Jõulud
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
 |
Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust. |
Jõulud on 21.–27. detsembril (kristlikud jõulud 25.–27. detsembril) tähistatav püha, mille tähendus on kombestikes või usundites erinev.
Eesti tänapäevases jõulukombestikus on liitunud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse sünnipäev ning Lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Igal neist on oma kombestik ja sümbolid ning eri inimeste silmis on eri traditsioonide osatähtsus erinev: kes peab olulisimaks kinke ja kuuseehtimist, kes muistset talvepüha ja kes jõulujutlust.
Inimesi, kes tahavad säilitada ühe või teise traditsiooni puhtust, on suhteliselt vähe ning nende seisukohad on tihti ägedalt vastandlikud. Näiteks võivad paganluse pooldajad nimetada jõule vanaks päikesepühaks, mille kristlased alles hiljem üle võtsid (ning see seisukoht on ajalooliselt põhjendatav), samas võidakse jõulude tähistamist halvaks panna nii nende kristliku tausta kui ka kommertsialiseerumise tõttu. Teisalt on kristluses aeg-ajalt peetud jõulude tähistamist paganlikuks kombeks, mis õigele kristlasele kuidagi ei sobi. Uuem, 20. sajandi vältel juurdunud kaubanduslik jõulutraditsioon kipub endasse sulandama aga kõigi teiste tavasid ja sümboolikat.
Tihti ongi üksikute tänapäevaste kommete taga eri traditsioonide tavandid, mida tavaline jõulutähistaja ei pruugi enam eristada. Eestis muudab pildi pisut segasemaks ka asjaolu, et siin elab arvukalt venelasi, vene õigeusu traditsioonis tähistatakse jõule ent alles jaanuaris, eesti kolmekuningapäeva aegu. Samuti kaasnevad õigeusu jõuludega mõnevõrra teistsugused kombed.
Sisukord |
Jõulud eesti rahvakalendris [muuda]
Eesti rahvakalendris olid jõulud tähtsaimateks pühadeks.[viide?] Maarahvas nimetas talvist pööripüha mitmeti: jõulud, joulud, talsipühiq, talvistepühiq, talvistepühä (tal(l)iste-, talsi-, tals(s)e-, talliss(e)-, talsspühi) ja vorstipühad. Sõna jõul on eesti keelde arvatavasti laenatud muinasskandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. "Talistepüha" oli levinum nimetus Lõuna-Eestis.
Jõulud algasid maarahval pööripäevaga ning lõppesid mõni päev peale uusaastat. Maausuliste väitel on muistne uusaasta 25. detsember (esimene päev, mis on pikem kui eelmine) ja ametlik uusaasta on nihkunud 1. jaanuarile ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. Nende sõnul tõestab seisukohta, et jõulud olid maarahva jaoks aastavahetuspühad, asjaolu, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks. 7. jaanuari on nimetatud viimaseks jõuluks, sama päev kannab veel jõuluema päeva nime. Teisal jälle nimetatakse jõulu viimaseks päevaks 2. veebruari (küünlapäev, pudrupäev).
Tähendus [muuda]
Jõulud olid pühad päevad, mil üks aasta oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.
Kombestik [muuda]
Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid.
Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud.
Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti, et hinged tahavad vaikust. Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.
Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks.
Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla – kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.
Jõulutoidud [muuda]
Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.
Usuti, et jõululeib (ehk jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, talsipühi karask, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele.
Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud.
Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis. Jõuluöösi tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust. Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.
Maagilised toimingud [muuda]
Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad pärast pühi põletada.
Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber kõndides ring.
Meelelahutused [muuda]
Kuna jõulus olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Õlgedest valmistati looma- ja inimkujusid. Tehti ka õlest nuute, ning taoti üksteist nendega. Vähemalt saartel olid jõulud ennevanasti suurim lauluaeg.
Uusaastakombestik [muuda]
24. detsember vana-aastaõhtuna oli saunaskäimise päev. Saun pandi kütte juba hommikul ja enne pimedat pidi kindlasti saunas käidud olema. Oldi kodus oma perega.
Südaööst, kui algas uus aasta, võisid poisid ja mehed minna küla peale head uut aastat soovima. Kui vana-aasta sees või uuel aastal tuli külla naisterahvas, pidi talle meeste püksid kaela viskama – siis ei kaduvat õnn kodust ära.
Uue aasta öösel või hommikul viskas peremees kaevu soola ja tõi sealt vett. Vesi valati kaussi ning selle põhja pandi nuga ja midagi hõbedast. Peremehest alates pesid kõik seal nägu - see pidi hoidma inimest uuel aastal haiguse ja kõige kurja eest. Uue aasta juurde kuulus ka õnnevalamine (tinavalamine) ja igasugune ennustamine.
Uuem jõulukombestik [muuda]
Ristiusu levikuga Eestis omandas muistne talvepüha Jeesuse sünnipäeva lisatähenduse ning jõulupühade kombestikku lisandus kirikuskäimine. Mõisa- ja linnakultuuri kaudu jõudis maarahvani 19. sajandi keskpaiku ka jõuludeks kuuse tuppa toomise ning ehtimise komme. 20. sajandi algul kujunes komme käia jõulude ajal kalmistul ja süüdata küünlad lähedaste haudadel. Jõulukaartide saatmise komme tekkis 20. sajandi algul ja levis laiemalt 1920. aastatel. 20. sajandi algusest hakkas kodusid külastama ka jõuluvana, kes tõi perele kingitusi ja kellele tuli tänutäheks salmi lugeda. Jõululauale lisandusid piparkoogid.
Nõukogude võim käsitles jõulusid religioosse pühana ning nende tähistamist püüti välja juurida, kandes vastava ilmaliku kombestiku üle vana-aasta õhtule ja uusaastale (näärid). Jõuluvana asemele tuli näärivana, lauludes ja salmides asendati sõna "jõulu-" sõnaga "nääri-" jne. Jõulud olid tavalised töö- ja koolipäevad, jõulupühade kodusele tähistamisele vaadati võimude poolt viltu ning eriti noori püüti takistada kirikus käimast.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on esimene ja teine jõulupüha (25. ja 26. detsember) riigipühad ja puhkepäevad, alates 2005. aastast ka jõululaupäev. Jõulukombestikku mõjutab järjest rohkem rahvusvaheline traditsioon. Rahvusringhääling kannab üle nii jõululaupäeva kui esimese jõulupüha jumalateenistusi. Paljudes asulates püstitatakse juba advendiaja alguses keskväljakule elektrituledega ehitud jõulukuusk, mis jääb enamasti püsti kolmekuningapäevani (langeb kokku õigeusu jõululaupäevaga). Skandinaaviast on üle võetud komme asetada akendele advendiküünlad. Paljudes lastega peredes pannakse jõulude eel õhtuti aknalauale suss, kuhu toob maiustusi päkapikk - jõuluvana abiline, kes kontrollib ja talle ette kannab, kas lapsed on hästi käitunud. Kaubandusettevõtted rõhutavad jõulude eel külluse, heaolu ja kinkide tegemise tähtsust, püüdes suurendada oma läbimüüki; jõuludekoratsioonid ilmuvad kauplustesse sageli juba novembrikuus. Jõuluaja traditsioonilisteks toitudeks on jäänud verivorstid ning seapraad ahjukartuli ja hapukapsastega.
Eestis, nagu ka teistes lääneriikides, antakse igal aastal välja jõulupostmarke.
Kristlikud jõulud [muuda]
Pikemalt artiklis Kristlikud jõulud
Jõuludega pühitseb kristlik kirik jumala poja Jeesuse Kristuse sündimist. Jeesuse kui oletatavalt ajaloolise isiku täpne sünnipäev ja -aasta on teadmata, teadlastel on selle kohta erinevaid teooriaid. Õhtumaa kirik asetas Kristuse sündimise püha teadlikult 25. detsembrile, paganlikule päikesekultuse pühale, sümboliseerimaks Kristuse kui tõelise valguse tulekut maailma, et võita patu- ja surmapimedust.
Jõulupühi on vana traditsiooni kohaselt tähistatud mitme jumalateenistusega: 24. detsembri õhtul, 25. detsembri öösel, varajasel hommikul ja päeval. Suurele osale kristlaskonnast on just jõuluöö missa jõulupühade tähtsaim teenistus ja pühade kõrgpunkt.
Jõululaupäeva õhtusel teenistusel on rõhk prohvetite ennustustel ja nende täitumisel. Jõuluöö on kristlaste jaoks Kristuse sündimise öö. Nagu karjased valvasid öösel oma karja, nii koguneb ka kogudus sel ööl valvama ja palvetama. Jõuluhommiku jumalateenistusel, kus seda peetakse, on rõhk karjastel, kes ruttavad sündinud Päästjat vaatama. Jõulupüha jumalateenistusel tänatakse Jumalat selle eest, et ta on tulnud oma pojas inimesena inimeste keskele.
26. detsembrit ehk teist jõulupüha on peetud esimärter Stefanose mälestuspäevana.
27. detsember ehk kolmas jõulupüha, apostel Johannese päev.
Ajaloos on jõuludesse suhtutud mitmeti. Veel 200 aastat tagasi ei pidanud puritaanid jõule, kuna pidasid seda liialt paganlikuks pühaks. USA-s kuulutati jõulud ametlikult pühaks alles aastal 1870.
Jõulud on Katoliku kiriku ja protestantlike kirikute kirikuaasta suurim püha, samas kui ülestõusmispühad on suurim püha õigeusu kirikus.[viide?]
Uuem jõulutraditsioon [muuda]
- Pikemalt artiklis Uuem jõulutraditsioon
20. sajandi vältel kasvasid jõulud Lääne ühiskonnas kõige suurema kaubandusliku käibega pühaks. Üks selle põhjustest on tava teha jõulude puhul üksteisele kingitusi. Ärihuvide toel propageeriti jõule üha laiemalt, ühtlasi levis moodne jõulumütoloogia ja -sümboolika. Tänapäevast jõulutraditsiooni kannavad arvukad filmid, teatrietendused, muusikapalad ja raamatud, samuti kuulub sellesse tava ehtida rikkalikult nii inimeste eluasemeid kui ka terveid linnu. Peetakse tavapäraseks, et nii eraisikud kui ka omavalitsused kulutavad jõulude tähistamisele arvestatavaid summasid. Kommertsialiseerumise tõttu nihkub ka jõulukampaaniate algus kaubanduses üha varasemaks.
Moodsa jõulutraditsiooni keskne tegelane on jõuluvana (inglise keeles Santa Claus), kes jagab lastele kingitusi. Sageli peetakse kinkide valmistajateks päkapikke, kes kannavad punaseid või (eelkõige anglosaksi maades) rohelisi rõivaid. Ameerikalikus traditsioonis veab jõuluvana kinke üle maailma laiali lendava saaniga, mille ees on põhjapõdrad. (Jõulumütoloogias on neil ka nimed, eriti tuntud on helendava ninaga põhjapõder Rudolf.) Jõuluvanale jäetakse tavapäraselt kaminasimsile või muusse silmapaistvasse kohta piima ja küpsiseid. Üks tuntumaid jõuluvana kujutisi reklaaminduses esineb Coca-Cola reklaamides, mis üldjuhul järgivad ka jõuluvana tavapärast kuvandit.
Tuppa tuuakse kuusk, mida ehitakse ning mille alla pannakse kingid. Et jõulukinkide tava peetakse eriti tähtsaks lastele, kingitakse tihti mänge või mänguasju. Ehkki aeg-ajalt kõneldakse isetehtud ja individuaalsete, just konkreetsele kingisaajale mõeldud kinkide tähtsusest, tavaliselt kingid siiski ostetakse. Seetõttu on omatehtud kinkide osakaal tegelikult kaduvväike.
Kuna jõule seostatakse kunstis, reklaamis ja muudes mütoloogia kandjates saanide, kuuskede, põhjapõtrade, lume ja muu põhjamaise atribuutikaga, on see jõulutööstuse mõjul levinud ka lõunamaades, kus lund praktiliselt ei tunta.
Jõuluootuse loomiseks on tava panna perekonnas (vahel ka töökohtades) inimestele sokkidesse või sussidesse hommikuks komme või muid maiustusi (piparkooke, mandariine vms). Et seda oleks lihtsam teha, asetatakse sussid-sokid sageli aknale või riputatakse kamina kohale. Jõulumütoloogia kohaselt toovad maiustusi päkapikud. Selle kombega on seotud ka jõulukalendrid: advendiaega (1. advendist jõuludeni) või detsembri algust (1. detsembrist jõuludeni) kajastavad kalendrid, kus iga kuupäeva numbri taga on tasku, milles peitub maiustus. Kuigi advendiajal on ka kristlik tähendus, on see paljude jaoks tänapäeval just aeg, mil päkapikud komme toovad.
Tavandis on tähtsal kohal majade akendele ja väliskülgedele helendavate tulede paigaldamine. Mitmes riigis on levinud ka jõulukaunistuste võistlused.
Jõule seostatakse rahu ja rõõmuga. Üks selle traditsiooni osi on komme kuulutada linnas, riigis või muus piirkonnas avalikult välja jõulurahu. Tavaliselt teeb seda linnapea, kohalik riigi- või usujuht. Ka on jõulude ajal kombeks annetada raha või asju heategevuseks, seetõttu keskenduvad paljud heategevuskampaaniad just detsembrile. Televisioonis ja raadios korraldatakse heategevussaateid, kuhu helistades või sõnumeid saates annetavad inimesed raha mingiks otstarbeks (sageli lastehaiglatele, lastekodudele või muudele lastega seotud algatustele), toimuvad heategevuskontserdid.
Et jõulumütoloogia ja -turunduse põhirõhk on suunatud lastele, on lasteasutustes kombeks joonistada jõulueelsel ajal jõuluteemalisi pilte, õppida luuletusi ja laule, lavastada jõulunäidendeid jne. Sel ajal korraldatakse ka mujal avalikke jõulumuusika kontserte, esilinastuvad jõulufilmid ja toimub muidu jõuludega seostuvaid kultuurisündmusi. Jõululaule mängitakse avalikes kohtades: tänavail ja kaubanduskeskustes.
Jõuluõhtul või selle eel korraldatakse kodudes, lasteasutustes, töökohtades jm jõulupidusid. Pidudel süüakse, juuakse ning jagatakse kinke, mis on kas tehtud üksteisele (nimeliselt või valitud loosiga), ühiselt (igaühe makstud raha kogutakse kokku ning selle eest ostetakse nt kommipakke) või asutuse poolt. Vahel, ehkki mitte alati osaleb peol jõuluvana, kellelt tuleb kingitused lunastada jõululaulu, -luuletuse või muu etteastega.
Haruldane pole ka kommertsjõulude sidumine kristlusega. Jõulujumalateenistust külastavad paljud, kes muul ajal kirikus ei käi ning vahel ennast otseselt kristlasekski ei pea. Eriti massiliselt kõlastati jõulude aegu kirikut pärast Eesti taasiseseisvumist, hilisemal ajal on see tava taandunud. Siiski kaunistab paljusid jõulutarbeid kristlik sümboolika, näiteks on inglid levinud kuuseehete seas. Raadios ja kaubanduskeskustes mängitavas jõulumuusikas on kõrvuti laulud jõuluvanast ja Jeesuse sünnist, päkapikkudest ja inglitest.
Eesti vanema jõulutavandiga võib seostada näiteks õlletehaste kommet tuua iga aasta hilissügisel turule tumedate õllesortidega, mille nimes on tihti jõule ka otsesõnu mainitud, näiteks "jõuluõlu" või "jõuluporter". Enamik selliseid sorte kaob müügilt enne kevadet.
Ehkki jõulutavandid kipuvad segunema uusaastakommetega, püütakse neid mitmes punktis siiski lahus hoida. Nii alustatakse näiteks ilutulestikutarvete müüki paljudes maades juba ammu enne jõule, kuid jõulude puhul üldjuhul ilutulestikke ei korraldata. Seevastu kuulub ilutulestik kindlalt uusaastarituaalide hulka. Jõulumuusika ja kõikvõimalik jõuluatribuutika seevastu jääb pigem aega enne jõule kui pärast seda.
Jõuluteemalised kunstiteosed kalduvad uuemas jõulutraditsioonis kordama samu teemasid. Levinud süžeede seas on näiteks jõulude vargus, jõuluvana lapsed, jõuluvana puhkus kergekujulised mütoloogia tingimuste rikkumised jms. Probleemid leiavad alati positiivse lahenduse, moraalina jääb kõlama vajadus uskuda jõuluimesse ning tähistada pühi sõbralikult teistega koos.
Vaata ka [muuda]
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jõulud |
- Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas: Jõulud
- Eesti Posti jõulumark ja esimese päeva ümbrik 2012
- Ahto Kaasik "Maarahva jõulud" Kultuur ja Elu, 2002
- Riina Kerner "Statistiku pilk jõuludele" Statistikaameti blogi, 14. detsember 2012
Kirjandus [muuda]
- Mathias Johann Eisen "Meie jõulud" 1931
- Mall Hiiemäe "Eesti rahvakalender VII" 1981–1995
- "EELK Kirikukäsiraamat" I osa, 2009
14. I korjusepäev • 17. I taliharjapäev • 2. II küünlapäev • 9. II luuvalupäev • kihlakud: liugupäev ja tuhkapäev • 9. III sirgupäev • eidepäev • urbepäev • kevadine pööripäev • kiigepüha • 25. III marjapunapäev • maahingaus • 14. IV künnipäev • 23. IV karjalaskepäev • suvisted • 9. V ligupäev • suvine pööripäev • 23. VI leedopäev • 24. VI jaanipäev • 2. VII heinaleedo • 13. VII karusepäev • 29. VII jakepäev • 10. VIII esimene rukkiema päev • 15. VIII suur rukkiema päev • 24. VIII viimane rukkiema päev • 8. IX ussiurguminemisepäev • pekopäev • sügisene pööripäev • 29. IX kasupäev • 14. X kolletamispäev • 2. XI hingepäev • 10. XI mardipäev • 25. XI hanipäev • 7. XII tõnnipäev • 21.–24. XII jõulud • 25. XII ajastaja päev
