Riigi julgeoleku volitatud esindaja

Allikas: Vikipeedia

Riigi julgeoleku volitatud esindaja (lühend NSA ingliskeelsest National Security Authority) on Eesti Vabariigi institutsioon, mis täidab salastatud välisteabe volitatud vastuvõtja ja hoidja ülesandeid.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Institutsioon loodi 1995. aastal ülesandega tagada Eestile edastatud salastatud välisteabe kaitse. Vahemikus 1995–2001 täitis vastavaid kohuseid Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo. 4. juulil 2001 anti Vabariigi Valitsuse määrusega nr 231 ülesanded üle Kaitseministeeriumile, kes volitas põhimäärusega NSAna tegutsema Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna.[1] Kohustuste üleandmise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et Eesti ja teiste NATO liikmesriikide vahelise salajase posti kogus suurenes tohutult (Eesti liitumiskõnelused NATOga), hakates ühtlasi koordinatsioonibüroo väiksearvulisele personalile üle jõu käima. Kaalumisel oli ka NSA üleandmine Kaitsepolitseiametile, kuid kuna tegemist oli peamiselt sõjalist infot sisaldava postiga, peeti Kaitseministeeriumit sobivamaks valikuks.[2] 2009. aasta aprillis anti ülesanded üle Kaitseministeeriumi riigi julgeoleku volitatud esindaja osakonnale.[1][3]

Alates 1. jaanuarist 2017 täidab ülesandeid Välisluureamet.[1] Ülesanded anti Välisluureametile (endise nimega Teabeamet) seoses Kaitseministeeriumis tehtud ümberkorraldustega, mille eesmärgiks oli vabaneda oma põhitegevusega mitte seotud ülesannetest.[4]

Juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse paragrahv 52 alusel on NSA ülesanneteks:[1]

  • salastatud välisteabe selle avaldajalt vastuvõtmise, töötlemise ja sellele juurdepääsu korraldamine ning arvestuse pidamine; samuti salastatud teabe edastamine teistele riikidele;
  • salastatud välisteabe põhiregistri pidamine ning allregistrite töö korraldamine ja kontrollimine;
  • salastatud välisteabe kaitse tagamiseks rakendatavate turvameetmete ja nimetatud teabega kokkupuutuvate töötajate juurdepääsu kontrollimine, sealhulgas riigi välisesindustes ja väljaspool riigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes;
  • koolituste korraldamine salastatud välisteabe kaitse tagamiseks;
  • salastatud välisteabe õigusvastasel avalikustamisel teabe avaldaja teavitamine avalikustamise asjaoludest välislepingus ettenähtud tingimustel;
  • teabevaldajate teavitamine salastatud välisteabe salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutusest;
  • salastatud välisteabe juurdepääsusertifikaatide väljastamine ning salastatud välisteabe töötlemisnõuete tutvustamine juurdepääsu taotlevatele isikutele, samuti salastatud välisteabe avaldaja teavitamine juurdepääsu andmisest välislepingus ettenähtud tingimustel;
  • osalemine oma pädevuse piires NATO ja Euroopa Liidu struktuuride töös;
  • muude talle seaduse alusel antud õigusaktidega või välislepinguga pandud ülesannete täitmine.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Riigi julgeoleku volitatud esindaja ülesanded ja kontaktinfo". Välisluureamet. Vaadatud 6. veebruar 2018.
  2. Tarmo Vahter, Argo Ideon, Sulev Vedler (28. november 2008). "Kõik nuhkisid kõigi järele, aga spioon aina tegutses". Eesti Ekspress. Vaadatud 6. veebruar 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. "Riigi julgeoleku volitatud esindaja ülesanded ja kontaktinfo". Kaitseministeerium. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. jaanuar 2017. Vaadatud 6. veebruar 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  4. "Kaitseministeerium soovib anda salainfo kaitse teabeameti kätte". Pealinn. 16. märts 2016. Vaadatud 6. veebruar 2018.
  5. "Lahkub riigi julgeoleku volitatud juht" Delfi, 17. november 2006
  6. "Ingvar Pärnamäe elulugu" (PDF). Kaitseministeerium. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2018. Vaadatud 6. veebruar 2018.
  7. Mirjam Mäekivi (14. jaanuar 2011). "Riigi julgeoleku volitatud esindajaks saab Märt Kraft". Postimees. Vaadatud 6. veebruar 2018.
  8. Lääne, Tiit. Mustvee vallavanemaks valiti Märt Kraft. Vooremaa, 7. märts 2019.