Happesademed

Allikas: Vikipeedia
Happevihmade tõttu hukkunud kuused Tšehhis

Happesademed on mis tahes sademed (vihma puhul happevihm), mille pH on võrreldes looduslike sademetega madalam. Igasuguste happeliste ühendite langemist maa, vee või ehitiste pinnale nimetatakse happesadenemiseks.

Happesademed ei esine vaid vee kujul (vihm, udu, lumi jne), vaid ka õhus olevate gaasiliste ja tahkete komponentide maapinnale sadestumisena. Kuivad happesademed moodustavad umbes 30 protsenti happesademete koguhulgast[1].

Destilleeritud vee pH on seitse. Sellest kõrgema pH-ga vett nimetatakse aluseliseks ja madalamat happeliseks. Sellise jaotuse järgi oleksid siiski pea kõik sademed happesademed, sest atmosfääris oleva vee normaalne pH on umbes 5,6. See on happelise reaktsiooniga peamiselt seetõttu, et atmosfääris ringlev süsinikdioksiid on osaliselt atmosfääri veepiiskades lahustunud, moodustades süsihappe (H2CO3). Süsihappe dissotsiatsiooni käigus vabaneb vette vesinikioone, mis muudavadki sademed happelisemaks. Lisaks süsinikdioksiidile sisaldab reostamata õhk ka teisi happesust mõjutavaid kemikaale, mistõttu on vihmavee normaalseks happesuseks loetud ka arvu 5,2[2].

Atmosfäär ei ole homogeense koostisega, mistõttu esinevad tegelikkuses olulised kõrvalekaldumised keskmistest väärtustest. Enamasti jääb sademete pH vahemikku 4,9–6,5. Happelisemate sademete jaotus näitab selgelt, et nende tekkes on peasüü inimesel, sest happesademed langevad peamiselt aladele, mis jäävad suurtest tööstuspiirkondadest allatuult[3].

Happevihma põhjustavad eelkõige väävli- ja lämmastikoksiidid, mis veega reageerides moodustavad vastavalt väävel- (H2SO4) ja lämmastikhappe HNO3.

Happevihmad on tõsine keskkonnaprobleem, mis põhjustab probleeme kaladele ja taimestikule ning hävitab arhitektuurimälestisi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

happsademed on happe sademed

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill (2007). Köide 1 (A–ANO). Lk 67–72. ISBN 0071441433
  2. Likens, G. E., W. C. Keene, J. M. Miller and J. N. Galloway. 1987. Chemistry of precipitation from a remote, terrestrial site in Australia. J. Geophys. Res. 92(D11):13,299-13,314.
  3. Kemling, Melissa. L. (2005). Acid Rain. Entsüklopeedias J. E. Oliver (Toim.), Encyclopedia of World Climatology (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 1–4. ISBN 1402032641

d