Ainud

Allikas: Vikipeedia
inglise Ainu
saksa Ainu
vene айны
Ainu mees 1880. aasta paiku

Ainud on Jaapani põhjaosas elav rahvas, kes nii keeleliselt, kultuuriliselt kui geneetiliselt erinevad tugevasti jaapanlastest. Nende viimasel ajal eelistatud endanimetus on utari 'seltsimehed'.

Ainude täpne arv on teadmata, sest paljud neist eelistavad oma etnilist päritolu varjata; neid võib olla 20 000...150 000; ainu keel on äärmiselt ohustatud, seda valdavad vaid üksikud inimesed.[1] Väike osa ainudest elab Sahhalinil, enamik Hokkaidō saare lõuna- ja idarannikul.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ainusid on peetud Jaapani põlisasukateks. Ainu mütoloogia järgi tulid nende esivanemad taevast. Ainude päritolu on teadmata ning ainu keelt peetakse isoleeritud keeleks, millel puuduvad teadaolevad sugulaskeeled (on otsitud seoseid paleosiberi ja austroneesia keeltega). Geneetiline sugulus seob ainusid nivhide, itelmeenide, tšuktšide, korjakkide ja aleuutidega. Ühe teooria järgi hakkasid ainud ja jaapanlased asustama Jaapanit umbes üheaegselt, kuid nende vahel puudusid kaua lähemad kontaktid. Asustuse tihenedes olid erinevate etnoste omavahelised suhted algselt sõbralikud, kuid järk-järgult hakkasid jaapanlased ainusid nende maadelt välja tõrjuma, kohates vaid ajutist vastupanu.

Seisund Jaapanis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meiji perioodil (18681912) ainu keel keelustati ja ainud, keda jaapanlased pidasid metslasteks ning barbariteks, sunniti valitsuse eraldatud reservaatidesse. Jaapani asuma valitsus püüab tänini ainusid Jaapani ühiskonda assimileerida ja suurel määral on see ka õnnestunud. Ainude traditsioonilisi külasid kasutatakse turismiatraktsioonina. Alates 1997. aastast on Jaapani valitsus eraldanud teatud ressursse ainu kultuuri uurimiseks ja edendamiseks.

Rahvakultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ainudel puudub omakeelne kirjandus, kuid eksisteerib rikkalik suuline pärimus. Ainu traditsioonilises kultuuris mehed ei ajanud habet; nii meestel kui naistel oli ühesugune õlgadeni ulatuv juukselõikus. Naised kaunistasid nägu ja keha tätoveeringutega. Traditsiooniline rõivastus oli punutud niinest ning kaunistatud mustritega, talvel kanti loomanahast pealisrõivaid.

Elatusalad olid nii kalapüük, küttimine kui ka maaviljelus.

Eluasemed olid õlgedest ja pilliroost onnid, mille keskel oli tulekolle.

Ainude usund oli animism: usuti, et kõigel looduses on oma kamui (hing, kaitsevaim). Kõige tähtsam neist oli kolde-ema, järgnesid mäevaimud, merevaimud jt. Usuti hauatagust elu ja vaimudemaad, kuhu pidid siirduma surnute hinged. Usulisi kombetalitusi, ohverdamisi jm täitis küla pealik, kutselisi preestreid ei olnud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]