Harilik astelpaju

See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Astelpaju (perekond)

---

Harilik astelpaju
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida Selts: Roosilaadsed Saxifragales Sugukond: Hõbepuulised Elaeagnaceae Perekond: Astelpaju Hippophaë Liik: Harilik astelpaju
Ladinakeelne nimetus
Hippophaë rhamnoides L.

Harilik astelpaju (Hippophaë rhamnoides) on hõbepuuliste sugukonna astelpaju perekonda kuuluv põõsaliik.

Välimus

Põõsas või puu, 3–9 m kõrgune. Oksad asteldega. Lehed lineaalsed, 0,5 cm laiad ja 3–8 cm pikad, hõbedaselt hallikasrohelised. Kahekojaline taim, emas- ja isasõied eraldi taimedel. Emas- ja isastaimi on võimalik eristada üksnes õiepungade järgi. Emasõiel pole kroonlehti, näha on vaid kollased emakasuudmed. Isasõite kroonlehed on pruunikad, soomusja kattega. Lihakad luuviljad oranžikad, kinnituvad tihedalt oksale.

Levila

Looduses kasvab Euroopast Siberini, Hiina ja Põhja-Indiani.

Kasvatamine

Harilik astelpaju on ainuke liik, millest aretatud sorte seni viljade saamiseks kasvatatakse. Vahepeal läänemaailma jaoks unustusehõlma vajunud taim taasavastati 1930. aastate Venemaal Barnaulis asuvas Siberi aiandusinstituudis. Eestis on hakatud astelpaju tööstuslikult kasvatama ning marjadest saadusi tootma viimasel kümnendil.

Kasutamine

Ta on mitmekesine põllumajanduskultuur, mille viljelemine on väga keskkonnasäästlik ning suurem osa taimest on erinevatel viisidel kasutatav. Astelpaju marjad ning seemnetest toodetud õli on tervislikud.

Ajalugu

Legendid räägivad, et vanad kreeklased lisanud astelpaju lehti ja noori oksi võistlushobuste sööda hulka, mis hobustele nii hästi mõjunud, et karva kohe läikima löönud. On proovitud tänapäeva hobustegi peal – töötab tõesti. Astelpaju lehed olnud lemmiktoiduks ka lendavale ratsule Pegasusele, siit ka astelpaju nimi Hippophae (kr. k. hippos – hobune; phaos – särav, läikiv).

Marju, lehti, koort ja seemnetest saadud õli on kasutatud juba ammustest aegadest – ravivahendina on astelpaju leidnud mainimist Tiibeti kroonikates juba 800 aastat e. Kr.