Tarbimisühiskond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2024) |
Tarbimisühiskonna kohta ei ole kasutusel ühte konkreetset mõistet. Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt on tarbimisühiskond "ühiskond, milles kaupu tarbitakse üle tegelike vajaduste".[1] Majandusleksikoni järgi on tarbimisühiskond "ühiskond, milles suunatakse ja ergutatakse tarbimist, et luua sel teel inimestele töötamise motivatsioon, ja milles sotsiaalsete kihtide ja gruppide staatuse iseloomustajaiks on kaupade ja teenuste tarbimine (mida, kui kallist ja kui palju!).
Tarbimisühiskonna kaubakäibes on suur osatähtsus nn prestiižikaupadel, mis rõhutab neid tarbivate inimeste kõrget sotsiaalset staatust. Kujutlus tarbimisühiskonnast tekkis USA majandusteadustes 1940.–1950. aastail, millal levis veendumus, et selleaegne tootmistase võimaldab tagada kõigile ameeriklastele suhteliselt kõrge elatustaseme. Tarbimisühiskonna geograafilises laienemises ja aina uute riikide rahvastike liitumises sellega nähakse vahendit arenenud riikide ja arenguriikide vahel poliitiliste ja sõjaliste konfliktide tekkimise vältimiseks."[2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tarbimisühiskond sai alguse 20. sajandi alguses, kui võeti kasutusel kaks uut juhtimisstrateegiat: tarbimisühiskond ja masspropaganda. Pärast teist maailmasõda olid paljud kodumasinad jõudnud masstootmisse. Ennetamaks olukorda, kus inimestel on kõik vajaminev olemas, leppisid paljud ettevõtted kokku, et lühendavad oma toodete eluiga. Seetõttu olid inimesed pidevalt sunnitud ostma uusi tooteid. Tarbimisühiskonda iseloomustavad ka ebavajalikud ja mõtlematud ostud. Oste sooritatakse emotsioonide põhjal ja tihti osutub toode tarbijale kasutuks. Tarbimisühiskonda iseloomustavad impulssostud. Kaubanduskeskused kujundati nii, et igapäevaesemeteni jõudmiseks peavad inimesed läbima impulssostudeks mõeldud kaubavaliku. Televisioon avas täiesti uued kanalid tarbimis- ja poliitmanipulatsioonidele. Reklaamides loodi kaupadele sümbolid ning sellega ärgitati inimesi ostma.[3]
Tarbimisühiskonna mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Tarbimisühiskonnale on omane, et toodetakse rohkem, kui tarbida jõutakse. Igas valdkonnas valitseb suur konkurents. Tootjad ja teenuseosutajad konkureerivad omavahel tarbija tähelepanu nimel. Iga päev tuleb tegeleda klientide tähelepanu püüdmisega. Tarbijad konkureerivad omavahel asjade pärast. Tarbijad soovivad omada kõiki enda kaasaegseid ja populaarseid tooteid. Inimesed tunnevad kohustust omada kõige uhkemaid ja uudsemaid tooteid. Tarbimisühiskonna tõttu on muutunud inimeste väärtushinnangud. Populaarsust ei määra haridus ja intelligents, vaid asjad, mida inimene omab. Tihti tehakse tööd ning teenitakse raha eesmärgiga osta uusi tooteid või teenuseid.[4] Ühiskonnale on omane, et asutused, tooted ja informatsioon on kergesti kättesaadavad. Liigne tootmine ja tarbimine mõjub laastavalt nii inimeste rahakotile kui ka loodusele.
Tarbimisühiskonna mõju loodusele[muuda | muuda lähteteksti]
Tarbimisühiskond on viimase 20 aastaga teinud loodusele palju pahandust. Igal aastal tekib olmejäätmeid Eesti aina rohkem. Vahemikus 2012–2018 on olmejäätmete hulk Eestis suurenenud, seal hulgas ka kodumajapidamistes tekkinud pakendijäätmed) 22,5%. Iga riik tegeleb olmejäätmetega erinevalt 2017. aasta andmete kohaselt ladestab Serbia ning Bosnia ja Hertsegovina ladestab kogu tekkinud olme jäätmed. See pole kõige parem variant kunagi saab ladestamise pind saab otsa. Teised alternatiivid on jäätmete põletamine millega omakorda võib atmosfääri sattuda gaasid mis muudavad hingatava hapniku mustemaks. Olmeprügiga tegelemisel ei olegi head lahendust. Parim praegu leitud lahendus on taaskasutamine mis on iga aastaga muutunud aktuaalsemaks ning teadlased leiutavad uusi mooduseid, kuidas jäätmeid ümber töödelda, et lõpuks tekiks tarbimisühiskonnast vähem jäätmeid. Jäätmeid tekkib iga aastaga rohkem mis omakorda tähendab, et jäätmeid satub ka loodusesse rohkem. Tarbimisühiskonna suur mõju loodusele on ka toidu toiteväärtuse vähenemine. Veekogudes on rohkem ja rohkem mikroplastikut mida söövad kalad ja linnud ning toiduahela tipus lõpuks ka inimesed. Inimene otseselt plasti ei söö, aga plastist eraldub kemikaale, mis muudavad toidu vähem toiteväärtuslikuks.
Mõju loodusele on ka tootmisel mida aasta edasi seda puhtamaks üritataks üritatakse suurte tehaste tootmist saada, kuid praegu ei ole veel suudetud mõju loodusele piisavalt vähendada. Saaks suurte tehaste tööd nimetada jätku suutlikuks. Mingisugusel hetkel saab ka tooraine otsa ning, kui on toodetud liiga palju massi mida ei saa taaskasutada siis ei ole võimalik tehaste tööd nimetada jätkusuutlikuks.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS. 2003. Lk 786.
- ↑ Uno Mereste. Majandusleksikon II. Lk 327-328.
- ↑ "Ületarbimise ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2017.
- ↑ "Tarbimisobjekt". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2017.