Põhjapõder
| Põhjapõder | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Rangifer tarandus (Linnaeus, 1758) |
||||||||||||||
 |
Põhjapõder (Rangifer tarandus) on hirvlaste sugukonda põhjapõdra perekonda kuuluv sõraline.
Põhjapõdra levilaks on Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa. Kuni 20. sajandini oli põhjapõdra levila lausaline, aga tänapäeval on see katkenud paljudeks eraldatud osalevilateks, millest Euraasia suurim asub Taimõril [1]. Euraasia põhjapõtru nimetatakse porodeks, Põhja-Ameerika metsikuid põhjapõtru kaributeks.
Kogu põhjapõderlaste alamsugukonda kuulub üks liik 12–15 alamliigiga. Minevikus on eristatud küll mitu liiki, kuid tänapäeval peetakse neid pelgalt alamliikideks. [1]
Põhjapõdra sugulus teiste hirvlastega pole selge. Ta tekkis pleistotseeni alguses ja kujunes välja pleistotseeni keskel. [1]
Jääajal ulatus põhjapõdra levila palju kaugemale lõunasse kui tänapäeval: ta elas Pürenee poolsaarel, aga USA territooriumil kuni Nevada ja Tennesseeni. Arvatavasti elas ta Iirimaal veel ajaloolisel ajal.
Tänapäeval on põhjapõtra asustatud Lõuna-Georgia ja Kerguéleni saarele. [1]
[redigeeri] Välimus
Põhjapõdra tüvepikkus on kuni 200–220 cm, õlakõrgus on kuni 110–140 cm ja mass kuni 100–220 kg. Kõige väiksemad põhjapõdrad elavad Põhja-Jäämere saartel ja tundras, lõuna pool elavad järjest suuremad alamliigid. Kõige suuremad põhjapõdrad elavad Lõuna-Siberi taigas ja mägedes. [1]
Põhjapõdral on suhteliselt pikad kere ja kael, jalad aga suhteliselt lühikesed [1]. Eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad Teravmägedel. Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, nii et kaks sõrga koos moodustavad nagu suure lusika, millega on hea lund kraapida [1]. Külgmiste varvaste sõrad on samuti küllalt pikad, nii et puudutavad käimisel maad [1]. See suurendab märgatavalt toetuspinda ja võimaldab liikuda pehmemal maastikul, sealjuures vähem sisse vajudes.
Põhjapõder on ainus hirvlane, kellel ka emasloomal sarved kasvavad. Sarved on väga suured. Sarvetüvi on pikk ja kooldunud algul taha-, siis ettepoole. Sarve tipus on väike lame püstine kühvel ning sellel lühikesed üles ja taha suunatud harud. Silmaharu on suur ning tavaliselt püstise ja lühikeste harudega kühvliga. Sarvede kuju on väga muutlik ja mõnel isendil on sarved nõrgalt arenenud. [1]
Põhjapõdra talvekarvastik on pikk, eriti kaelal, kus moodustub midagi habemesarnast. Jäme karvasüdamik on täidetud õhuga. Seetõttu on ta kergesti murduv, aga ühtlasi väga kerge ja soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad. Suvekarvastik on hoopis lühem ja pehmem, ühetooniliselt hele- või hallikaspruun. Talvekarvastik on muutlikum: tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti heledate ja tumedate laikudega kirju. Kõige heledamad põdrad elavad Kaug-Põhjas, kõige tumedamad aga metsas. Vasikad on ühetooniliselt pruunid või hallikaspruunid, ainult Lõuna-Siberis leidub neil piki selga suuri heledaid tähne. [1]
[redigeeri] Toit
Põhjapõdra toit on mitmekesine. Nad söövad praktiliselt kõiki taimi, mida on võimalik kätte saada. Eriti meelsasti sööb ta osje, tarnu, liblikõielisi, oblikaid, pajulehti ja seeni. Eriti paljusid taimeliike söövad kodustatud põhjapõdrad, sest nad elavad piiratud maa-alal ning peavad lihtsalt leppima sellega, mida kätte saavad, ja sööma taimi, millest ulukpõhjapõder ei hooli. [1]
Pärast püsiva lumikatte teket läheb põhjapõder üle samblikutoidule, mis on suurema osa jooksul aastast tema põhitoit. Tema haistmine on suurepäraselt arenenud ja selle abil leiab ta lume alt üles mitte ainult samblikke, vaid ka näiteks tarnu, marju ja seeni. [1]
Põhjapõder ja muskusveis on ainsad sõralised, kes suudavad end ära elatada samblikke süües. Seetõttu suudavad nad elada piirkondades, kus teised sõralised hakkama ei saa. Samblikud on väga rikkad süsivesikute, aga vaesed valkude ja mineraalainete poolest. Nende ainete puuduse tõttu närivad põhjapõdrad meeleldi mahakukkunud sarvi ja mõnikord ka üksteise peas olevaid sarvi, eriti vasikate omi. Nad on väga soolahimulised ning sellepärast söövad nad uriinisegust lund ja merevetikaid ning joovad merevett. [1]
Talvel, kui lumikate on eriti paks, on toidu hankimine raske. Mõnikord peavad nad seda välja kaapima 70–80 cm sügavuselt, nii et lumest paistab välja ainult looma turi. Põhjapõder kaevab lund eesjalgadega. Eesjalgade sõrad on terava serva ja nõgusa pinnaga ning muutuvad talvel laiemaks. [1]
[redigeeri] Viited
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 "Loomade elu", 7. kd., lk. 354–356
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Põhjapõder |
