Metsis

Allikas: Vikipeedia
Metsis
Tetrao urogallus Richard Bartz.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kanalised Galliformes
Sugukond: Metsislased Tetraonidae
Perekond: Tetrao
Liik: Metsis
Ladinakeelne nimetus
Tetrao urogallus
L., 1758

Metsis ehk mõtus (Tetrao urogallus) on Euroopa suurim kanaline.

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liiki kirjeldas esimesena Carl von Linné oma Systema Naturae 1758. aasta väljaandes tänapäevani kehtiva teadusliku nime all. Metsise lähisugulaseks on kivimetsis (Tetrao parvirostris, ka Tetrao urogalloides), kelle eluala on Siberis, Mongoolias ja Hiinas.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsisel on kirjeldatud 10 alamliiki. Läänest ida poole liikudes on tendentsiks valgete sulepartiide osakaalu suurenemine ning idapoolsel lähiliigil kivimetsisel on valget sulestikus veelgi rohkem. Eesti alal kattuvad metsise kahe alamliigi areaalid: kesk-euroopa alamliigi (Tetrao urogallus major) laul on kolmeosaline (naksutamine, nn. pealöök (mis meenutab šampusepudel lahtikorkimist) ja "ihumine") ning kesk-vene alamliigil (Tetrao urogallus pleskei) kaheosaline (naksutamine, "ihumine"). Seetõttu võib meil kuulda mõlemaid lauluvorme, aga ka nende vahepealset laulu (pealöök jääb nõrgaks plumpsuks). Mõlemaid alamliike võib kohata kogu Mandri-Eestis, domineerib siiski kesk-vene alamliik.[1]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamiselt musta sulestikuga metsisekukk kaalub 4–5 kg, ookrikirju metsisekana on märksa väiksem, 1,5–2 kg. Metsise isaslindude sulestik on peamiselt läikivmust ning neil on suur saba, mis mängu ajal lehvikuna laiali lüüakse. Isaslinnust ligi poole väiksem emaslinnu sulestik on ookrikirju, rinnal on suurem roostepunane laik. Metsisekukkede kulmudel on punased näsalised nahapadjandid. Metsise jalad on kaetud sulgkarvadega, mis talviti tiheneb.

Metsis Eestis

Levik ja elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsis on levinud Euraasia metsavööndis ja mägimetsades Hispaaniast ja Prantsusmaast kuni Leena jõgikonnani Siberis. Leviku põhjapiir ulatub teisele poole polaarjoont ja lõunapiir Sloveenia ja Lõuna-Uuralini. Eestis levinud kogu mandriosas sobivates elupaikades.

Metsise põhiliseks elupaigaks on vanad (enam kui 80-aastased) männikud. Eriti sobilikud on talle rabaservades, rabasaartel ja rabade läheduses paiknevad raieküpsed metsad, kuid linde kohtab sageli ka puisrabades ning mustikametsades.

Käitumine ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsise alamliigi (Tetrao urogallus urogallus) munad

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii nagu suurem osa kanalistest, on ka metsised polügaamsed. Metsiste pulmamängud kestavad tavaliselt märtsi keskpaigast mai alguseni. Hilisõhtul lendavad vanad kuked valju tiivaplagina saatel mängupaika ja jäävad sobivatele puudele ööbima. Nooremad metsisekuked võitlevad oma territooriumi mänguplatsil tavaliselt välja alles kolmandaks eluaastaks ning võivad seni õnne proovida erinevates mängukohtades. Pisut enne päikesetõusu algab puudel mäng, mida saadavad naksutamist ja ihumist meenutavad vaiksed häälitsused.

Pärast kanade sisselendu laskuvad ka kuked maapinnale ning hakkavad seal kaklema. Tugevaimad isalinnud paarituvad seejärel kanadega. Mõni kukk võib mängu ajal sattuda ekstaasi ja asuda valimatult ründama keda tahes – kasvõi metsatraktoreid. Nn. hullud metsised on enamasti noored kuked, kes mängus löögile ei pääse, vahel võib hormonaalse tasakaalutuse esile kutsuda ka mängu pidev segamine või mängupaiga hävimine (näiteks metsaraiete käigus).

Metsise maapinnale kaabitud pesas võib olla 4–11 kreemikat muna. Pojad kooruvad juunis ning on võimelised juba nädala vanustena lendu tõusma.

Toit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsis sööb talvepoolaastal peamiselt männiokkaid, aga ka erinevate puude ja põõsaste pungi. Suvel laieneb dieet oluliselt valgurikkamate lehtede (näiteks haab ja paju) ning võrsete arvel. Metsiste pesakondi võib kõige sagedamini kohata mustika kasvukohtades, kus pojad toituvad esialgu mustikalehtedel elavatest putukavastsetest, hiljem ka mustika lehtedest ja marjadest.

Koreda toidu seedimise hõlbustamiseks, on metsisel tarvis neelata väiksemaid kivikesi gastroliite. Selle kombe tõttu võib metsiseid sageli kohata kruusateedel.

Seisund ja kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsise skelett muuseumieksponaadina

Kunagi tavalise metsise arvukus hakkas Eestis oluliselt vähenema XIX sajandil, mil liik suri välja näiteks Saaremaal. Langustendents jätkus XX sajandil – loenduste andmetel vähenes metsise arvukus aastail 1939–1985 enam kui kaks korda. Liik hävis ka Hiiumaal. Lisaks küttimisele ja metsaraietele on metsiste arvukust mõjutanud kährikkoerte ja metssigade rohkus. Viimasel aastakümnel on arvukus püsinud suhteliselt stabiilsena umbes 2000–3000 isendi piires.[1]

Metsis on Eestis II kategooria looduskaitse all olev liik. Metsise kaitseks on moodustatud rohkesti püsielupaiku.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]