Mate

Allikas: Vikipeedia
Mate kalebassis

Mate on matepuu ehk paraguai iileksi (Ilex paraguensis) kuivatatud lehtedest valmistatud jook, mis on traditsiooniline Lõuna-Ameerikas, peamiselt Argentiinas, Uruguays, Paraguays, Brasiilia ja Tšiili lõunaosas ning Boliivias.

Nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõna mate (hääldatakse ma-tee – rõhk viimasel silbil) tuleb ketšua keelsest sõnast "mati", mis tähendab pudelkõrvits (Lagenaria siceraria), mille seest (eelnevalt õõnestatuna ja kuivatatuna) matepiirkonnas elavad guaranii indiaanlased seda jooki jõid – seepärast hakkasidki hispaania vallutajad nimetama seda jooki mateks.[1] Guaraniid ise kutsusid jooki nimetusega caiguá, mis tuleneb guaranii-keelsetest sõnadest káa ("ürt" või "taim"), y ("vesi") ja gua ("pärit"), mida võib tõlkida kui "taimevesi" või "taimeleotis", caiguá tähendas ka lihtsalt "matejoogiga täidetud pudelkõrvits".[1]

Matepuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Matepuude istandus

Matet valmistatakse matepuu kuivatatud lehtedest. Matepuu kuulub samasse perekonda näiteks teravalehise iileksiga, millest Inglismaal valmistatakse jõulupärgasid. Tegemist on igihalja iileksite perekonda kuuluva puuga, mis kasvab vaid Lõuna-Ameerikas 10 ja 30 lõunalaiuse vahel Paraná ja Paraguay jõgikonnas ehk siis Brasiilia lõunaosas Santa Catalina ja Rio Grande do Suli osariikides, Paraguays Itapua piirkonnas ja Argentiina kahes provintsis – Misionesi ja Corrientesi kirdeosas.[1]

Matepuu vajab kasvamiseks rauarikast mulda, lähistroopilist kliimat ning vähemalt 1500 mm sademeid aastas. Matepuu viljadeks on kobarais kasvavad, väga kõva väliskihiga erepunased marjad. Idanemiseks peavad kõva kestaga marjad läbima suure noka ja kireva sulestikuga tuukani (Ramphastidae) happelise seedekulgla.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Guaranii indiaanlane

Euroopas sai matepuu tuntuks jesuiidi misjonäride kaudu. Hispaania maadeavastaja Juan Díaz de Solís (1470–1516), kes 1516. aastal avastas ja andis nime Rio de la Plata jõele, kirjutas guaranii indiaanlastest, kes jõid üht lehtedest valmistatud jooki, mis aitas võidelda väsimusega.[1] Guaraniid ise matet ei kasvatanud, vaid korjasid metsast, kus matepuid kasvas külluslikult. Peagi sai mate oluliseks sissetulekuallikas ka Hispaania kuningakojale ning kuna matepuu kasvas inimtegevuse sekkumiseta, käsitles Hispaania seadus seda maavarana ning matesaagi korjajaid nimetati seetõttu kaevuriteks (mineros).[1] Guaraniide piirkonnas kanda kinnitanud jesuiidid hakkasid matepuid istandustes kasvatama, et säästa kohalikku elanikkonda kodust kaugel metsades mate korjamiset ning ühtlasi kasvatada misjoni sissetulekuid. 1670. aastatest on teada esimesed mateistandused Paraguays.[1] 1767. aasta 27. veebruaril pagendati jesuiidid Hispaania kuninga dekreediga ning nende õigused ja vara päris Hispaania kroon, samas tähendas see ka mate harimise hääbumist ja istanduste mahajätmist, sest jesuiidid lahkusid koos mate kasvatamise saladusega.[1] Saaki hakati taas korjama metsikult kasvavatelt matepuudelt.

Pool sajandit pärast jesuiitide pagendamist hakkas mate viljelemist ja kasutamist esimesena teaduslikult uurima Prantsuse naturalist Aimé Bonpland (1773–1858).[1] Kui veel 19. sajandi alguses oli suurim matetootja Paraguay, siis sajandi lõpuks oli suurim matetootja Brasiilia.[1] Viimane keskendus aga 20. sajandi algul kohvi kasvatamisele ja matetoodang vähenes märkimisväärselt, mistõttu 1930. aastatel tõusis maailma juhtivaks matetootjaks Argentiina.[1]

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses loodi Argentiinas esimesed suuremad matetöötlemise keskused.[1] 20. sajandi teisel kümnendil algas Argentina Misionesi provintsi asustamine immigrantide poolt ning valitsus andis Euroopast tulnutele maad tingimusel, et nad hakkavad seal ka matet kasvatama. Sisserännanutest olid mate kasvatajatena enim tuntud rootslased, kes andsid oma istandustes tööd Ukrainast ja Poolast pärit immigrantidele.[1] 1936. aastal keelati uute mateistanduste rajamine ning määrati matetootmiskvoodid.[1] 1989. aastal lõpetas riik mate tootmise kontrolli, saagid hakkasid kasvama ning 1995. aastal puhkes ületootmise tõttu esimene kriis, tänu matesaagi ülejäägile hakkasid ka hinnad langema ja see trend on seni jätkunud.[1]

Valmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bombillad

Matet võib juua nii kuumalt kui külmalt, nii kohe peale vee pealevalamist kui hiljem. Hea joogi valmistamiseks ja joomiseks on vaja kalebassi (pudelkõrvitsast valmistatud metalläärega nõud) ja bombillat (spetsiaalset metallkõrt). Esmalt täidetakse kalebass ühe kolmandiku kuni poole ulatuses matepuruga. Sellele kallatakse külm vesi ja oodatakse, kuni vesi imendub. Seejärel valatakse segule keenud vesi, mille temperatuur on langenud 60-80 kraadini. Lastakse 2-5 minutit tõmmata ja mate on valmis.

Matet võib teha ka ainult külmast veest, aga siis peab sel laskma kauem seista. Kui juua matet külmalt, siis võib valmisjooki lisada jääd, tilgutada juurde sidruni- või apelsinimahla – selline tee kustutab janu, peletab väsimust, sobib hästi peale füüsilist või vaimset pingutust.[2] Mate joomisel on tähtis ka joomise kiirus. Kui juua seda kiiresti, mõjub see ergutavalt, kui väikeste sõõmudega päeva jooksul, mõjub see rahustavalt. Ühest kalebassitäiest lehepurust piisab umbes viie teejoogi tarbeks.

Tarbimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Guamba

Legendide järgi said guaranii-indiaanlased matejoogi jumalatelt tänuks ligimesearmastuse ja sõpruse eest. Guaraniid ka närisid mate lehti pikkadel retkedel, sest sel oli energiat andev ja näljatunnet peletav toime. Guaraniidele polnud mate pelgalt jook, vaid ka rituaal, ajaviide ja rahvusliku identiteedi sümbol. Matet kasutati valuutana teiste rahvastega (inkad, charruad ja maputšed) kaubeldes. [1]

Põhja-paraguailased suitsutavad matepuu lehti ning joovad tsitrusega maitsestatud matet härjasarvest, mida kutsutakse guamba-ks.

Argentiina pampadest pärit gaucho kauboid jõid matet puidust tassidest. Lõuna-brasiillased jõid seda võimalikult värske ja rohelisena. Rikkamad inimesed jõid matet hõbetassidest, vaesed seevastu kuivatatud pudelkõrvitsast, mida kutsutakse kalebassiks ja millest juuakse matet ka tänapäeval.

Tänapäeval impordivad matet Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia pidevalt kasvavates kogustes, kuid esikohale jäävad siiski Lähis-Ida riigid Liibanon ja Süüria.

Toimeained[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mate sisaldab kolme ksantiini: teobromiini, teofülliini ja mateiini.[1] Mateiin on keemiliselt koostiselt sama, mis kofeiin, kuid pikka aega väideti ekslikult, et tegemist on kofeiini stereoisomeeriga. Mateiin (nagu ka teeiin) on kofeiini ametlikud sünonüümid.[3] Ilmselt on kohvist erineva toime põhjuseks muud mates sisalduvad ained. On väidetud, et kofeiin on närvisüsteemi stimulant ja mateiin terve ainevahetuse stimulant. See seletab, miks on mate termogeense (rasvupõletava) toimega.

Teobromiin on enim tuntud kui šokolaadis ja kakaos leiduv tujutõstev aine ja see toime on ka matejoogil.

Põhja-Ameerika teadlased arvavad, et mate stressimaandav toime on tingitud suurest vitamiinide, mineraalide, aminohappete ja antioksüdantide sisaldusest.[viide?] Mate sisaldab rauda, mineraale, B1, B2, C ja E-vitamiini.[2] Eriti rikkalikult on mates magneesiumi ja kaltsiumi.[2]

Matejook vähendab isu, vastavalt valmistusviisile kas ergutab või rahustab närve, pikaajalisel tarbimisel parandab südame ja seedeelundite tegevust, laiendab veresoonkonda, parandab mälu ja tugevdab närvisüsteemi.[1] Erinevalt teistest stimulantidest, millel on ainult kesknärvisüsteemi stimuleeriv toime, lõõgastab matejook ka lihaseid , sh silelihaseid, st. toimib näiteks astmaatikule haigust kergendavalt.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]