Sukulendid

Allikas: Vikipeedia
Aaloe säilitab vett oma varres.
Kaktuse lehed on taandarenenud okasteks.

Sukulendid ehk lihaktaimed ehk turdtaimed (hilisladina keeles suculentus 'mahlane') on taimed, mille paksudes lehtedes, vartes või juurtes olev säilitatakse vett.

Sukulendid on üldjuhul kõrbetaimed.

Tüüpilised sukulendid on kaktused ja aaloed, kes vett säilitavad vastavalt varres ja lehtedes.

Sukulendid ei moodusta ühtset taimerühma. Nende sarnased tunnused tulevad elamisest sarnastest tingimustes.

Sukulente kasvatatakse tihti toataimedena kuna nad vajavad vähem hoolt ja kastmist.

Sukulentide kohastumusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sukulentidel on mitmesuguseid kohastumusi, millega vähendatakse niiskusekadu, säilitatakse ja hangitakse vett. Ühelgi sukulendi ei ole kõiki neid tunnuseid.

Kui lehed ja/või vars on kaetud karvakeste või tiheda vahaja kirme kutiikulaga, vähendab see aurumist. Ümmargused lehed vähendavad lehe pindala ja ruumala suhet ning seega aurumist, mis toimub pinnalt ja mitte lehe sisemusest. Ka vars võib olla silindrilise või keraja kujuga, et vähendada pindala ja ruumala suhet. Lehed võivad olla kogunenud rosetiks varre taandarengu tulemusena. Suur osa aurumisest toimub õhulõhede kaudu, seetõttu võib nende arv olla vähenenud. Ka võivad õhulõhed päevaks täielikult sulguda ja avaneda üksnes öösiti, kui õhk on jahedam ja õhuniiskus suurem. Lehed võivad olla taandarenenud okasteks või isegi täiesti puududa. Seetõttu võib fotosüntees toimuda jämenenud varres, mitte lehtedes. On ka võimalik, et kuivaperioodil sureb taime maapealne osa täielikult ja kasvab tagasi alles niiskuse tekkides.

Niiskust kogutakse paksudesse lehtedesse, tüvesse või juuresse. Mõnel taimel on vars ribiline, et see niiskusepuudusest kokku ei variseks.

Niiskust hangitakse kas maa seest, kastest ja ududest või harvadest vihmadest kindlal aastaajal. Niiskust aitavad koguda pikad juured, mis ulatuvad sügavale, ja kõrge osmootne rõhk juurtes. Mõnel taimel on pinnajuured, mis võimaldavad koguda niiskust kastest või vihmast. Lehtedel võib olla vihmaveerenni kuju, et sademed neid mööda kindlasse kohta voolaksid, nimelt juurte peale. Taime otsas võib olla mingi tutt, mis kondenseerib niiskust.

Sukulentide jaoks on oluline mitte kuumeneda, sest see suurendab aurumist. Sellepärast on mõnel neist väga heledad, peaaegu valged lehed, mõnel kogunevad päikesekiirguse käes olevatesse kudedesse kaitsvad pigmendid, mis on punast või pruuni värvi. Mõni taim on kaitseks päikese eest peaaegu täiesti maa alla peitunud, maapinnale ulatuvad üksnes püstiste silindriliste lehtede otsad.

Kaitseks loomade eest on paljude sukulentide mahl mürgine. Enamikul taimedel on astlad ja okkad. Mõned sukulendid kasutavad mimikrit, näiteks meenutavad ümbritsevaid kive. Faukaaria leheservadel on külgsuunalised astlad, mistõttu kaks ülemist lehte moodustavad välja nagu mingi koletise hambulised lõuad.