Horvaatia iseseisvussõda

Allikas: Vikipeedia
Horvaatia Iseseisvussõda
Croatian War of Independence collage.jpg
Dubrovnik linna piiramise ajal (vasakul üleval), hävitatud Serbia tank T-55 teel Drniši (vasakul keskel), Vukovari memoriaalsurnuaed (vasakul all), purustatud Vukovari veetorn (paremal üleval), Horvaatia sõdurid valmistumas Serbia tangi ründamiseks (paremal all)
Toimumisaeg 31. märts 1991 – 12. november 1995
Toimumiskoht Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina
Tulemus Horvaatia võit
Territoriaalsed
muudatused
Horvaatia valitsus saavutas kontrolli suurema osa Horvaatia alade üle, mis varem olid mässuliste serblaste valduses. Ülejäänud osa serblaste käes olnud territooriumist jäi ÜRO kontrolli alla.
Osalised
Horvaatia Horvaatia
Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik
Krajina Serblaste Vabariik Krajina Serblaste Vabariik
Jugoslaavia Rahvaarmee Jugoslaavia Rahvaarmee
Serblaste Vabariik Serblaste Vabariik
Väejuhid või liidrid
Flag of Croatia.svg Franjo Tuđman
Flag of Croatia.svg Gojko Šušak
Flag of Croatia.svg Anton Tus
Flag of Croatia.svg Janko Bobetko
Flag of Croatia.svg Zvonimir Červenko
Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik Atif Dudaković
Jugoslaavia Serbia Slobodan Milošević
Krajina Serblaste Vabariik Milan Babić
Krajina Serblaste Vabariik Milan Martić
Krajina Serblaste Vabariik Goran Hadžić
Krajina Serblaste Vabariik Mile Mrkšić
JNA Veljko Kadijević
Serblaste Vabariik JNA Ratko Mladić
Serbia Jovica Stanišić

Horvaatia iseseisvussõda peeti aastatel 1991–1995 ühelt poolt end Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist iseseisvaks kuulutanud Horvaatia valitsusele lojaalsete jõudude ning teiselt poolt serblaste võimu all olnud Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) ja Horvaatia serblaste üksuste vahel. Horvaatias nimetatakse peetud sõda enamasti Kodumaa sõjaks (horvaatia keeles: Domovinski rat), aga ka Suur-Serbia agressiooniks (horvaatia keeles: Velikosrpska agresija). Serbia allikates viidatakse üldjuhul sõjale kui Sõjale Horvaatias (serbia keeles: Rat u Hrvatskoi).

Esialgu puhkes sõjategevus Horvaatia politseijõudude ja Horvaatia Sotsialistlikus Vabariigis elanud serblaste vahel. Kui Jugoslaavia Rahvaarmee sattus üha tugevneva serblaste mõju alla, hakkasid mitmed selle üksused toetama Horvaatias võitlevaid serblasi.[1] Horvaatia soovis rajada iseseisva, Jugoslaaviast sõltumatu riigi, samal ajal kui sealsed serblased toetasid Serbiat ja olid vastu ühisriigist eraldumisele.[2] Serblased haarasid enda kätte serblaste enamuse või märkimisväärse vähemusega asustatud alad Horvaatias. Nende peamine eesmärk oli jääda samasse riiki ülejäänud serblastega, mida horvaadid ja bosniakid käsitlesid püüdlusena moodustada Suur-Serbiat.[3] 2007. aastal leidis Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal (ICTY) ühte Horvaatia serblaste liidritest Milan Martićit süüdi mõistes, et ta püüdis koos Slobodan Miloševićiga luua ühendatud Serbia riiki.[4] 2011. aastal leidis ICTY, et Horvaatia kindralid Ante Gotovina ja Mladen Markač kuulusid Horvaatia kriminaalsesse sõjalis-poliitilisse juhtgruppi, mille eesmärk oli Krajina serblased 1995. aasta augustis Horvaatiast välja ajada ning asustada ala horvaatidest põgenikega.[5]

Sõja alguses püüdis Jugoslaavia Rahvaarmee hoida Horvaatiat jõuga Jugoslaavia koosseisus. Kui see püüe luhtus, kuulutasid serblased ühepoolselt Horvaatia territooriumil välja Krajina Serblaste Vabariigi (serbia keeles: Republika Srpska Krajina, RSK; Република Српска Крајина, РСК). 1991. aasta lõpuks oli suurem osa Horvaatiast sõtta haaratud – paljud linnad ja külad olid lahingutegevuses tõsiselt kannatada saanud ning ülejäänud piirkonnad pidid toime tulema sadade tuhandete põgenikega.[6][7] Vaherahu sõlmimise ja Horvaatia iseseisvuse tunnustamise järel 1992. aastal jäi rindejoon paigale, ÜRO kaitsejõud (UNPROFOR) toodi piirkonda ja lahingutegevus oli järgneva kolme aasta jooksul sporaadiline. Sel perioodil hõlmas Krajina Serblaste Vabariik enam kui kolmandikku Horvaatia territooriumist. 1995. aastal korraldas Horvaatia kaks ulatuslikku operatsiooni – Operatsioon Sähvatus ja Operatsioon Torm –, mis kallutasid sõja tulemuse nende kasuks.[8] Sõja lõppedes ÜRO Ida-Slavoonia, Baranja ja Lääne-Sirmiumi üleminekuadministratsiooni (UNTAES) hallata jäänud piirkond liideti 1998. aastaks taas Horvaatiaga.[9]

Sõda lõppes Horvaatia täieliku võiduga, sest saavutati eesmärgiks seatud iseseisvus ja oma piiride säilitamine. Suur osa riigist oli aga laastatud. Hinnanguliselt hävis 21–25% Horvaatia majandusest ning purustatud taristu, kaotatud toodangu ja põgenikega seotud kahjud ulatusid 37 miljardi USA dollarini.[10] Kokku hukkus sõjas umbes 20 000 inimest ning kodust lahkuma sunnitud põgenikke oli sõja kestel nii horvaatide kui ka serblaste seas.

Konflikti taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusluse kasv Jugoslaavias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Horvaatia iseseisvussõja juured ulatuvad 1980. aastatel alanud rahvusluse kasvu, mis päädis Jugoslaavia lagunemisega. Jugoslaavia sattus kriisi kommunistliku korra nõrgenedes Ida-Euroopas Külma sõja lõpus. Teistest Jugoslaavia vabariikidest paremal järjel olnud Sloveenia ja Horvaatia soovisid liikuda detsentraliseerimise ja demokratiseerimise suunas, samal ajal kui Slobodan Miloševići juhitud Serbia pooldas tsentralismi ja Jugoslaavia Kommunistliku Partei ainuvõimu.

1989. aasta märtsis muudeti Serbia Sotsialistliku Vabariigi põhiseadust nii, et see sai haarata võimu seni autonoomsete Kosovo ja Vojvodina provintside üle. Seni oli mõlemal provintsil sarnaselt kõigi Jugoslaavia vabariikidega Jugoslaavia presiidiumis üks hääl, kuid provintside autonoomia kaotamise järel sai Serbia endale nende hääled, omades kaheksast presiidiumikohast kolme. Et Serbiat toetas hääletustel ka Montenegro, tekkis Serbial võimalus mõjutada oluliselt föderatiivseid otsuseid ning blokeerida endale mittesobivaid eelnõusid. Kujunenud olukord viis selleni, et Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia kutsusid üles Jugoslaaviat reformima.

Valimissüsteemi ja konstitutsiooni muudatused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kommunistliku korra nõrgenedes hakkas rahvuslus levima ka poliitikas. 1989. aastal lubati Jugoslaavias poliitiliste parteide tegevus ning selleks ajaks oli mitmeid erakondi ka juba loodud, sealhulgas Horvaatia Demokraatliik Liit (horvaatia keeles: Hrvatska Demokratska Zajednica, HDZ), mida juhtis hiljem Horvaatia esimeseks presidendiks saanud Franjo Tuđman.[11]

1990. aasta jaanuaris lagunes Jugoslaavia Kommunistlik Partei vabariiklikeks organisatsioonideks. 20. jaanuaril 1990. peetud erakorralisel partei kongressil ei suutnud delegaadid kokkuleppele jõuda Jugoslaavia föderatsiooni edasise eksisteerimise põhimõtetes. Horvaatia ja Sloveenia delegatsioonid nõudsid suuremat autonoomiat föderatsiooni sees, samas oli Serbia selle vastu, mistõttu Sloveenia ja Horvaatia delegaadid lahkusid kongressilt.

1990. aasta veebruaris asutas Jovan Rašković Kninis Serblaste Demokraatliku Partei (SDS), mille programm nägi ette haldusüksuste piiride ümbervaatamist Horvaatias vastavalt elanikkonna etnilisele koosseisule ja soovis teatud piirkondadele autonoomset staatust. Lähenemine vastas Slobodan Miloševići seisukohale, mille järgi tuleks Jugoslaavia sisepiire muuta nii, et kõik serblased saaksid elada ühes riigis. [12] SDSi juhtliikmete hulka kuulusid Milan Babić ja Milan Martić, kellest mõlemast said hiljem Krajina Serblaste Vabariigi kõrged ametiisikud.

Esimesed vabad valimised Horvaatias ja Sloveenias olid kavandatud 1990. aasta kevadesse. Esimene valimistevoor Horvaatias toimus 22. aprilli ja teine 6. mail. Horvaatia Demokraatlik Liit (HDZ) rajas oma valimiskampaania Horvaatia suurema suveräänsuse nõudele ja vastandus Jugoslaavia unitaristlikule ideoloogiale. Partei võitis valimised Ivica Račani juhitud reformitud kommunistliku partei ja Horvaatia Sotsiaaldemokraatliku Partei ees.[13]

1990. aasta kevadet ilmestas Horvaatias pingeline õhkkond ja seda eriti vahetult valimiste eel. 13. mail 1990 toimus Zagrebis Zagrebi Dinamo ja Belgradi Crvena Zvezda vaheline jalgpallikohtumine, mis arenes vägivaldseks kokkupõrkeks jalgpallifännide ja politsei vahel.[14]

30. mail 1990 kogunes Horvaatia parlament oma esimesele istungile. President Tuđman luges ette uue põhiseaduse manifesti ja tutvustas tervet rida poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalreforme, selgitades muuhulgas ka, millises ulatuses tagatakse vähemuste õigused. Kohalikud serblastest poliitikud olid uuele põhiseadusele vastu, väites, et see ohustab serblastest elanikkonda. 1991. aastal moodustasid serblased 12,2% Horvaatia elanikkonnast, kuid ametnike (sealhulgas politseinike) seas oli neid 17,7%. Varem oli neid olnud veelgi rohkem, kuid HDZ võimuletuleku järel kaotasid neist paljud töö ja asendati horvaatidega.[15]

22. detsembril 1990 võttis Horvaatia parlament vastu uue põhiseaduse, mis muutis serblaste staatuse riigis "konstitutsioonilise rahvuse" asemel "vähemusrahvuseks".[16] Kohalikud serblased nägid selles enda õiguste kitsendamist, mis tõi kaasa äärmusluse kasvu nende seas.

Rahvarahutused ja autonoomia nõue[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 1990. aastat ei väljendanud Horvaatias elavad serblased eraldumissoovi. 25. juuli 1990 loodi Srbis serblaste poliitilise esindusena Horvaatias Serblaste Assamblee, kes kuulutas, et serblased Horvaatias on suveräänsed ja autonoomsed.[17] 21. detsembril 1990 kuulutati Kagu-Horvaatia Põhja-Dalmaatsia ja Lika provintsides välja Serblaste Autonoomne Oblast Krajina (serbia keeles: Српска аутономна област Крајина, Srpska autonomna oblast Krajina).[17] Pärast Tuđmani valimist Horvaatia presidendiks ja uue konstitutsiooni kehtestamist, hakkasid serbia rahvuslased Kninska Krajina regioonis astuma samme Horvaatia valitsusametnike vastu. Paljud saadeti jõudu kasutades Krajina autonoomsest oblastist välja. Horvaatia valitsuse vara piirkonnas läks üha enam kohalike serblaste omavalitsuse või moodustatud Serblaste Rahvusnõukogu (tulevase Krajina Serblaste Vabariigi valitsus) kätte.[17]

Augustis 1990 korraldati piirkondades, kus elas arvestataval hulgal serblasi, teiste poolt mitte tunnustatud ühte rahvust hõlmav referendum serblaste suveräänsuse ja autonoomia küsimuses.[18] Horvaatia valitsus püüdis referendumi toimumist takistada, saates oma politseijõud serblastega asustatud piirkondade politseijaoskondadesse neilt relvi ära võtma. Vastumeetmena blokeerisid Lõuna-Horvaatia maapiirkondades, peamiselt Knini linna ümbruses, elavad serblased Dalmaatsia turismipiirkondadesse viivad maanteed. Horvaatia valitsus püüdis blokaadi murda helikopteritega kohale saadetud politsei eriüksuslastega, kuid Jugoslaavia lennuvägi sundis neid Zagrebisse tagasi pöörduma. Serblased langetasid puid või kasutasid buldoosereid teede blokeerimiseks Aadria mere rannikul asuvatesse Knini ja Benkovaci. Serbia ajaleht Večernje novosti kirjutas, et peaaegu kaks miljonit serblast on valmis minema Horvaatiasse võitlema.[19]

Vahetult pärast iseseisvusreferendumit Sloveenias ja Horvaatia konstitutsiooni vastuvõtmist kuulutas JNA, et uus kaitsedoktriin kehtib kogu Jugoslaavias. Sellega asendati varasem territoriaalkaitse süsteem tsentraalselt juhitud riigikaitsega. Vabariigid kaotasid sõnaõiguse kaitseküsimustes ja nende territoriaalkaitseüksused allutati JNA peakorterile Belgradis.[20] Horvaatia Territoriaalkaitse puhul omas see vähe tähtsust, sest JNA oli selle relvad konfiskeerinud juba 1990. aasta mais Horvaatia parlamendivalimiste ajal. Ultimaatumiga nõuti Horvaatia relvajõudude laialisaatmist, kuid kuna Horvaatia võimud keeldusid sellest, võttis Jugoslaavia armee oma ultimaatumi tagasi.[21]

Sõjajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Serblaste sõjajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) moodustati algselt Teise maailmasõja ajal Teljeriikide vastase sissisõja pidamiseks. Jugoslaavia partisaniliikumise edu viis selleni, et suur osa JNA tegevusstrateegiast põhines sissisõja taktikal, eriti arvestades, et suurem osa kavu hõlmas enda kaitsmist NATO või Varssavi Lepingu Organisatsiooni rünnakute vastu, mille puhul muud sõjapidamisviisid oleks JNA jätnud nõrgemasse positsiooni. Selles tulenevalt hoiti käigus territoriaalkaitse üksuste süsteemi.

Kuigi ametlikult oli JNA kasutada 2000 tanki ja 300 Nõukogude Liidu päritolu või enda toodetud reaktiivlennukit, siis 1991. aastaks oli suur osa varustusest 30 aastat vana ning koosnes peamiselt T-54/55 tüüpi tankidest ja MiG-21 lennukitest. Küll oli JNA-l kasutada umbes 300 M-84 tüüpi tanki ja arvestatav ründelennukite vägi, mille varustusse kuulusid AGM-65 Maverick tüüpi juhitavad raketid. Külluslikult oli ka odavamaid tankitõrje ja õhutõrje rakette.

Enne sõja puhkemist kuulus JNA regulaarüksustesse 169 000 liiget, kellest 70 000 olid elukutselised sõjaväelased. Sõjategevus Sloveenias vähendas koosseisu deserteerinute arvelt, mistõttu kutsuti teenistusse Serbia reservüksused. Teenistuskutsest kõrvalehoidjaid oli umbes 100 000 ning uued kutsealused ei osutunud efektiivseks täienduseks sõjajõududele. Toetust otsides kaasas JNA paramilitaarseid üksusi.[22], Sõja käigus kasutasid Jugoslaavia ja serblaste jõud üha rohkem paramilitaarse iseloomuga ühendusi, nagu näiteks Valged Kotkad (serbia keeles: Beli Orlovi, Бели Орлови), Serbia Kaitse, Dušan Silni ja Serblaste Vabatahtlik Kaitse, kes viisid ellu mitu horvaatide ja teiste mitte-serblaste vastu suunatud massimõrva. Lisaks osalesid sõjategevuses Krajina Serblaste Vabariiki toetanud välisvõitlejad, kes peamiselt olid pärit Venemaalt.[23] 1992. aastal tõmbus JNA sõjategevusest tagasi ning selle üksused reorganiseeriti Krajina Serblaste Vabariigi armeeks.

1991. aastal domineerisid JNA ohvitseridekorpuses serblased ja montenegrolased, kes olid üleesindatud kõigis Jugoslaavia föderaalametites, eriti aga sõjaväes. JNA ohvitseridest 57,1% olid serblased, samas kui kogu Jugoslaavia elanikkonnast moodustasid serblased vaid 36,3%. Serblased ja montenegrolased moodustasid kokku JNA ohvitserkonnast 70%.[24] 1991. sai JNA käsu horvaadid ja sloveenid armeest kõrvaldad.

Horvaatia sõjajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Horvaatia sõjavägi oli oluliselt viletsamas seisus, kui serblaste jõud. Sõja algfaasis tähendas oma sõjaväe puudumine, et suurem osa lahingraskusest jäi Horvaatia politsei kanda. Uus Horvaatia sõjavägi, Horvaatia Rahvuskaitse (horvaatia keeles: Zbor Narodne garde) moodustati 11. aprillil 1991 ning 1993. aastaks arenes sellest välja Horvaatia armee (horvaatia keeles: Hrvatska vojska). Armees valitses relvastuse puudus ning paljud üksused olid kas täiesti relvastamata või olid nende kasutuses iganenud Teise maailmasõja aegsed vintpüssid. Tanke oli Horvaatia armeel vaid mõned üksikud, osad neist Teisest maailmasõjast pärinevaid T-34 tüüpi tangid, ning lennuväe seis oli veelgi viletsam, sest nende kasutada olid vaid mõned An-2 tüüpi kahetiivalised põldude väetamiseks mõeldud lennukid, mis olid ümberehitatud pommide heitmiseks sobivaks. See-eest oli oma kodumaa iseseisvuse eest võitlev isikkoosseis väga motiveeritud, eriti kuna paljud üksused olid moodustatud meestest, kes olid pärit piirkonnast, kus nad tegutsesid.

Augustis 1991 koosnes Horvaatia armee vähem kui 20 brigaadist. Pärast oktoobris toimunud üldmobilisatsiooni kasvas sõjavägi 60 brigaadile ning lisaks veel tegutses 37 iseseisvat pataljoni. Samuti osales aastatel 1991–1992 Horvaatia poolel sõjas 456 välismaalast kokku 35 riigist, neist suurem osa olid britid (139), prantslased (89) ja sakslased (55).[25] JNA kasarmute hõivamine 1991. aasta septembrist kuni detsembrini leevendas kuigivõrd varustuse puudust ning andis Horvaatia armee käsutusse suurema osa relvastusest, mille JNA oli konfiskeerinud Horvaatia Territoriaalkaitse ladudest 1990. aastal.

1995. aastaks oli jõuvahekord oluliselt muutunud – serblaste jõud Horvaatias ning Bosnia ja Hertsegoviinas ulatusid umbes 130 000 sõdurini, kuid Horvaatia armee, Horvaatia Kaitsenõukogu (horvaatia keeles: Hrvatsko vijeće obrane, HVO) ning Bosnia ja Hertsegoviina Vabariigi armee kokku omasid 250 000 sõdurit ja 570 tanki.

Sõja käik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaenutegevuse puhkemine (1991)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed relvakokkupõrked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii Horvaatia kui serblaste poole propaganda kasutas erinevaid intsidente ära oma huvides, kasvatades seeläbi etnilist vaenu. Peagi arenesid vastuolud serblastest elanikkonna enamusega piirkondades relvastatud kokkupõrgeteks. Pakracis ründasid serblased mitmel puhul Horvaatia politseinikke ning 1991. aasta aprilli lõpuks oli kokkupõrgetes hukkunud enam kui 20 inimest.[26] Samal ajal registreeriti ligi 200 vahejuhtumit seoses lõhkeseadeldiste kasutamisega ja 89 korral rünnati Horvaatia politseijõude.[2] Sõja esimeseks horvaadist ohvriks peetakse Aržano politseinikku Josip Jovićit, kelle serblaste üksused tapsid 1991. aasta märtsi lõpus Plitvice järvede intsidendi käigus.[27]

Aprillis 1991 asusid Horvaatia serblased astuma samme riigist eraldumiseks. Seni pole selge, kuivõrd oli tegemist kohapeal sündinud kavaga ning millist rolli mängis selles Slobodan Miloševići juhitud Serbia valitsus. Välja kuulutati Krajina Serblaste Vabariik, mille loomist Horvaatia valitsus käsitles vastuhakuna riigivõimule.[17][28][29]

Horvaatia siseministeerium relvastas üha suuremat hulka politsei eriüksuslasi, mis lõpuks viis oma sõjaväe loomiseni. 9. aprillil 1991 andis president Tuđman korralduse nimetada politsei eriüksused ümber Horvaatia Rahvuskaitseks (horvaatia keeles: Zbor Narodne Garde), luues sellega Horvaatia oma sõjaväe. Äsjaloodud sõjaväge demonstreeriti 28. mail 1991 Zagrebis Kranjčevićeva staadionil korraldatud paraadil.[30]

15. mail 1991 oleks pidanud Jugoslaavia presiidiumi esimeheks saama rotatsiooni korras horvaat Stjepan Mesić, kuid Serbia takistas Kosovo, Vojvodina ja Montenegro häältega tema ametisse nimetamist. See samm jättis Jugoslaavia vormiliselt riigipea ja sõjaväe ülemjuhatajata.[31] Kaks päeva hiljem peetud hääletus kukkus samuti läbi. Jugoslaavia tollane peaminister Ante Marković tegi ettepaneku luua presidendi volitusi omav kolleegium, kuid selgusetuks jäi, kes oleks saanud kaitseminister Veljko Kadijevići kõrval selle liikmeteks või kes oleks asunud Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) ülemjuhataja kohale. Horvaatia keeldus sellise lahenduse, kui põhiseadusele mittevastavaga, leppimast.[32] Kuus nädalat kestnud ummikseis lõppes Mesići valimisega presidendiks. Samas jäid JNA ja territoriaalkaitseüksused Miloševići kontrollitava föderaalvõimu juhtimise alla ning JNA tegutses kohati koos Horvaatia serblaste üksustega. Helsingi grupi andmeil hukkasid Krajina vabariigi võimud serblasi, kes olid valmis minema koostööle Horvaatia ametnikega.[2]

Iseseisvuse väljakuulutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. mail 1991 viisid Horvaatia võimud läbi iseseisvusreferendumi, millel osales 83,6% elanikkonnast. 95,7% hääletanutest olid iseseisvumise poolt.[33] Kohalikud serblaste liidrid kutsusid üles referendumit boikoteerima ning enamus Horvaatia serblastest jättis hääletamata. Horvaatia kuulutas ennast iseseisvaks ja eraldus Jugoslaaviast 25. juunil 1991.[34] Euroopa Ühendus ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon soovisid, et Horvaatia võimud kehtestaksid iseseisvumisotsusele kolme kuu pikkuse moratooriumi.[35] Horvaatia otsustas palvele vastu tulla, vähendades nii pisut pingeid.

Sloveenias iseseisvuse välja kuulutamise järel puhkenud relvakonflikt sai suhteliselt kiire lõpu, kuna Sloveenia elanikkond oli etniliselt homogeenne.[36] Sloveenia sõja käigus keeldusid paljud JNA horvaatidest ja sloveenidest sõdurid võitluses osalemast ja deserteerisid.[37]

Konflikti laienemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sooviga säilitada Jugoslaavia alasid korraldas JNA juulis 1991 operatsioone peamiselt horvaatidega asustatud piirkondades. Serblaste juhitud territoriaalkaitseüksused korraldasid Dalmaatsia rannikualadel Operatsiooni Rannik-91 (Operacija Obala-91)[38] ning augusti alguseks olid nad hõivanud ka suure osa Banovinast.

Sõjategevuse algus Horvaatias suurendas veelgi JNAst desetreeivate horvaatide ja ka serblastest kutsealuste arvu.[37] Albaanlased ja makedoonlased hakkasid otsima seaduslikke viise, kuidas lahkuda JNAst või teenida aega Makedoonias. Selle tulemusel muutus JNA varasemast veelgi enam serblaste sõjaväeks.[39]

Kuu pärast iseseisvuse välja kuulutamist Horvaatias kontrollis Jugoslaavia sõjavägi ja teised serblaste üksused pisut vähem kui kolmandikku riigi territooriumist, peamiselt olid nende käes serblastega asustatud piirkonnad. Jugoslaavia ja serblaste väed olid paremini relvastatud ning sõjastrateegiani kasutati ulatuslikku pommitamist, mille käigus puhuti ei pööratud tähelepanu tsiviilisikute viibimisele piirkonnas.[40] Sõja arenedes said nii Dubrovnikust, Gospićist, Šibenikist, Zadarist, Karlovacist, Sisakist, Slavonski Brodist, Osijekist, Vinkovcist kui ka Vukovarist Jugoslaavia vägede sihtmärgid.[41][42][43] ÜRO kehtestatud relvaembargo ei mõjutanud JNA toetust omavaid serblaste üksusi kuigivõrd, sest nad said kasutada JNA varusid, kuid äsja loodud Horvaatia armee jättis see väga keerulisse olukorda. Seetõttu hakkas Horvaatia valitsus relvi hankima välismaalt salaja.[44][45]

Sõjast üheks enim mõjutatud piirkonnaks kujunes Ida-Slavoonia. Augustis 1991 algas Vukovari lahing ning samal ajal leidis aset ka Dalj’i massimõrv.[46] Rinded kujunesid ka Osijeki ja Vinkovci ümber.

Septembris piirasid serblaste üksused Vukovari täielikult ümber. Horvaatia väed rajasid linna kaevikud ning hoidsid oma positsioone võitluses JNA soomus- ja mehhaniseeritud brigaadide ning serblaste paramilitaar üksuste vastu.[47] Linnas oli ka horvaatidest tsiviilelanikke, kuid samas toimus piirkonnast massiline põgenemine. Hinnangud Vukovari piiramise käigus hukkunute osas ulatuvad 1798 inimestest kuni 5000ni.[48] Pärast linna langemist saadeti sealt veel välja 22 000 inimest.[49]

Horvaatia elanikkonna jaoks tähendas sõda suuri kannatusi. Mõningate hinnangute kohaselt olid sõja ajal sunnitud oma kodust lahkuma 220 000 horvaati ja 300 000 serblast. 1991. aasta rahvaloenduse ja 1993. aastast pärinevad Krajina Serblaste Vabariigi rahvastikuandmed erinevad Krajina piirkonna osas 102 000 serblase ja 135 000 horvaadi osas. Paljudes piirkondades sundis inimesi kodust lahkuma sõjavägi.

1991. aasta oktoobri alguses alustas Jugoslaavia merevägi uuesti Horvaatia peamiste sadamate blokaadi. Samal ajal lõpetati Operatsioon Rannik-91, suutmata hõivata rannajoont ja lõikamata ära Dalmaatsiat ülejäänud Horvaatiast.[50]

5. oktoobril 1991 pidas Horvaatia president Franjo Tuđman kõne, milles kutsus üldmobilisatsioonile. 7. oktoobril ründas Jugoslaavia lennuvägi valitsushoonet Zagrebis.[51] Päev hiljem sai täis kolmekuuline moratoorium, mis oli pandud Horvaatia iseseisvumisele ning Horvaatia parlament katkestas kõik sidemed Jugoslaaviaga. 8. oktoobrit tähistatakse Horvaatia iseseisvuspäevana.

Valitsushoonete pommitamine ja oktoobris alanud Dubrovniku piiramine[52] aitasid kaasa sellele, et Euroopa Liit kehtestas sanktsioonid Serbia vastu.[53] Suurtükirünnakutes sai erinevas ulatuses kannatada 56% Dubrovniku hoonetest ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv vanalinn sai 650 tabamust.[54]

Sõjategevuse haripunkt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast JNA edenemist üle Sava jõe Pakraci suunas ja põhjapool Lääne-Slavoonias alustas Horvaatia sõjavägi 31. oktoobril 1991 oma esimest rünnakut sõjas. Operatsiooniga Otkos 10 võideti tagasi umbes 270 ruutkilomeetri suurune ala Bilogora ja Papuki mägede vahel.

Vukovaris laiendas JNA aga sõjategevust ning pärast kolm kuud kestnud piiramist langes linn 18. novembril 1991 serblaste kätte.[49] Linna langemise järel toimunud Vukovari massimõrvas tapeti 264 horvaati[55] ning ellujäänud toimetati Ovčara, Veleprometi ja Sremska Mitrovica vangilaagritesse.[56] Vukovari linn hävitati sõjategevuses peaaegu täielikult, kokku purustati seal 15 000 hoonet[49] ning 87 päeva kestnud piiramise käigus tabas iga päev linna 8000 kuni 9000 suurtükimürsku.

Ida-Slavoonias leidis oktoobris 1991 aset Lovase massimõrv[57] ja novembris Erduti massimõrv. Põhja-Dalmaatsias toimus Vukovari langemisega samal ajal Škabrnja massimõrv.[58]

14. novembril püüdsid tsiviilalused murda läbi Damaatsia ranniku sadamate blokaadist, mille tulemusel puhkes lahing, kus Horvaatia rannikul ja saartel asunud suurtükivägi kahjustas, uputas või hõivas terve rea Jugoslaavia mereväe aluseid. Detsembri teises pooles tegid Horvaatia väed edusamme, muuhulgas osutus edukaks Operatsioon Orkan 91, mille käigus võideti tagasi umbes 1440 ruutkilomeetrit territooriumi.

19. detsembril 1991 tunnustas esimese lääneriigina Horvaatiat Island,[59] samas kui Krajina autonoomne piirkond ja Lääne-Slavoonia kuulutasid end ametlikult Krajina Serblaste Vabariigiks. Neli päeva hiljem tunnustas Horvaatiat ka Saksamaa.[60] 26. detsembril tutvustas Jugoslaavia föderaalpresiidium kava luua väiksem Jugoslaavia, mis oleks hõlmanud ka Horvaatialt sõja käigu vallutatud alasid.[61]

1991. aasta teisel poolel moodustasid kõik Horvaatia parlamendi demokraatlikud parteid ühise valitsuse eesotsas Franjo Gregurićiga, et seista vastu JNA-le ja serblaste paramilitraarüksustele. Opositsioon sai 27kohalises valitsuses 16 kohta. Välisdiplomaatide vahendusel sõlmiti pidevalt vaharahusid, mida aga sama kiiresti ka rikuti. Horvaatia sõjaväe suurus oli 31. detsembriks 1991 kasvanud 60 brigaadi ja 37 iseseisva pataljonini. Kuus kuud kestnud intensiivse sõjategevuse käigus oli surma saanud 10 000 inimest, sajad tuhanded olid põgenenud ning kümned tuhanded kodud olid hävinenud.[62]

Euroopa Majandusühenduse ministrite nõukogu kutsus 27. augustil 1991 kokku Endise Jugoslaavia Rahuläbirääkimiste Arbitraažikomisjoni (Arbitration Commission of the Peace Conference on the former Yugoslavia), mis sai tuntuks Badinteri komisjoni nime all. Komisjoni eesmärk oli anda juriidilist nõu Jugoslaavia läbirääkimistel. Komisjon koosnes viiest Euroopa Majandusühenduse liikmesriigi konstitutsioonikohtu presidendist ning alustades tööd novembris 1991 tuli välja kümne seisukohaga. Sealhulgas öeldi, et Jugoslaavia on lagunemas ning Jugoslaavia liikmesvabariikide piire ei tohi ilma eelnevalt kokku leppimata muuta.[63] Sellest lähtuvalt soodustas Horvaatia sõjaeelsete piiride säilitamist 1971. aasta Jugoslaavia põhiseaduse muudatus ja 1974. aasta põhiseadus, mis kinnitasid, et föderatiivvabariikidel on suveräänne otsustusõigus. Piirid olid paika pandud 1947. aastal vastavalt Jugoslaavia rahvaste vabastamise antifašistliku nõukogu otsustele.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Chuck Sudetic. Army Rushes to Take a Croatian Town. The New Yotk Times, 4. november 1991. Kasutatud 16. november 2011.
  2. 2,0 2,1 2,2 ÜRO. The policy of ethnic cleansing. 28. detsember 1994. Kasutatud 16. november 2011.
  3. Serb-Led Presidency Drafts Plan For New and Smaller Yugoslavia. The New York Times, 27. detsember 1991. Kasutatud 16. november 2011.
  4. Milan Martić sentenced to 35 years for crimes against humanity and war crime. 12. juuni 2007. Kasutatud 16. november 2011.
  5. Judgement Summary for Gotovina et al.. 15. aprill 2011. Kasutatud 16. november 2011.
  6. Yugoslavia Army Begins Offensive. The New York Times, 18. oktoober 1991. Kasutatud 18. nobember 2011. (inglise)
  7. Yigan Chazan. Croatian coast straining under 200,000 refugees: Yigan Chazan in Split finds room running out for the many escaping from war in Bosnia. The Guardian, 9. juuni 1992. Kasutatud 18. november 2011. (inglise)
  8. Krister Paris. Kümne aasta eest ajas Torm minema Horvaatia serblased. Eesti Päevaleht, 4. august 2005. Kasutatud 18. november 2011.
  9. ÜRO väed lahkuvad Horvaatiast. Eesti Päevaleht, 20. oktoober 1997. Kasutatud 18. november 2011.
  10. Europe Review: World of Information. Kasutatud 18. november 2011.
  11. Branka Magas. Obituary: Franjo Tudjman. The Guardian, 13. detsem,ber 1999. Kasutatud 18. november 2011.
  12. Chuck Sudetic. Serbs Refuse to Negotiate in Croatia. The New York Times, 5. august 1991. Kasutatud 18. november 2011.
  13. EVOLUTION IN EUROPE; Conservatives Win in Croatia. The New York Times, 9. mai 1990. Kasutatud 18. november 2011.
  14. Vanja Deželić. Day When Maksimir Stadium Went up in Flames. dalje.com, 13. mai 2009. Kasutatud 18. november 2011.
  15. Croatia in Yugoslavia, 1945–91. Encyclopædia Britannica. Kasutatud 18. november 2011.
  16. AP. Crisis in the Kremlin; Croatia Takes Right to Secede. The New York Times, 22. detsember 1990. Kasutatud 18. november 2011.
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 ÜRO. PROSECUTOR v. MILAN MARTIC. (paragrahvid 127–150). 12. juuni 2007. Kasutatud 23. november 2011.
  18. Chuck Sudetic. Serb Minority Seek Role in a Separate Croatia. The New York Times, 7. august 1990. Kasutatud 23. november 2011.
  19. Reuters. Roads Sealed as Yugoslav Unrest Mounts. The New York Times, 19. august 1990. Kasutatud 23. november 2011.
  20. Ministry of Defence, Republic of Slovenia. Slovenian Armed Forces: Territorial Defence. Kasutatud 23. november 2011.
  21. Chuck Sudetic. Defiant Croatian Republic Refuses to Disarm Paramilitary Police. The New York Times, 25. jaanuar 1991. Kasutatud 23. november 2011.
  22. Stephen Engelberg. Brutal Impasse: The Yugoslav War A Special Report.; Yugoslav Ethnic Hatreds Raise Fears of a War Without an End. The New York Times, 23. detsember 1991. Kasutatud 22. november 2011.
  23. ÜRO. RIGHT OF PEOPLES TO SELF-DETERMINATION: Use of mercenaries as a means of violating human rights and impeding the exercise of the right of peoples to self-determination. 29. august 1995. Kasutatud 22. november 2011.
  24. ÜRO. The military structure, strategy and tactics of the warring factions: General structure of the Yugoslav armed forces. 28. detsember 1994. Kasutatud 22. november 2011.
  25. Berislav Jelinić. Život nakon rata za tuđu domovinu. Nacional, 24. november 2009. Kasutatud 23. november 2011. (horvaatia)
  26. Stephen Engelberg. Serb-Croat Showdown in One Village Square. The New York Times, 4. märts 1991. Kasutatud 24. november 2011.
  27. Ministry of Defence of the Republic of Croatia. 19th anniversary of Plitvice action commemorated. 31. märts 2010. Kasutatud 24. november 2011.
  28. David Binder. Serbian Official Declares Part of Croatia Separate. The New York Times, 18. märts 1991. Kasutatud 24. november 2011.
  29. Chuck Sudetic. Rebel Serbs Complicate Rift on Yugoslav Unity. The New York Times, 2. aprill 1991. Kasutatud 24. november 2011.
  30. Croatian Armed Forces. [1]o@=576&Uvf]=4 Chronology of the homeland war]. Kasutatud 24. november 2011.
  31. Celestine Bohlen. New Crisis Grips Yugoslavia Over Rotation of Leadership. The New York Times, 16. mai 1991. Kasutatud 24. november 2011.
  32. Chuck Sudetic. CROATIA REJECTS A YUGOSLAV PANEL. The New York Times, 19. mai 1991. Kasutatud 24. november 2011.
  33. Nohlen, D & Stöver, P (2010) Elections in Europe: A data handbook, lk 414
  34. Chuck Sudetic. 2 YUGOSLAV STATES VOTE INDEPENDENCE TO PRESS DEMANDS. The New Yotk Times, 26. juuni 1991. Kasutatud 30. november 2011.
  35. Alan Riding. EUROPEANS WARN ON YUGOSLAV SPLIT. The New York Times, 26. juuni 1991. Kasutatud 30. november 2011.
  36. Carol J. Williams. Yugoslavia to Withdraw Troops From Slovenia. Los Angeles Times, 19. juuli 1991. Kasutatud 30. november 2011.
  37. 37,0 37,1 Stephen Engelberg. Yugoslav Army Revamping Itself After Setbacks. The New York Times, 16. juuli 1991. Kasutatud 30. november 2011.
  38. Vojska.net. Operation COASTLINE 91. Kasutatud 30. november 2011.
  39. Immigration and Refugee Board of Canada. Croatia and the Federal Republic of Yugoslavia (FRY): Military Service. 1. september 1993. Kasutatud 30. november 2011.
  40. Stephen Engelberg. GERMANY RAISING HOPES OF CROATIA. The New York Times, 12. detsember 1991. Kasutatud 6. detsember 2011.
  41. Associated Press. Yugoslav Army Driving on Dubrovnik, 2 Other Cities. Los Angeles Times, 3. oktoober 1991. Kasutatud 6. detsember 2011.
  42. Carol J. Williams. Belgrade Gets a Final Warning From EC. Los Angeles Times, 4. november 2011. Kasutatud 6. detsember 2011.
  43. Reuters. Croatia Says Missiles Aimed at Its Fighters. Los Angeles Times, 29. detsember 1991. Kasutatud 6. detsember 2011.
  44. Nathaniel C. Nash. Chilean Arms Shipment to Croatia Stirs Tensions. The New York Times, 11. jaanuar 1992. Kasutatud 6. detsember 2011.
  45. Christopher Bellamy. Croatia built 'web of contacts' to evade weapons embargo. The Independent, 10. oktoober 1992. Kasutatud 6. detsember 2011.
  46. M. Marcikić, A. Marusić. The civilian massacre in Dalj on 1 August 1991. Kasutatud 6. detsember 2011.
  47. Gabriel Partos. Vukovar massacre: What happened. BBC, 13. juuni 2003. Kasutatud 6. detsember 2011.
  48. United Nations – Security Council. Special forces: Final report of the United Nations Commission of Experts established pursuant to security council resolution 780 (1992). 28. detsember 1994. Kasutatud 6. detsember 2011.
  49. 49,0 49,1 49,2 Helen Seeney. Croatia: Vukovar is Still Haunted by the Shadow of its Past. Deutsche Welle, 22. august 2006. Kasutatud 6. detsember 2011.
  50. Chuck Sudetic. Navy Blockade of Croatia Is Renewed. The New York Times, 4. oktooober 1991. Kasutatud 6. detsember 2011.
  51. Carol J: Williams. Croatia Leader's Palace Attacked. Los Angeles Times, 8. oktoober 1991. Kasutatud 6. detsember 2011.
  52. David Binder. OLD CITY TOTTERS IN YUGOSLAV SIEGE. The New York Times, 9. november 1991. Kasutatud 6. detsember 2011.
  53. Alan Riding. EUROPEAN NATIONS DECLARE SANCTIONS AGAINST BELGRADE. The New York Times, 9. november 1991. Kasutatud 6. detsember 2011.
  54. Chronology for Serbs in Croatia. 2004. Minorities at Risk Project. Kasutatud 6. detsember 2011.
  55. Serb leader apologises for Croatian massacre. Euronews, 4. november 2010. Kasutatud 6. detsember 2011.
  56. Amnesty International. YUGOSLAVIA: Further reports of torture and deliberate and arbitrary killings in war zones. märts 1992. Kasutatud 7. detsember 2011.
  57. Simun Penava. Atrocities commited by the Yugoslav Army and Chetniks over Croatian civilians in the village of Lovas during 1991. Scrinia Slavonica, aprill 2004.
  58. Croatia war-crimes suspect extradited. CNN, 16. november 2001. Kasutatud 7. detsember 2011.
  59. Croatia Clashes Rise; Mediators Pessimistic. The New York Times, 20. detsember 1991. Kasutatud 7. detsember 2011.
  60. Stephen Kinzer. Slovenia and Croatia Get Bonn's Nod. The New York Times, 24. detsember 1991. Kasutatud 7. detsember 2011.
  61. Serb-Led Presidency Drafts Plan For New and Smaller Yugoslavia. The New York Times, 27. detsember 1991. Kasutatud 7. detsember 2011.
  62. Chuck Sudetic. FIGHTING IN BOSNIA EASES UNDER TRUCE. The New York Times, 20. juuni 1993. Kasutatud 7. detsember 2011.
  63. Alain Pellet. The Opinions of the Badinter Arbitration Committee: A Second Breath for the Self-Determination of Peoples. European Journal of International Law, 1992. Kasutatud 7. detsember 2011.