Massiline väljasuremine

Allikas: Vikipeedia

Massiline väljasuremine ehk massväljasuremine on paljude taksonite massiline ja ligikaudu samaaegne väljasuremine. See ilmneb, kui väljasuremise kiirus ületab tunduvalt liigitekke kiiruse. Kuna põhilise osa Maa biomassist ja liigilisest mitmekesisusest moodustavad mikroorganismid, mida on raske mõõta, siis seetõttu kirjeldatud massilised väljasuremised hõlmavad vaid kergesti jälgitava osa biosfäärist, mitte kogu mitmekesisust ja elurikkust.[1]

Üle 99% Maal kunagi elanud liikidest on nüüdseks hävinud.[2] Fossiilsetel andmetel põhinev looduslik väljasuremise kiirus on umbes 2 kuni 5 meres elavate selgrootute ja selgroogsete taksonoomilist sugukonda miljoni aasta jooksul. Väljasuremiskiiruse mõõtmisel kasutatakse tavaliselt mereorganismide fossiile.

Looduslik väljasuremiskiirus on alates elu algusest Maal olnud mitmel korral tavapärasest kõrgem. Viimane suur väljasuremissündmus, mille käigus kadusid paljud looma- ja taimeliigid geoloogiliselt lühikese aja jooksul, toimus umbkaudu 65,5 miljonit aastat tagasi. Viimase 540 miljoni aasta jooksul on aset leidnud 5 massilist väljasuremissündmust, mille tagajärjel üle 50% loomaliikidest hävis. Ilmselt toimusid suuremad väljasuremised ka Arhaikumi ja Proterosoikumi eoonides, kuid enne Fanerosoikumit ei olnud toesega hulkrakseid loomi, et saaksid tekkida fossiilid.

Hinnanguline massiliste väljasuremissündmuste arv viimase 540 miljoni aasta jooksul ulatub viiest kuni kahekümneni. Selline vahe tuleneb erinevusest valitud läves, millest alates väljasuremist peetakse massiliseks ning mineviku mitmekesisuse mõõtmisel kasutatud andmetest.

Peamised väljasuremissündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljasuremise intensiivsus

1982. aastal avaldatud uurimuses tegid Jack Sepkoski ja David M. Raup kindlaks 5 massväljasuremist. Algselt olid need sündmused kirjeldatud kui kõrvalekalded üldisest trendist, mis näitas väljasuremiskiiruse langust Fanerosoikumi eooni ajal.[3] Kuid mida rangemate statistiliste testidega on kogunevaid andmeid analüüsitud, seda enam on selgeks saanud, et ’’suur viisik’’ ei ole nii kindlalt eristatav, vaid pigem esindab suurimat (või ühte suurimat) suhteliselt ühtlaste väljasuremissündmuste kontiinumit.[3]

  1. Kriidi-Tertsiaari väljasuremine (Kriidi ajastu lõpu, K-T väljasuremine, kus T tähendab Tertsiaari - Uusaegkonna kahte esimest ajastut, Paleogeeni ja Neogeeni) toimus 65,5 miljonit aastat tagasi.[4] K-T sündmust nimetatakse nüüd paljude uurijate poolt ka Kriidi-Paleogeeni väljasuremiseks (K-Pg). Umbes 17% sugukondadest, 50% perekondadest[5] ja 75% liikidest hävis lõplikult.[6] Meredes vähenes sessiilsete loomade osakaal umbes 33%. Enamik mitte-linnulistest dinosaurustest suri välja.[7] Uusaegkonna alguses kerkisid maismaa selgroogsete hulgas uute dominantidena esile imetajad ja linnud.
  2. Triiase-Juura (Triiase lõpu) väljasuremine toimus 205 miljonit aastat tagasi Triiase-Juura üleminekul. Umbes 23% kõigist sugukondadest ja 48% perekondadest (20% merelistest sugukondadest ja 55% merelistest perekondadest) suri välja.[5] Suurem osa mitte-dinosaurustest arhosaurusi, enamik terapsiide ning suuri kahepaikseid hävis, see jättis maismaal dinosaurustele vähe konkurente.
  3. Permi-Triiase (Permi lõpu) väljasuremine toimus 251 miljonit aastat tagasi Permi-Triiase ajastute üleminekul. Seni teadaolevalt Maa suurim väljasuremine tappis 57% kõigist sugukondadest ja 83% kõigist perekondadest[5] (53% merelistest sugukondadest, 84% merelistest perekondadest, umbes 96% kõigist meres elavatest liikidest ning hinnanguliselt 70% maismaaliikidest) kaasa arvatud putukad.[8] Pärast väljasuremist tõusid esile uued taimetaksonid.[9] Sel sündmusel oli tohutu evolutsiooniline tähtsus: maismaal lõppes imetaja-sarnaste reptiilide ülemvõim. Selgroogsete taastumine võttis 30 miljonit aastat,[10] kuid täitmata nišid lõid võimaluse arhosauruste tõusuks. Meredes langes sessiilsete loomade osakaal 67 protsendilt 50 protsendini.
  4. Hilis-Devoni väljasuremine toimus 360-375 miljonit aastat tagasi Devoni ja Karboni üleminekul. Kadus umbes 19% kõigist sugukondadest, 50% perekondadest.[5] Sündmus kestis umbes 20 miljonit aastat ning on tõendeid, et selle perioodi sees toimus jada väiksemaid väljasuremissündmusi.
  5. Ordoviitsiumi-Siluri (Ordoviitsiumi lõpu või O-S) väljasuremine toimus 440-450 miljonit aastat tagasi Ordoviitsiumi-Siluri üleminekul. Kahe sündmuse tagajärjel hävis 27% kõigist sugukondadest ja 57% kõigist perekondadest.[5] Mitmed teadlased loevad Ordoviitsiumi lõpu väljasuremist hävinud perekondade osakaalu poolest Maa ajaloo suuruselt teiseks väljasuremissündmuseks.

Evolutsiooniline tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõnikord on massilised väljasuremised kiirendanud elu evolutsiooni Maal. Konkreetse ökoloogilise niši võimupositsiooni liikumine ühe taksonoomilise grupi käest teise kätte on harva põhjustatud uue dominandi üleolekust või paremusest vana grupi suhtes. Tavaliselt annab uuele dominandile võimaluse vana grupi kadumine väljasuremise läbi.[11][12] Näiteks imetajasarnased loomad ja imetajad eksisteerisid kogu dinosauruste valitsemisaja jooksul, kuid nad ei suutnud võistelda niši eest, mille dinosaurused monopoliseerisid. Kriidi ajastu lõpus toimunud väljasuremine elimineeris mitte-linnulised dinosaurused ja imetajatel tekkis võimalus hõivata suurte maismaaselgroogsete nišš. Vastupidiselt olid dinosaurused kasusaaja rollis Triiase lõpu väljasuremises, mis kõrvaldas nende peamise rivaali.

Eskalatsiooni ehk laienemise hüpotees (ing. keeles escalation hypothesis) ennustab, et liigid, kel on rohkem kokkupuudet ja konflikte teiste organismidega (organism-organism konflikte) elavad väljasuremissündmuse üle väiksema tõenäosusega. Liigid, kel on vähem adaptatsioone, mis võimaldavad neil võistelda teiste organismidega, elavad katastroofi üle suurema tõenäosusega. Seda seetõttu, et neil on rohkem paindlikkust uute ökoloogiliste nišside täitmiseks kui neil liikidel, kel on vaevarikkad kohastumused, näiteks raske kest. Tunnus, mis hoiab liigi arvukana ja elujõulisena küllaltki staatilistes tingimustes, muutub koormavaks, kui populatsiooni suurus langeb võrreldes konkureerivate organismidega väljasuremissündmuse käigus.

Veelgi enam, paljud taksonoomilised grupid, kes elavad väljasuremislaine üle, ei taastu arvukuse ja varieeruvuse poolest iial ning neist suure osa arvukus kahaneb edasi, kuni liik lõpuks ikkagi välja sureb. Selliseid taksonoomilisi üksuseid kutsutakse ’’kõndivad surnud klaadid’’ (inglise keeles "dead clades walking").[13] Seega ellu jäänud ja hävinud gruppidel põhinev väljasuremissündmuse analüüs ei näita meile juhtunu tegelikku ulatust.

Pärast suurt väljasuremissündmust ilmub uus (uue järjestusega) DNA, toimub liigiline mitmekesistumine ja hõivatakse täitmata nišid.

Sagedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

On pakutud, et väljasuremised esinevad perioodiliselt iga 26-30 miljoni aasta järel[14] või mitmekesisus kõigub episoodiliselt iga ~62 miljoni aasta järel.[15] Mitmed hüpoteesid püüavad seletada väljasuremiste eeldatavat mustrit, näiteks Päikese oletatava kaaslastähe kohalolek.[16] Arvatakse, et massilised väljasuremised on põhjustatud pikaajalisest stressist, millele lisandub lühiajaline šokk.[17] Fanerosoikumi eoonis oli taksonoomilistel rühmadel igal järgneval ajahetkel üha väiksem tõenäosus välja surra.[18]

Oletatakse, et ookeanid on viimase 500 miljoni aasta jooksul tasapisi muutunud elule üha soodsamaks ja ’’külalislahkemaks’’ paigaks ning seega on sealne elustik massilistele väljasuremistele vähem haavatav.[19][20]

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siiani vaieldakse suurte väljasuremissündmuste põhjuste üle. Üldiselt arvatakse, et väljasuremine leiab aset, kui pikaajalises stressis biosfäär elab läbi lühiajalise šoki.[17] Kõrge mitmekesisus viib püsiva väljasuremise kiiruse tõusuni; madal mitmekesisus liigitekke kiiruse tõusuni. Need arvatavasti ökoloogiliselt kontrollitud suhted tõenäoliselt võimendavad väiksemaid häireid (kokkupõrge meteoriidiga jne), mis viivad globaalsete tagajärgedeni.[3]

Hea teooria konkreetse massväljasuremise põhjustest peaks

  1. välja tooma kõik hävinud rühmad, mitte keskenduma vähestele;
  2. selgitama, miks üks rühm suri ja teine jäi ellu;
  3. andma põhjuse, mis on küllalt mõjuv, et põhjustada massilist väljasuremist, kuid mitte totaalselt väljasuremist;
  4. põhinema sündmustel või protsessil, mille toimumist saab tõestada ja näidata.

Võib olla vajalik võtta arvesse põhjuste kombinatsioone. Näiteks Kriidi lõpu väljasuremise mereline aspekt paistab olevat põhjustatud mitmetest protsessidest, mis osaliselt ajas kattusid ning omasid erinevat olulisust maailma erinevates osades.[21]

Nan Crystal Arens ja Ian D. West pakkusid välja mudeli, mille järgi massiline väljasuremine nõuab kahte tüüpi põhjuseid: pikaajaline surve ökosüsteemile ja siis äkiline katastroof surveperioodi lõpupoole.[22] Fanerosoikumi eooni jooksul meres toimunud väljasuremise kiiruste statistiline analüüs näitas, et ei pikaajaline stress üksinda ega ka katastroof üksi pole piisav, et põhjustada olulist väljasuremiskiiruse tõusu.

Kõige laialdasemalt tunnustatud põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norman Macleod (2001)[23] seostas massilised väljasuremised ja sündmused, mida kõige enam mainitakse väljasuremistprotsessi põhjustena.

  • Vulkaanipurske tulemusena tekkiv basaltse laava vool: esines 11 korral, kõik juhtumid olid seotud oluliste väljasuremissündmustega. Kuid P.B. Wignall (2001) näitas, et ainult viis väljasuremissündmust langes kokku vulkaanilise purskega ning väljasuremise põhifaas oli alanud juba enne purset.[24]
  • Meretaseme langus: toimus 12 korral, millest 7 on seotud oluliste väljasuremistega.
  • Kokkupõrge taevakehaga: massväljasuremisega on seotud üks kokkupõrge.

Vulkanism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Basaltse laava vool on hiiglasliku vulkaanipurske või pursete jada tulemus, mille käigus basaltne laava katab suure ulatusega maa-ala või ookeani pinna (ing. keeles flood basalt). Suurte vulkaanilistest tardkivimitest pindade moodustumine selle protsessi tulemusena võis

  • paisata õhku tolmu ja aerosoole, mis piirasid fotosünteesi ja põhjustasid toiduahelate kollapseerumise maal ja vees;
  • õhku emiteerida vääveloksiide, mis põhjustasid happevihmade tekke ja mürgitasid organisme, aidates samuti kaasa toiduahela kokkuvarisemisele;
  • õhku emiteerida CO2 ja sellega tõenäoliselt põhjustada globaalset soojenemist (kui tolm ja aerosoolid hajusid).

Suure tõenäosusega on vulkaanipurske tagajärjeks kliima kõikumine jahenemise ja soojenemise vahel, kuid üldine trend on soojenemise suunas, sest emiteerunud CO2 võib jääda atomsfääri sadadeks aastateks. Oletatakse, et Kriidi lõpu, Permi lõpu ja Triiase lõpu väljasuremised põhjustas või soodustas ulatuslik vulkanism.[25]

Meretaseme langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meretaseme langus on tihti selgelt näha ülemaailmses samaaegsete setete jadas, mis näitab üleminekut merepõhjast loodete tsooni, edasi rannast kuivale maale. Pole tõendeid, et kivimid kindlas piirkonnas oleks tõusnud geoloogilise protsessi tulemusena. Meretaseme langus võis vähendada kontinentaalse šelfi pindala (ookeanide kõige produktiivsemad piirkonnad) piisavalt, et põhjustada meres massiline väljasuremine. Šelfi ala vähenemine võis mõjutada kliimat ja tuua kaasa väljasuremise ka maismaal. Meretaseme languse põhjusteks võivad olla näiteks globaalne jahenemine või süvaookeanilise riftioru vajumine. Enamik suurematest väljasuremistest on seotud meretaseme langusega, kaasa arvatud 5 massväljasuremist. Ajakirjas Nature (2008) avaldatud uurimuses tehti kindlaks seos massväljasuremise kiiruse ja meretaseme muutuse ja setete vahel.[26] Tööst selgub, et muutused ookeani keskkonnas, mis on seotud mere tasemega, avaldavad suurt mõju väljasuremise kiirusele ning määravad elustiku koosseisu ookeanis.[27]

Kokkupõrge taevakehaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kokkupõrge piisavalt suure asteroidi või komeediga võis põhjustada toiduahelate kollapsi nii meres kui ka maismaal, paisates õhku tolmu ja aerosoole ning sellega piirates fotosünteesi. Kokkupõrkel väävlirikaste kivimitega võis emiteeruda väävlioksiide, millest tekkiv kahjulik happevihm viis toiduahelate veel suuremale kokkuvarisemisele. Samuti võis sellise sündmuse tagajärjeks olla tsunami või globaalne metsatulekahju.

Enamik paleontolooge nõustuvad väitega, et umbes 65 miljonit aastat tagasi langes maale asteroid, kuid siiani kestab vaidlus, kas see kokkupõrge oli Kriidi lõpu väljasuremise ainus põhjus.[28][29] On tõendeid, et kokkupõrke ja väljasuremise vahel on 300 000 aastat.[28]

Globaalne jahenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Globaalne jahenemine võis tappa palju polaarseid ja parasvöötmeliike ning sundida liike mirgeeruma ekvaatori poole, mis vähendas troopilistele liikidele kättesaadavat ala. Jahenemine muudab Maa kliima keskmiselt kuivemaks, sest vett ’’lukustatakse’’ rohkem jää ja lumena. Üldiselt pole üksnes kliima jahenemine piisav, et seletada massväljasuremisi. Arvatakse, et ülemaailmne jahenemine põhjustas või andis oma panuse Ordoviitsiumi lõpu, Permi-Triiase, Devoni lõpu ja mõeldavalt ka teiste hävingute toimumisse. Tuleb eristada püsivad globaalset jahenemist ja ajutist vulkanismist või kokkupõrkesündmustest põhjustatud jahenemist.

Globaalne soojenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Globaalne soojenemine viib troopilistele liikidele sobiva ala suurenemisele, parasvöötmeliigid hävivad või on sunnitud migreeruma pooluste poole, mitmed polaarliigid võivad välja surra. Maa kliima muutub keskmiselt niiskemaks, kuna jää ja lumi sulavad ning veeringe kiireneb. Okeanides võib soojenemine põhjustada anoksilisi tingimusi. Üheks näiteks globaalse soojenemise kohta on Paleotseeni-Eotseeni Termaalne Maksimum, mille ajal toimus väikese ulatusega väljasuremine. Arvatakse, et ka Triiase-Juura ja Permi-Triiase ajastute liikide massilise kadumise põhjustas ülemaailmne soojenemine.[30][31][32]

Anoksia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anoksia on olukord, kus ookeani keskmistes ja isegi ülemistes kihtides tekib totaalne hapniku puudus. Selle nähtuse põhjused on keerulised ja vastuolulised, kuid kõik teadaolevad juhtumid on seotud tõsise püsiva globaalse soojenemisega, mis on põhjustatud suurest vulkaanilisest aktiivsusest. Arvatakse, et ookeani anoksilised tingimused põhjustasid või andsid oma panuse Ordoviitsiumi-Siluri, Devoni lõpu, Triiase-Juura ja ka paljude väiksemate väljasuremiste toimumisse.

Vesiniksulfiidi emissioon meredest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lee R. Kump, Alexander Pavlov ja Michael A. Arthur (2005) pakkusid välja, et Permi-Triiase väljasuremise ajal lõi soojenemine ookeanis segamini tasakaalu fotosünteesiva planktoni ja süvaveeliste sulfaati redutseerivate bakterite vahel, mis põhjustas H2S massilise emissiooni. See mürgitas nii maismaa kui ka mere elustikku ja kahjustas tõsiselt osoonikihti, mis jättis siiani ellujäänud elustiku surmava UV-kiirguse kätte.[33][34][35]

Laamtektoonika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laamade liikumisest põhjustatud kontinentide erinev paigutus võib põhjustada või soodustada väljasuremist mitmel viisil: algatades või lõpetades jääaegu; muutes ookeani hoovusi ja põhilisi tuulesuundasid ning seega muutes kliimat; luues maismaaühenduse eelnevalt isoleeritud paikade vahele, mis seab erinevatele välistele mõjudele väheadapteerunud liigid hädaohtu. Aeg-ajalt tekib mandrite triivi tulemusena superkontinent, mis hõlmab Maa maismaast enamuse. Selle tagajärjel väheneb kontinentaalse šelfi pindala. Arvatakse, et superkontinent Pangaea moodustumine soodustas Permi lõpu massväljasuremist.

Teised hüpoteesid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välja on pakutud mitmeid teisi hüpoteese seletamaks väljasuremissündmuste põhjuseid, näiteks mõne uue haiguse levik. Kuid kõik need hüpoteesid on ümber lükatud järgnevatel põhjustel (põhjusel):

  • sisaldasid sündmusi või protsesse, mille kohta tõendid puuduvad,
  • eeldavad mehhanisme, mis on vastavalt olemasolevatele tõenditele vastupidised,
  • põhinevad teistel teooriatel, mis on ümber lükatud.

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Massväljasuremiste mõju varieerub laialdaselt. Teadaolevalt kõige suurema väljasuremissündmuse ajal Permi lõpus hävis üle 90% liikidest. Pärast katastroofi paistis, et maa elustik taastub kiiresti, kuid see toimus peamiselt vastupidavate pioneerliikide arvel. Hiljutine uurimustöö näitas, et kõrgelt spetsialiseerunud loomade, kes moodustasid keerulise ökosüsteemi koos kõrge liigirikkuse, keeruliste toiduahelate ja varieeruva niširuumiga, taastumine võttis palju kauem aega. Arvatakse, et pikem taastumisperiood võis olla tingitud põhisündmusele järgnenud väljasuremislainetest ja ka pikenenud keskkonnastressist organismidel, mis kestis kuni Vara-Triiaseni. Hiljutine uuring näitab, et taastumine algas alles Kesk-Triiases ehk umbes 4-6 miljonit aastat pärast väljasuremissündmust.[36]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Extinction, slime, and bottoms", Nee, S. (2004). PLoS biology 2 (8): E272.
  2. Fichter, George S. (1995). Endangered Animals. USA: Golden Books Publishing Company. lk. 5.
  3. 3,0 3,1 3,2 Alroy, J. (2008)."Dynamics of origination and extinction in the marine fossil record"., Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 105 Suppl 1 (Supplement_1): 11536–11542.
  4. Macleod, N.; Rawson, P. F.; Forey, P. L.; F. T. Banner, M. K. Boudagher-Fadel, P. R. Bown, J. A. Burnett, P. Chambers, S. Culver, S. E. Evans, C. Jeffery, M. A. Kaminski, A. R. Lord, A. C. Milner, A. R. Milner, N. Morris, E. Owen, B. R. Rosen, A. B. Smith, P. D. Taylor, E. Urquhart and J. R. Young (April 1997). "The Cretaceous-Tertiary biotic transition". Journal of the Geological Society 154 (2): 265–292.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Extinction, Math.ucr.edu.
  6. Raup, D.; Sepkoski Jr, J. (1982). "Mass extinctions in the marine fossil record". Science 215 (4539): 1501–1503.
  7. Fastovsky DE, Sheehan PM (2005). "The extinction of the dinosaurs in North America". GSA Today 15 (3): 4–10.
  8. Labandeira C.C., Sepkoski J.J. Jr (1993). "Insect diversity in the fossil record". Science 261 (5119): 310–5.
  9. McElwain, J.C.; Punyasena, S.W. (2007). "Mass extinction events and the plant fossil record". Trends in Ecology & Evolution 22 (10): 548–557.
  10. Sahney S & Benton MJ (2008)."Recovery from the most profound mass extinction of all time",Proceedings of the Royal Society: Biological 275 (1636): 759.
  11. Benton, M.J. (2004)."6. Reptiles Of The Triassic", Vertebrate Palaeontology. Blackwell.
  12. Van Valkenburgh, B. (1999)."Major patterns in the history of carnivorous mammals", Annual Review of Earth and Planetary Sciences 26: 463–493.
  13. Jablonski, D. (2002)."Survival without recovery after mass extinctions", PNAS 99 (12): 8139–8144.
  14. Raup, DM; Sepkoski Jr, JJ (1984)."Periodicity of extinctions in the geologic past", Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 81 (3): 801–5.
  15. Rohde, R.; Muller, R. (2005). "Cycles in fossil diversity". Nature 434 (7030): 208–210.
  16. R. A. Muller."Nemesis", Muller.lbl.gov. Retrieved 2007-05-19.
  17. 17,0 17,1 Arens, N. C.; West, I. D. (2008). "Press-pulse: a general theory of mass extinction?". Paleobiology 34 (4): 456.
  18. Wang, S. C.; Bush, A. M. (2008). "Adjusting global extinction rates to account for taxonomic susceptibility". Paleobiology 34 (4): 434.
  19. Martin, R.E. (1995). "Cyclic and secular variation in microfossil biomineralization: clues to the biogeochemical evolution of Phanerozoic oceans". Global and Planetary Change 11 (1): 1.
  20. Martin, R. E. (1996). "Secular Increase in Nutrient Levels through the Phanerozoic: Implications for Productivity, Biomass, and Diversity of the Marine Biosphere". PALAIOS 11 (3): 209–219.
  21. Marshall, C.R.; Ward, P.D. (1996). "Sudden and Gradual Molluscan Extinctions in the Latest Cretaceous of Western European Tethys". Science 274 (5291): 1360–1363.
  22. Arens, N.C. and West, I.D. (2006). "Press/Pulse: A General Theory of Mass Extinction?" GSA Conference paper.
  23. MacLeod, N (2001-01-06)."Extinction!"
  24. Wignall, P.B. (2001), "Large igneous provinces and mass extinctions", Earth-Science Reviews vol. 53 väljaanded 1–2 lk. 1–33.
  25. Speculated Causes of the End-Cretaceous Extinction
  26. Peters, S.E. (2008/06/15/online). "Environmental determinants of extinction selectivity in the fossil record". Nature 454 (7204): 626–9.
  27. Newswise: Ebb and Flow of the Sea Drives World's Big Extinction Events
  28. 28,0 28,1 Keller G, Abramovich S, Berner Z, Adatte T (January 2009). "Biotic effects of the Chicxulub impact, K–T catastrophe and sea level change in Texas". Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology 271 (1–2): 52–68.
  29. Morgan J, Lana C, Kersley A, Coles B, Belcher C, Montanari S, Diaz-Martinez E, Barbosa A, Neumann V (2006). "Analyses of shocked quartz at the global K-P boundary indicate an origin from a single, high-angle, oblique impact at Chicxulub". Earth and Planetary Science Letters 251 (3–4): 264–279.
  30. Knoll, A. H.; Bambach, Canfield, Grotzinger (26 July 1996)."Fossil record supports evidence of impending mass extinction", Science 273 (5274): 452–457.
  31. Ward, Peter D.; Jennifer Botha, Roger Buick, Michiel O. De Kock, Douglas H. Erwin, Geoffrey H. Garrison, Joseph L. Kirschvink, Roger Smith (4 February 2005). "Abrupt and Gradual Extinction Among Late Permian Land Vertebrates in the Karoo Basin, South Africa". Science 307 (5710): 709–714.
  32. Kiehl, Jeffrey T.; Christine A. Shields (September 2005)."Climate simulation of the latest Permian: Implications for mass extinction", Geology 33 (9): 757–760.
  33. Berner, R.A., and Ward, P.D. (2004). "Positive Reinforcement, H2S, and the Permo-Triassic Extinction: Comment and Reply"
  34. Kump, L.R., Pavlov, A., and Arthur, M.A. (2005). "Massive release of hydrogen sulfide to the surface ocean and atmosphere during intervals of oceanic anoxia". Geology v. 33, lk.397–400.
  35. Ward, P.D. (2006)."Impact from the Deep", Scientific American Oktoober 2006.
  36. Lehrmann, D.J., Ramezan, J., Bowring, S.A., et al. (December 2006)."Timing of recovery from the end-Permian extinction: Geochronologic and biostratigraphic constraints from south China", Geology 34 (12): 1053–1056.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]