Verev iminõges

Allikas: Vikipeedia
Verev iminõges
Verev iminõges.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Huulõielised Lamiaceae
Perekond: Iminõges Lamium
Liik: Verev iminõges
Ladinakeelne nimetus
Lamium purpureum
L.

Verev iminõges (Lamium purpureum) on üheaastane rohttaim huulõieliste sugukonnast iminõgese perekonnast.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Verev iminõges kasvab peaaegu kõikjal Euroopas, vähem levinud Lääne- ja Ida-Siberis, Ida-Aasias, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Eestis on sage.

Põhja-Ameerikas on teda kohati peetud invasiivseks liigiks.

Verev iminõges kasvab aedades ja põldudel umbrohuna; teeäärtes ja jäätmaadel. Ta eelistab viljakat pinnast.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taim kasvab 15...40 cm kõrguseks. Vars on tavaliselt püstine, neljakandilise ristlõikega. Munajad või südamekujulised sakilise servaga 1...2,5 cm pikkused lehed on kaetud pehmete karvakestega ning paiknevad varrel vastakuti. Päikeselises kasvukohas on eriti ülemised lehed punaka tooniga.

Verev iminõges õitseb tavaliselt märtsist oktoobrini, kuid soodsates tingimustes võib õitseda lausa talvel. Õied on roosakad-lillakad, kuni 1,7 cm läbimõõduga. Putkjad kahesugulised õied paiknevad männastena ülemiste lehtede kaenlas. Õie ülahuul on kiivrikujuline, alahuul koosneb kahest hõlmast. Taim on putuktolmleja.

Verev iminõges on üheaastane, harvem kaheaastane taim. Ta paljuneb ainult seemnetega. Seeme on hallikas kuni 2,5 mm pikkune pähklike.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomade jaoks on verev iminõges üldjuhul ebameeldiva lõhna ja maitsega, seetõttu nad teda meelsasti ei söö. Iminõges on aga hinnatud meetaim.

Noorte taimede tipmisi lehti ja õisi võib kasutada salati valmistamiseks.

Vereva iminõgese õis.jpg

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]