Tellis

Allikas: Vikipeedia
Telliskivisein

Tellis on päikese käes kuivatatud või ahjus põletatud, tavaliselt risttahukakujuline savist ehituskivi.

Telliseid hakati ehituses kasutama arvatavasti 3.-2. aastatuhandel e Kr. Egiptuses ja Mesopotaamias. Eestis hakati telliseid valmistama 13. sajandil, eeskätt Lõuna-Eestis, kus puudus kättesaadav paekivi. Siinse tellisgootika huvitavateks näideteks on 14. sajandi esimesest veerandist pärinev Tartu Jaani kirik ja veidi vanema Tartu toomkiriku varemed.

Esimene teade Eestis tegutsevast telliselöövist pärineb 1365. aastast. Tallinnast. Traditsiooniliselt vormiti telliseid käsitsi. 18. sajandil võeti kasutusele press, mis surus valtside vahelt läbi savilindi, millest lõigati vajaliku suurusega plonnid. Plonnid kuivatati ning põletati ringi- või siksakikujulises puudega köetavas ahjus. 1870. aastatest alates töötasid tellisepressid auru jõul. 20. sajandi alguseks tegutses Eestis üle 100 tellisetööstuse ja aastas toodeti 50 miljonit tellist. Suurim praegu tegutsev tellisetööstus asub Aseris.

Ehitustellise tavalised mõõdud on 65x120x250 mm.

Lisaks savitellistele tuntakse silikaattelliseid, mille valmistamisel pressitakse kokku lubja ja liiva segu ning kuumutatakse seda autoklaavis veeaurus, nii et moodustub hüdrosilikaatidest sideainekivi. Tehnoloogia pärineb 1880. aastatest, Eestis valmistatakse silikaattelliseid 1910. aastast.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]