekoratiivne kujundusvõte, mida kasutati väga laialdaselt. Klinkertellisvoodri kasutamine sellel majal oli tellija erisoov. Vabaduse väljaku äärse maja tellija Eestimaa Kindlustuse A/S asjaajaja ja direktor oli H. Koch. Talle meeldis tolle maja materjalikasutus sedavõrd, et olles Eestimaa Liikumata Varade Ekspluateerimise Selts Koch ja Ko juht, tellis ta Robert Natuselt uue maja juba erisooviga – klinkervoodriga. Ka seda maja on nimetatud ekspressionistlikuks. Arvestades ta valmimisaega 1935. aastal, on ta hiline nähtus.

Robert Natus projekteeris neil aastatel H. Kochi firmale veel maja Tartu maantee 6. Skulptuuri fassaadil on O. Goldbergi kätetöö. See maja, terrasiitkrohviga esimesel, pritsekrohviga teistel korrustel katkestas klinkertellise tee firmaarhitektuuri iseloomulikuks materjaliks kujunemisel.

Nõmme[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige aktiivsemalt tegutses Robert Natus Nõmmel, sest ta oli Nõmme esimene linnaarhitekt[1]. Siia kavandas ta oma varasemad majad ning siia asus ta ka ise elama. Koos Ernst Kühnertiga koostas ta neil aastail ka Nõmme korrastamise ja laiendamise kava. Aastail 19261936 projekteeris ta siia traditsionalistliku turuhoone, funktsionalistliku Valdeku sauna ja terve rea eramuid. Robert Natuse kavandatud pereelamud esindavad tüüpilist nägemust majast kui väikesest iseseisvast iluasjakesest aias, mõjudes ka tänapäeval emotsionaalselt. Paljud neist väikeelamutest on otseselt mõjutatud Friedrich Ostendorfi raamatust lähtuvatest renessansslikest sümmeetrilisuse ja telgsümmeetria ideaalidest. Aedadele pööras ta vähem tähelepanu ning seal ei ole neid ideid sedasi rakendatud.

1930ndatel aastatel valmistasid Natus ja maamõõtja Karl Puhvel Nõmme generaalplaani. See nägi ette Nõmme keskuse viimise Nõmme geograafilisse tsentrumisse. Nõmme peamiseks raudteejaamaks pidi saama Hiiu raudteejaam ja peatänavaks Hiiu tänav. Nõmme raekoja plaanis ta Hiiu tänava ja Vabaduse puiestee ristumiskohta praegusele haljasalale. Tolleaegsele paraadiplatsile, hilisemate tenniseväljakute kohale pidi tulema uus turg, aga Hiiu tänava lõpu lennuväli.[1]

Robert Natus ei lähtunud eriti kohalikest ehitustraditsioonidest, ta kandis pigem siia üle saksapärast arhitektuuri. Heimat-kunsti pärastena mõjuvad mitmed tema varasemad majad nagu Seene t 8 (1927), Natuse oma kodu, Juuliku villa Saku lähedal (1927–1929), Hiiu t 15 (1928–1929), Vabaduse pst 123 (1930–1932).

Robert Natus ja funktsionalism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaarli pst 5/7 korterelamu, 1933–1934
Roosikrantsi 23/Pärnu mnt 23, 1935–1936

Tuntuimad Robert Natuse kavandatud funktsionalistlike joontega majad on korterelamu Kaarli pst. 5/7, Narva mnt 78. Õnnestunumaks võib vahest aga pidada Valdeku sauna. Märke funktsionalismi kogemusest nagu näiteks madaldunud katus ja laiendatud aknad võib lugeda ka Seene tn 3b väikemajast.

Robert Natuse loomingut[muuda | redigeeri lähteteksti]

(Ligikaudselt kronoloogilises järjekorras)

Materjale Robert Natuse kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Baltisaksa arhitekti Robert Natuse elust ja loomingust ei ole kirjutatud ühtegi monograafiat. Enim on tema kohta kirjutanud prof. Mart Kalm – raamatus “Eesti XX sajandi arhitektuur” ja 1990. aasta ajalehes "Reede" ilmunud artiklis "Robert Natus 100" ja Aet Pikk oma magistritöös “Aedlinnade rajamine Tallinna ümbruses ja pereelamu kujunemine 1920ndatel aastatel”. Eesti Televisiooni arhiivist õnnestus kätte saada ka Mart Kalmu 1990. aastal tehtud saade pealkirjaga “Arhitekt Robert Natus 100”.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Leho Lõhmus. "Nikolai von Glehnist Nõmme linnani: Ülevaade Nõmme ajaloost." Nõmme 1996, lk. 45

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mart Kalm, Robert Natus 100, Reede, 23.03.1990