Harilik astelpaju
| See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Astelpaju (perekond) |
| Harilik astelpaju | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Hippophaë rhamnoides L. |
Harilik astelpaju (Hippophaë rhamnoides) on hõbepuuliste sugukonna astelpaju perekonda kuuluv põõsaliik.
Sisukord |
[redigeeri] Välimus
Põõsas või puu, 3–9 m kõrgune. Oksad asteldega. Lehed lineaalsed, 0,5 cm laiad ja 3–8 cm pikad, hõbedaselt hallikasrohelised. Kahekojaline taim, emas- ja isasõied eraldi taimedel. Emas- ja isastaimi on võimalik eristada üksnes õiepungade järgi. Emasõiel pole kroonlehti, näha on vaid kollased emakasuudmed. Isasõite kroonlehed on pruunikad, soomusja kattega. Lihakad luuviljad oranžikad, kinnituvad tihedalt oksale.
[redigeeri] Levila
Looduses kasvab Euroopast Siberini, Hiina ja Põhja-Indiani.
[redigeeri] Kasvatamine
Harilik astelpaju on ainuke liik, millest aretatud sorte seni viljade saamiseks kasvatatakse[1]. Vahepeal läänemaailma jaoks unustusehõlma vajunud taim taasavastati 1930. aastate Venemaal Barnaulis asuvas Siberi aiandusinstituudis. Eestis on hakatud astelpaju tööstuslikult kasvatama ning marjadest saadusi tootma viimasel kümnendil.
[redigeeri] Kasutamine
Ta on mitmekesine põllumajanduskultuur, mille viljelemine on väga keskkonnasäästlik ning suurem osa taimest on erinevatel viisidel kasutatav. Astelpaju marjad ning seemnetest toodetud õli on tervislikud.
[redigeeri] Ajalugu
Legendid räägivad, et vanad kreeklased lisanud astelpaju lehti ja noori oksi võistlushobuste sööda hulka, mis hobustele nii hästi mõjunud, et karva kohe läikima löönud. On proovitud tänapäeva hobustegi peal – töötab tõesti. Astelpaju lehed olnud lemmiktoiduks ka lendavale ratsule Pegasusele, siit ka astelpaju nimi Hippophae (kr. k. hippos – hobune; phaos – särav, läikiv).[viide?]
Marju, lehti, koort ja seemnetest saadud õli on kasutatud juba ammustest aegadest – ravivahendina on astelpaju leidnud mainimist Tiibeti kroonikates juba 800 aastat e. Kr. [viide?]
[redigeeri] Viited
- ↑ Kivistik, J, Pomoloogia. Puuviljad ja marjad Eestis, Tea, Tallinn, 2010