Küüntelaastust kübar

Küüntelaastust kübar, ka Küüntest kübar, on müütiline võlujõuga kübar eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Seda on mainitud eepose neljateistkümnendas loos (Allmaailma vaatlus. Esimene võitlus Sarvikuga. Lahkumine.).

Kalevipoeg jõudis allilma ning põrgupiigad tutvustasid talle Sarviku valdusi ja elu-olu. Vanem piiga mainis, et kui Sarvik saabub, kukub koopauks kinni ja enam välja ei saa. Tuleb võtta küüntelaastust kübar ning soovida kojusaamist. Kalevite poeg hirmu ei tundnud ja arvas, et kaevab vajadusel uue käigu allilmast välja.

Sarvik saabus maa müdisedes, nägi Kalevipoega, kes seisis kübar käes ning paistis tavalise mehena. Nüüd ei ole sellel siit enam pääsmist päevapaiste alla, arvas Sarvik. Kalevipoeg kutsus ta lagedale jõudu katsuma ja pani kaabu põue. Mehed katsusid jõudu, kuid võitjat ei selgunud. Üürikesel hingetõmbe hetkel pani Kalevite poeg kübara pähe ja soovis suuremaks kasvamist:

Kalevipoeg kasvamaie,

Suurusella sirgumaie,

Paksusella paisumaie,

Tõusis tugevamaks tammeks,

Kasvas kuuse kõrguseksi.

Kalevipoeg sasis Sarviku kinni, tõstis kümne sülla kõrgusele ning heitis Sarviku liivasõmerasse. Sarvik kahanes järsku küünrakaupa, kuni sulas rabasoosse. Vägilane võttis turjale kullakotid ja põrgupiigad ning jõudis võlukaabu jõul otse allmaailma koopa suusse. Koopas olnud leel söed veel miilasid ning mees viskas soovikaabu sütele. Noored piigad hakkasid nutma:

Teist ei enam ilmas tehta,

Paremat põrgus ei punuta:

Surma läind nüüd soovimised,

Ilmaaegu kõik igatsus!"

Kalevipoeg aga andis teada, et viib piigad hoopis kosjateele, kus poiste silmad põlevad nende palgepuna peale.