Jõululeib
Jõululeib (Saaremaal ka: näärikakk, Mulgimaal jõulupoiss, jõulupull[1]) oli vanasti jõulude ajal valmistatud leivakakk, mis tehti harilikult seakujuline (sel juhul nimetati ka jõuluorikaks), aga ka kuhikukujuline (imiteerides viljakuhja) või keskel auguga küünla jaoks.[2]
Eestis oli jõululeiva küpsetamise komme tuntud 19. sajandist ning seda tehti peamiselt saartel ja Põhja-Eestis, see seostus Soome ja Rootsi vastavate kommetega.[2]
Selline jõuluks küpsetatud parem leib oli rahvakommetega seotud, viljakusmaagiline vahend.[3] Enne küpsetamist vajutati tainast kaku peale ristimärk võtme või põrsaluuga. Jõululeib asus pühade ajal laual, selle keskel olevas augus põles jõuluõhtul küünal. Jõululeiba söödi ise ning söödeti ka loomadele. Osa leivast hoiti aidas viljakirstus kevadeni välja, mil seda anti karja väljalaskmise ajal karjasele ning söödeti ka loomadele.[2]
Tänapäeval valmistatakse magusa maitsega jõululeibu pagaritööstusettevõtetes, aga kodustes küpsetusahjudes. Jõululeibade sortiment on lai. Leivatainasse lisatakse valmistamise ajal eri leivaretseptide kohaselt: kuivatatud puuvilju (aprikoose, rosinaid, datleid, ploom jt), hakitud pähkleid (metsapähkleid, maapähkleid, mandleid, India pähkleid jt), päevalilleseemneid, kuivatatud jõhvikaid, pohlamoosi, koriandrit, õunamahla, apelsinimahla, hapupiima, siirupit, hakitud marmelaadi ja šokolaadi jne.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti murrete sõnaraamat vaadatud 29.05.2020
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 49
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat vaadatud 29.05.2020
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Pühad ja leib on ajast aega hästi kokku sobinud, 28. november 2007