Kaarel Liidak

Allikas: Vikipeedia

Kaarel Liidak (kuni 1936 Karl Liidemann, 12. november 1889 Sindi, Pärnumaa – 16. jaanuar 1945 Karksi-Nuia, Pärnumaa) oli Eesti agronoom ja poliitik, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige ja esimees 1944. aasta märtsis–augustis.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Karl (Karp) Liidemann sündis Sindis 1889. aastal Sindi kalevivabriku kangru Kaarel (Karp) Liidemanni[1] ja kangru Juuli Liidemann (sünd. Kuller; 1863 Sindis) pojana. Karl Liidemann õppis Sindi ministeeriumikoolis 1899–1904, aastatel 1904–1906 töötas Sindi kalevivabrikus ja õppis kodus, 1906–1910 õppis Volmari (Valmiera) Õpetajate Seminaris, mille lõpetamisel sai algkooliõpetaja kutse. Õppis kodus keeli ja sooritas gümnaasiumi lõpueksami Pärnu gümnaasiumi juures eksternina 1911. aastal.[2]

Aastatel 1911–1917 õppis Karl Liidemann Moskvas Peetri Põllumajandusakadeemias (hiljem Timirjazevi-nimeline instituut) ja praktiseeris suviti majapidamistes ja Venemaa katsejaamades, lõpetas I järgu õpetatud agronoomi astmega (mille Tartu Ülikool tunnistas samaväärseks magistrikraadiga 1926. aastal). Esimese maailmasõja ajal läks ta Turkestanis Näljastepi põllumajanduse katsejaama, kus oli praktikal kevadest 1916–1917 ja tööl sooldunud maade (maaparanduse) osakonna juhatajana 1917–1920, mistõttu oli sõjaväeteenistusest vabastatud kui üliõpilane ja siis kui eriteadlane puuvillakasvatuse rajoonis Turkestanis.

Karl Liidemann opteerus Eestisse 1920. aasta detsembris ning oli Põhja-Eesti Põllutöökooli õpetaja 1. jaanuarist 1921 kuni 1924. aastani Tallinnas ja Jänedal[2] (1923. aasta suvel ka NSV Liidus prof. Prjašnikovi laboratooriumis erialasel tööl, uurides toorfosfaate).

Karl Liidemann oli Riigi Põllutöö-Katsejaama asutaja, juhataja ja programmi koostaja Kuusikul 1. augustist 1924 kuni 1. juulini 1929[2] (kus muuhulgas aretas "Kuusiku nisu" nisusordi) ning oli ka ühtlasi kohaliku karjakasvatuskooli asutamisest saati selle õpetaja aastatel 1926–1929. Karl Liidemann atesteeriti Eestis põllutöökooli õpetajaks 1926. aastal ja oli hiljem Tartu Ülikooli õppeülesandetäitja põllumajandusteaduskonnas aastatel 1933–1937, õpetades ühiskondlikku agronoomiat; aastatel 1935–1940 Põllutööministeeriumi põllumajandusosakonna direktor,[2] 1936–1940 Agronoomide Koja esimees ja 1936–1937 Rahvuskogu Teise Koja liige (Põllutöökoja, Agronoomide Koja ja Meierite Koja esindajana).

1940. aastal oli Karl Liidak Riigi Viljasalve direktor; Põllumajandussaaduste Kokkuostu Keskuse juhataja 1940–1941, suvel 1941 varjas end Tartumaal. Aastatel 1941–1942 oli Liidak Põllutöödirektooriumi Põllumajandusvalitsuse juhataja ning 1942–1944 Tartu Ülikooli agraarpoliitika ja ühistegevuse professori kohusetäitja.

Aastatel 1944–1945 oli Liidak põllutööminister Otto Tiefi valitsuses. 1944. aasta septembri lõpul kogunesid Otto Tiefi valitsuse liikmed Haapsalust lõuna pool Puiserannas viimasele istungile, kust pidid seejärel mootorpaadiga lahkuma Rootsi, kuid evakueerumine ei õnnestunud ja valitsuse liikmed asusid ennast nõukogude võimu eest varjama. Põllutööminister Kaarel Liidak asus Karl Lepiku nime all end varjama Karksi-Nuias väimehe venna Leeli talus, kus ta aga 1945. aasta jaanuaris haigestus ning 16. jaanuaril suri Karksi-Nuia haiglas ja maeti Nuia Rahumäe kalmistule. Hiljem maeti ta ümber Karksi-Nuia luteriusu Rahumäe kalmistule Sootside hauaplatsile.

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaarel Liidak kuulus Moskva Eesti Üliõpilaste Seltsi aastast 1911 (ka abiesimees), 1925. aastast oli ta Üliõpilasselts Liivika liige ja 1929. aastast ka üliõpilasseltsi juhatuses.

Liidak oli Rapla Põllumeeste Seltsis (esimees 1925–1929), Eesti Agronoomide Seltsis (juhatuses 1927–1936, abiesimees 1932–1934), Eesti Sordiparanduse Seltsis (juhatuses 1927. aastast), Eesti Sooharijate Seltsis (juhatuses 1927. aastast), Kirjastusühisuses "Agronoom" (juhatuse liige 1926–1932, nõukogus 1932. aastast), Maatulunduskapitali Nõukogus (esimees 1935. aastast), Konjunktuuribüroos (juhatuses 1930. aastast), Agronoomide Kojas (esimees 1935–1939 ja tagasi valituna 1939–1940), Eesti Kartulikasvatajate Ühingus (1929. aastast), Katseasjanduse Büroos (juhatuses 1927–1930, esimees 1930–1935), Eesti Maapangas (nõukogus 1935. aastast), AS Eesti Fosforiit (juhatuses 1936–1937), PK Eesti Võieksport (nõukogus 1936. aastast), Tõuaretuse Komitees (juhataja), Sordiaretuse- ja Katseinstituudi Jõgeva Sordikasvanduses (kuratooriumis), OÜ Tallinna Külmhoone (nõukogus 1937. aastast), Asundusnõukogus 1938. aastast.

Teadustööd[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Põlluhein ja selle väetamine (S.l., 192-?)";
  • "Kunstväetus – mõjuvaim abinõu viljasaakide tõstmisel" (Tallinn, 192-?);
  • "Kunstväetised põllumeeste ja asunikkude ühiskatsetes" 1924 a.;
  • "Katseasjanduse Nõukogu juhtnööride järele Põllumajanduse Päävalitsuse (põllutöö-koolide), Asunikkude Liidu ja Tartu Maakonnavalitsuse korraldatud katsete aruanne" (Tallinn, 1925);
  • "1924 a. väetuse ühiskatsete õpetus: Tarvitagem kunstväetisi!" (Tallinn, 1925; äratrükk);
  • "Põllumajanduse arenemise tingimused ja katsetöö ülesanded Põhja-Eestis = Die Entwicklungsbedingungen der Landwirtschaft in Nord-Eesti und die Aufgaben der staatlichen landwirtschaftlichen Versuchsstation" (Tartu, 1925; äratrükk);
  • "Kõrreviljakasvatus" (Tallinn, 1926; koos N. Rootsiga);
  • "Põlluhein ja selle väetamine" (2. täiend. tr.; S.l., 1926);
  • "Kunstväetuse tasuvuse õigest hindamisest" (S.l., 1927);
  • "Lubilämmastik ja selle tarvitamine" (S.l., 1927);
  • "Prantsuse kainiit ehk sülviniit" (S.l., 1927);
  • "Väetuse õpetus: Tarvitamiseks põllutöökoolidele ja tegelikkudele põllumeestele" (2. parand. ja täiend. tr.; Tallinn, 1927; koos J. Lehtmanniga);
  • "Kunas ja kuidas kunstväetisi külvata" (S.l., 1927);
  • "Kaalisool – superfosfaadi paarimees" (S.l., 1927);
  • "Põlluheina kasvatus" (Tartu, 1928; äratrükk);
  • "Riigi põllutöökatsejaam Kuusikul" (Tallinn, 1929; äratrükk);
  • "Põllumajanduslik kirjandus ja kirjastus": K.Ü. "Agronoom’i" 10 a. tegevuse puhul (S.l., 1929; äratrükk);
  • "Karjasööda-taimede ja pindalade väetamine" (Tallinn, 1930);
  • "Lühike väetuse õpetus: Väetised ja õige väetamine meie talu oludes" (Tallinn, 1930);
  • "Agronoomilise nõuandetöö korraldus ja sisu" (S.l., 1930; äratrükk);
  • "Mõtteid agraarprogrammi koostamiseks" (Tartu, 1931; äratrükk);
  • "Superfosfaat, toomasjahu ja fosforiit ning kaalisool ja kainiit niidu väetistena" (Tallinn, 1931; äratrükk);
  • "Meie talu laudasõnnik" (S.l., 1931; äratrükk);
  • "Asugem rohumaid parandama" (Tartu, 1934);
  • "Mõtteid eesti rahvuslikust ideoloogiast" (Tartu, 1934; äratrükk);
  • "Kas tunned maad: Sõelumatut mõttekillustikku Eesti ehitajaile. Valik artikleid ja kõnesid aastaist 1931–1935 uuesti ümbertöötatud ja täiendatud väljaandes" (Tallinn, 1935);
  • "Maa ja maailmavaade" (Tallinn, 1935; äratrükk);
  • "Meie valmiva agraarkava võimalikust ulatusest ja laadist" (Tartu, 1936; äratrükk);
  • "Suunad ja kavad: Valik agraarpoliitilisi ja maaühiskondlikke artikleid aastaist 1936–1939" (Tallinn, 1939).

Karl Liidak koostas ka:

  • Kunstväetuse seinatabeli (S.l., 1927).
  • Toimetas maanoorte liikumise häälekandjat Tõusev Maa (Tallinn, 1933; tegevtoimetaja);
  • sariväljaannet "Väikepõllumehe kirjavara" (1924–1928).
  • oli ka ajakirja Uus Talu peatoimetaja 1928. aastast;
  • toimetas raamatud Väike Põllumehe Kirjavara:
    • "Väikepõllumehe Kirjavara" täiendatud koguväljaanne (Tallinn, 1929; koos Th. Pooli ja J. Metsaga);
    • Jaoskondliku agronoomilise nõuandetöö korraldus, metoodika ja praktika: (Talumajandusnõuande Büroo 1929.–31. a. tegevusest) (Tallinn, 1932).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Liidemann abiellus 26. novembril 1915 kooliõpetaja Meeli Liidakuga (Amalie Liidemanniga). Lapsed: tütar kehakultuuriteadlane Leida Leesment (kuni 1935 Liidemann, siis Liidak; (11. juuni 1918 Turkestanis Samarkandi oblastis – 3. juuli 1998 Rootsis Malmös; abielus dr. agr. Ants (Hans Karl) Leesmendiga (1915–1996) , tütar Aino Soots (kuni 1935 Liidemann, siis Liidak; 17. jaanuar 1920 Samarkandi oblast, Turkestan – 3. veebruar 2008 Toronto, Kanada) ja tütar Evi Leesment (1927–2017). Karl Liidak saatis oma pere – abikaasa koos kolme tütrega Rootsi 20. augustil 1944, kuid jäi ise Eestisse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1861 Taali vallas – 1919 Pärnus, suri kaitseliitlasena sõjavangide laagri valvamisel saadud tüüfusesse
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Karl Liidak 50-aastane". Uus Eesti, nr. 308,. 11. november 1939. Vaadatud 01.11.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aksel Mark, "Kaarel Liidak. Tema tööst ja ideoloogiast" – Eesti Agronoomide Selts Rootsis toimetis, Uppsala 1985, nr 4; ilmunud ka eraldi trükisena, eessõna Kaarel Vahtras, 40 lk, sisaldab bibliograafiat
  • Kaarel Liidak, "Maaseaduse aastapäeval". Järelsõna: Jaan Lepajõe, "Kaarel Liidak eesti rahvusliku ideoloogia arendajana". Lisa: Maaseadus – Akadeemia 1989, nr 7, lk 1374–88
  • Ülo Oll, "Kaarel Liidaku elukäigust" – ajakiri Agraarteadus 1990, nr 1
  • Jaan Lepajõe, "Professor Kaarel Liidak eesti rahvusliku ideoloogina" – samas
  • Meinhard Karelson, "Kaarel Liidak Eesti Vabariigi agraarkavast" – samas
  • "Maarahva elujõud" III, Prof. Kaarel Liidak 110 [teaduskonverentsi "K. Liidak ja tänapäev" ettekanded: 12. november 1999, Tartu; mälestused / koostajad Tiit Merenäkk, Pikkar Joandi]. Elmatar, Tartu 1999, 237 lk
  • Jaak Kõdar, "Muinassaar. Talunäitemäng kolmes vaatuses, proloogi ja epiloogiga" (dokumentaalne armastuslugu Nava talus 1944. aastal end varjanud Kaarel Liidaku ja taluperenaise, autori ema Lehte vahel). Steamark, Tallinn 2007, 48 lk (sisaldab lk 37–47 Kaarel Liidaku kirja Lehte Kõdarile)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kaarel_Liidak&oldid=6609618"