Vesiniksulfiid

Allikas: Vikipeedia
Vesiniksulfiidi molekuli ehitus

Vesiniksulfiid ehk divesiniksulfiid (vananenud termin: väävelvesinik[1]; keemiline valem H2S) on mädamuna lõhnaga värvuseta ja mürgine gaas.

Kui vesiniksulfiid vees lahustub, moodustub vesiniksulfiidhape. Vesiniksulfiidhappe sooli nimetatakse sulfiidideks.

Õhu juuresolekul vesiniksulfiid põleb. Õhk võib süttida, kui selles on vesiniksulfiidi sisaldus 4,3–46%. Sõltuvalt olemasoleva hapniku hulgast moodustub kas vaba (elementaarne) väävel (S) või vääveldioksiid (SO2). Vesiniksulfiid on tugev redutseerija.

Vesiniksulfiid on väga mürgine. Kuigi ta on alguses väga ärritav, nüristab ta kiiresti haistmismeele, nii et ohvrid ei saa seejärel enam arugi, et õhus on vesiniksulfiidi, ja võivad selle kätte surra. Vesiniksulfiid on õhust raskem ja võib koguneda halvasti ventileeritud ruumide põrandatele.

Vesiniksulfiid on üldmürk. See tähendab, et ta kahjustab kehasse sattudes paljusid kehasüsteeme, kuigi kõige rohkem saab kahjustada närvisüsteem. Vesiniksulfiidi mürgisus on umbes samasugune kui vesiniktsüaniidil.

Kuid vesiniksulfiidi tekib inimkehas ka loomulikul teel. Seetõttu on inimese kehas ensüümid, mis suudavad seda oksüdeerida kahjututeks sulfaatideks. Seetõttu suudab inimene väikesi vesiniksulfiidi annuseid taluda. Piiriks arvatakse olevat 300–350 ppm, seejärel ensüümide võimsus ammendub. Paljud gaasiandurid, näiteks niisugused, mida kannavad reoveega kokku puutuvad ja keemiatööstuse töölised, on seatud hoiatama vesiniksulfiidi sisalduse 5–10 ppm korral ja häiret andma 15 ppm korral.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tamm, L., Tamm, T. & A. Tuulmets, 2009. Keemia mõisted gümnaasiumile (eesti-vene-eesti sõnastik). Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • EE 10 kd, 1998, lk 358.