Kukkurtihane

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kukkurtihane (perekond)

Kukkurtihane
Remiz pendulinus 1 (Martin Mecnarowski).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Kukkurtihaslased Remizidae
Perekond: Kukkurtihane Remiz
Liik: Kukkurtihane
Ladinakeelne nimetus
Remiz pendulinus
Linnaeus (1758)
Kukkurtihase pesa

Kukkurtihane (Remiz pendulinus) on kukkurtihaslaste sugukonda kukkurtihase perekonda kuuluv lind.

Esimesena kirjeldas kukkurtihast teaduslikult Linnaeus 1758 nime Motacilla pendulinus all, arvates ta järelikult linavästrikuga samasse perekonda. Perekonna Remiz, kuhu tänapäeval arvatakse 3 liiki, pakkus esimesena välja poola zooloog Feliks Pawel Jarocki 1819, kusjuures remiz on kukkurtihase poolakeelne nimi.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kukkurtihasel eristatakse 10 alamliiki. Tema levila ulatub Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ja Lõuna-Siberist põhjas kuni Lõuna-Hiinani lõunas. Levila põhjaosas on ta rändlind, lõunaosas paigalind. Elab üksnes Euraasias.[2]

Eestis on kukkurtihane haruldane haudelind. Tema esimene tõestatud pesaleid pärineb Matsalu looduskaitsealalt 1960. aastatest. Hiljem on teda leitud veel Pedja alamjooksult, Tartu-lähedastelt luhtadelt ja mujaltki.[2]

Tänapäeval hinnatakse kukkurtihase pesitsusaegset arvukust 200–400 paarile.[3]

Kukkurtihase levila pindala on eri hinnangutel 1–10 miljonit km². Üksnes Euroopas elab 420–840 tuhat isendit ja viimasel ajal on tema arvukus suurenenud. Seetõttu on kukkurtihane soodsas seisundis.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väliselt erineb kukkurtihane teistest tihaslastest märgatavalt. Tema ülapool on roostevärvi, pea ja kael on valged, aga otsmik on must ja nokast kulgeb üle silma kuni kõrvuni must triip. Nokk on sirge, peenike ja väga terav. Õlad ja päranipuala on ookrikarva, hoo- ja tüürsuled tumepruunid valkjate ääristega. Kurgualune ja puguala on määrdunudvalged. Muu alakeha on ookrivärvi, rinnal ja külgedel on roostekarva tähnid.[2]

Linnu pikkus on 10–12 cm, kaal kuni 20 g, tiiva pikkus kuni 6 cm[viide?].

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kukkurtihane pesitseb veekogude kaldal põõsastikes, samuti soodes kõrkja- ja pillirootihnikutes. Märksa harvem kohtab teda kuivades metsades; siis elab ta suurte jäärakute või väikeste, suviti kuivavate veekogude ääres.[2]

Kukkurtihane toitub peamiselt väikestest putukatest (näiteks mardikatest, liblikatest ja nende röövikutest ning lutikatest), ämblikest ja seemnetest.[2]

Tema laulu iseloomustavad heledad sirinad, mille sekka kostavad ka kõrgemad viletoonid[viide?].

Pesa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kukkurtihaste paarid moodustuvad aprilli teisel ja mai esimesel poolel ning peagi asuvad nad pesa ehitama. Mõned uurijad on täheldanud, et isaslind alustab pesa tegemist üksinda ning emaslind tuleb alles siis tema juurde ja aitab tal pesa ehitamist lõpetada.[2]

Tavaliselt rajatakse pesa remmelga või papli oksale vee kohale 1–5 m kõrgusele. Kesk-Aasias võivad kukkurtihased pesa punuda kahe pilliroovarre vahele. Kui pesa ei ole vee kohal, siis paikneb ta maapinnast vähemalt 10 m kõrgusel.[2]

Pesa rajamiseks kulub vähemalt pool kuud. Kõigepealt valib isaslind välja sobiva oksaharu ja punub sellele kaarja võlvi, mis saab pesa katuseks. Seejärel põimitakse piki kaht oksakest laiad lamedad köidikud, mis allpool järjest laienevad ja otstes ühendatakse. Nii moodustunud ovaalsele avale punutakse sügav põhi. Kandepaelte üks serv laiendatakse tahapoole. Seejärel punuvad mõlemad paarilised kinni moodustunud korvikese tagaseina. Eesseina ehitatakse torujas pesaava. Kui pesa ei ehitata oksaharude vahele, vaid ühe oksarao külge, siis põimitakse selle külge ainult üks köidik. Lõpuks valmib paunakujuline pesa, mille ülemises osas on torukujuline sissepääs. Tavaliselt on pesa läbimõõt 7–10 cm ja kõrgus 4–5 cm, lennuava läbimõõt 23–28 mm. Pesa ehitatakse taimekiududest ja taimevillast, lina, kanepi ja nõgese kiududest, harvem karvadest ja udusulgedest. Väljastpoolt võib pesa olla kaetud künnapuu seemnete pappuste, paju ja papli pungasoomuste ja isasurbadega või kasetohuebemetega. Pesaseinad on 2–2½ cm paksud ja nii tugevad, et pesa ripub puu otsas mitu aastat.[2]

Tavaliselt hakkab emaslind munema 2-3 päeva pärast pesa valmimist, aga mõnikord veel enne pesa valmimist. Tavaliselt on kurnas 6–8 valget muna. Emalind haub 13-14 päeva. Poegi toidavad mõlemad vanemad nii nende pesas viibimise ajal (16–18 päeva) kui veel mõni päev hiljemgi, seejärel uitab pere koos veekogude kaldatihnikuid mööda.[2]

Levila nendes osades, kus kukkurtihane on rändlind, algab sügisränne augustis.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2010). "Remiz pendulinus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 "Loomade elu", 6. kd., lk. 392-393, joon. 292, tahvel 58
  3. 3,0 3,1 Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008. Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)