Rabapüü

Allikas: Vikipeedia
Rabapüü
Willow grouse standing.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kanalised Galliformes
Sugukond: Faasanlased Phasianidae
Perekond: Püü Lagopus
Liik: Rabapüü
Ladinakeelne nimetus
Lagopus lagopus
(Linnaeus, 1758)

Rabapüü (Lagopus lagopus) on kanaliste seltsi faasanlaste sugukonda kuuluv linnuliik. Briti saartel on ta tuntud ka keldi rabapüüna, mida varem peeti eraldi liigiks. Tegu on paikse liigiga, kes tegutseb kasemetsades ja teistes metsades ning nõmmedel Põhja-Euroopas, Skandinaavia tundrates, Siberis, Alaskal ja Põhja-Kanadas, eriti Newfoundland ja Labradori provintsis. Ta on Alaska tunnuslind. Suvel on linnud peaaegu üleni pruunikad, laigulise sulestikuga, kuid talvel on nad üleni valged, vaid mõned sabasuled on mustad (Briti populatsioonidel ei esine talvesulestikku). Liigina on ta vähe muutunud võrreldes Pleistotseeni aegse linnuga, kes rändas tundrates. Munemine leiab aset kevadel, pinnasesse kraabitud lohku munetakse neli kuni kümme muna. Tibud on iseseisvad ja lahkuvad peagi pesast, ning kuni nad on noored , hoolitsevad nende eest mõlemad vanalinnud. Tibud söövad putukaid ning noori taimevõrseid, täiskasvanud linnud on täiesti herbivoorsed ja söövad suvel vaid lehti, lilli, pungi, seemneid ja marju, suuremalt osalt püsivad elus talvel pajupungadest ja noortest pajuokstest ning teistest kääbuspõõsastike, puude pungadest ja okstest.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü on keskmise kuni suure territooriumiga maapinnal pesitsev lind ning on kõige arvukam kolmest lumepüü liigist. Isased ja emased on umbes ühesuurused, täiskasvanu pikkus varieerub 35 kuni 44 cm, tiiva siruulatus vahemikus 60-65 cm. Kaal on 430- 810 grammi. Ta on sügava rindmikuga ja küllaltki pika kaelaga ning laia nokaga. Jalad on lühikese sulestikuga kaetud ning lühikese ümara sabaga. Suvel on isaslindudel sulestik marmorkarva pruunikas, kael ja rindmik on punaka varjundiga, saba on must ja tiivad altpoolt valged, silmatorkamatud kotid silmade kohal mis muutuvad punaseks ja on esileküündivad paaritumis hooajal. Emaslinnud on sarnase välimusega aga puuduvad kotid silmade kohal ja on laialivalguvalt pruunide ja valgete sulgedega kõhul. Talvel muutuvad nii isastel kui emastel sulestikud täielikult valgeks, välja arvatud mõned mustad suled sabas. Noored linnud sarnanevad täiskasvanud lindudega. [1][2] Rabapüüd saab eristada lähedalt suguluses oleva kivipüüga ( Lagopus muta) sellega , et on suurem ning paksema nokaga ja faktiga, et rabapüü üldiselt puude otsas ei istu. Samas kivipüü eelistab kõrgemaid kohti ja vähem viljakaid piirkondi. Suvel on sulestik pruunim ning talvel rabapüü isaslinnul puudub must triip silmade ja noka vahel nagu on kivipüül. [1] Valgesaba püü (Lagopus leucura) Põhja Ameerikas on pisem kui rabapüü, ning tal on valge saba ja hallikirjum pruunikas sulestik , tiivaääred ääristatud valgete sulgedega samuti valge kõhualune. Valgesaba püü elutseb alaliselt puude piirist kõrgemal, ehk siis kohtades kus puid praktiliselt pole. [3] Iseloomulik Briti saarte alamliik L.I.scoticus (keldi rabapüü) oli kunagi tunnistatud eraldiseisvaks Briti liigiks aga nüüd siiski määratud alamliigiks. See nõmmedes elutsev lind on punaka pruuni sulestikuga välja arvatud tema valged jalad. [4] Rabapüül on madala kõlaga kurguhäälne kärisev hääl mis meenutab mootorsae käivitamist, vaheldudes ka kloppimist meenutava heliga. Kui linnu asukoht on paljastatud, siis isaslind teeb kõristit meenutavat häält ja haugub. [1]

Taksonoomia ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü teaduslik nimi, Lagopus lagopus on tuletatud iidsest Kreeka keele sõnast lagos(λαγως) “jänes“+pous(πους) “jalg“, viitab linnu sulgedega kaetud jalgadele millega hea külmunud maastikul hakkama saada. [5]

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheksateist alamliiki on tunnustatud, mõned neist ei ole aga usutavasti kehtivad alamliigid. Enamik erinevad väga vähe välimiku suhtes kuid keldi rabapüü (L.I.scoticus) on üsna erinev. Taksonoomia on segadusse ajav, osalt selle tõttu, et sulestiku muutused mitu korda aastas erinevad nii värvilt kui ka mustrilt ning ka suve sulestik varieerub üsna palju: [6]

  • scoticus (Latham, 1787) – Briti saarestik
  • variegatus Salomonsen, 1936 - Trondheim, Norra
  • lagopus (Linnaeus, 1758) - Skandinaavia, Soome ja Põhja Euroopa Venemaa
  • rossicus Serebrovsky, 1926 - Balti riigid ja Kesk Venemaa
  • birulai Serebrovsky, 1926 – Uus Siber
  • maior Lorenz, 1904 – Kagu Venemaa, Põhja Kasahstan ja Edela Siber
  • brevirostris Hesse, 1912 - Altai Mäestik and Sayani Mäestik
  • kozlowae Portenko, 1931 – Lääne Mongoolia
  • sserebrowsky Domaniewski, 1933 – Ida Siber
  • kamtschatkensis Momiyama, 1928 – Kamtšatka ja Kuriili saared
  • okadai Momiyama, 1928 – Sahhalini saar
  • muriei Gabrielson & Lincoln, 1959 – Aleuutide saared ja Kodiaki saar
  • alexandrae Grinnell, 1909 - Alaska ja Briti Kolumbia
  • alascensis Swarth, 1926 - Alaska
  • leucopterus Taverner, 1932 – Arktilised saared Põhja Kanadas
  • albus (Gmelin, 1789) – Põhja Kanada
  • ungavus Riley, 1911 – Põhja Quebek ja Põhja Labrador
  • alleni Stejneger, 1884 – Njuufaundland

Rabapüü ristub sageli tedrega (Tetrao tetrix) ja laanepüüga (Tetrastes bonasia) ja vahel ka metsisega (Tetrao urogallus), kuuse püüga (Falcipennis canadensis) ja lumepüüga (Lagopus muta). [6] Pleisosteeni ajal oli rabapüü laialt levinud Euroopa mandril. Autorid kes tunnevad ära paleo alamliigid on nimetanud liigi Pleisosteeni rabapüüks L.I.noaillensis (kuigi vanem nimetus medius võib olla õigem). Sellised marginaaselt erinevad linnud on järk järgult muutunud varasemas (Pliotseenis) Lagopus atavus tänapäevasteks liikideks. Pleisosteeni rabapüü on kinnistunud mitmekülgselt erinevatele aladele kuni Vistuliani jäätumiseni umbes 10,000 aastat tagasi, siis kui kõik identsed liigid praegu elavate lindudega taandusid tundra levila põhja poole. [7][8][9][10][11]

Levik ja elupaigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü on põhjapiirkondade levikuga. Ta on Kanadas , Ühendriikides, Hiinas, Mongoolias, Venemaal, Kasahstanis, Tsehhis, Soomes, Norras, Rootsis, Eestis, Lätis, Leedus,Saksamaal, Ühend Kuningriigis, Iirimaal ja Hispaanias niiöelda kodumaine liik. [12] Ta peamiselt hõivab subalpiinnsed ja subarktilised elupaigad nagu näiteks hõredad männimetsad ja kasemetsad, pajude ja leppade tihnikud, kanarbiku nõmmed, tundrate ja mägede nõlvad. Talvel, emaslinnud ja noorlinnud võivad liikuda madalamatele kõrgustele ning otsida varju orgudest või rohkema taimestikuga aladele, isaslinnud seevastu tavaliselt jäävad subalpiinnsesse piirkonda. [13] Keldi rabapüü on tavaline kanarbikulise kattega nõmmedel põhja ja lääne Britannias ning on teatud piirkondades Iirimaal. [4]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü on varieeruva toitumisega, see sõltub mis taimede hooaeg parasjagu on. [14] Ta on taimetoiduline enamuse oma elust ning toitub erinevatest taimedest ja nende osadest. [15] Noorlinnud võivad toituda ka putukatest kuna neil ei ole veel välja arenenud pimesool ja nad ei pruugi suuta kõiki taimi veel seedida. Suvel on lindude toit mitmekesine ja võib koosneda marjadest, õitest, lehtedest, seemnetest ning noortest oksavõrsetest. [15] Alaskal toituvad täiskasvanud linnud peamiselt pajudest nagu Alaska paju Salix alaxensis, paju lehtedest suvel ning talvel ja varakevadel pungadest, noortest võrsetest,urbadest mis katab lindude peamised toitainelised vajadused. [16] Varasel 21-sajandil hakkasid põõsastikud levima arktilisel Alaskal mis arvatavalt mõjutab rabapüüde talvist söögivalikut. Kuna rabapüüd söövad noori võrseid, pungi ja lehti on nad aidanud kujundada vastava ala maastikku. [16] Pärast tugevaid lumetorme ei pääse linnud ligi väiksematele puhmastikele kuna need on kaetud lumega ning söövad pikemaid liike mis ulatuvad lumevaiba alt välja. Ühe uuringu järgi on leitud, et 90% Alaska paju pungadest on ära söödud mida rabapüüd kätte saavad. [16] Sellepärast on pajud kasvult kängu jäänud ning loonud tagasiside tsükli mõjutades kogu ökosüsteemi. Siiski talvetel kui lund on vähem keskmisest, ei ole rabapüüde söömingud teinud selliseid drastilisi effekte kuna nad toituvad siis ka peale pajude madalamatest taimeliikidest. On samuti usutud, et haljastuse osad Arktikas mõjutavad rabapüüde populatsiooni muutes oma põõsastike kuju ja suurust millest nad võimelised toituma on. [16]

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isased rabapüüd on territoriaalsed linnud. Isaslinnud saabuvad paaritumisaladele ja kujundavad välja oma territooriumid Aprillis ning Mais. Nad kaitsevad agressiivselt alasid teiste isaslindude eest. Emaslinnud saabuvad paar nädalat hiljem ning sel ajal isaslinnud kurameerivad nendega lennutrikke tehes, uhkeldava kõnnakuga ja saba lehvitamisega. Kui emaslind on valinud kaaslase ja munemiskoha, siis emaslind muneb umbes 6-10 muna madalasse pinnase lohukesse. Pesapaik on tavaliselt peidetud ja vooderdatud ümbruskonnast korjatud roht ja puhmastaimedega. [2] Väike osa isaslindudest on polügaamsed kuid enamus monogaamsed. Nad on pühendunud nii pesa kui paarilise kaitsmisele, eriti haudumisperioodil kui munad on kohe varsti valmis koorumiseks. Sellel ajal võib olla suurim oht liigikaaslased. [17] Kuigi täiskasvanud rabapüüd on taimetoidulised, siis tibud söövad putukaid. [2] Enamus teistel püü liikidel, vaid emaslind hoolitseb tibude eest, aga rabapüü isaslind samuti aitab nii toitmisega kui tibude kaitsmisega. Ta võib võtta hoolitsemise täielikult üle kui emaslind sureb. Eriline on ka see, et isaslind kaitseb noori kiskjate eest ja nii emaslind kui isaslind võivad otseselt üritada rünnata sissetungijaid või meelitada ründajaid eemale teeseldes murtud tiiba. Siiski, tibud on vastamisi paljude ohtudega mis hõlmab rebaste rünnakuid, saagijahil olevaid linde, või kaotsi minekut ülejäänud rühmast, halba ilma ja parasiitide haigusi. Vähem kui 35% tibudest elab üle 11 kuud ja vaid üksikud neist jõuavad sigimiseni. Vaatamata sellele, soodsatel aegadel, paljud järglased võivad ellu jääda ja rabapüü populatsioon on vastupidav suurte arvukuste kõikumiste suhtes. [2] Septembris, perekonnad hakkavad moodustama karjasid. Emased ning noorlinnud rändavad soodsamatele asumaadele( metsastesse orgudesse, mägisematesse kohtadesse) talve üle elamiseks mis võib olla 160 km nende sigimispaikadest. Isased võivad samuti grupeeruda väiksematesse gruppidesse kuid nad tavaliselt ei rända nii kaugele nagu emased. [2]

Rahvuslind[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü on Alaska tunnuslind.

Staatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laialt levinud ja ei ole haruldane kaugete levilatega, rabapüü on klassifitseeritud kui “soodsas seisundis“ IUCN-i poolt. Isegi kui mõnedes piirkondades on teda vähe, siis üldpopulatsiooni suurus on hinnatud neljale miljonile indiviidile.[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Braun, C. E.; Martin, K.; Robb, L. A. (1993). "Willow Ptarmigan". All about birds. The Cornell Lab of Ornithology. Retrieved 2013-02-07.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Willow Ptarmigan (Lagopus lagopus)". Small Game Hunting in Alaska. Alaska Department of Fish and Game. Retrieved 2013-02-05.
  3. "White-Tailed Ptarmigan (Lagopus leucurus)". Alaska Department of Fish and Game. Retrieved 2013-02-07.
  4. 4,0 4,1 Ridpath, S. M.; Thirgood, S. J. (1997). Birds of prey and red grouse. London: Stationery Office ISBN 0117021768.
  5. "Etymology of the Latin word "Lagopus"". MyEtymology. Retrieved 2013-09-01.
  6. 6,0 6,1 "Willow Grouse (Lagopus lagopus)". Internet Bird Collection. Retrieved 2013-07-17.
  7. Válóczi, Tibor (1999): A Vaskapu-barlang (Bükk-hegység) felső pleisztocén faunájának vizsgálata [Investigation of the Upper-Pleistocene fauna of Vaskapu-Cave (Bükk-mountain)]. Folia Historico Naturalia Musei Matraensis 23: 79–96 [Hungarian with English abstract]. PDF fulltext
  8. Boev, Zlatozar (2002). "Tetraonidae VIGORS, 1825 (Galliformes – Aves) in the Neogene-Quaternary record of Bulgaria and the origin and evolution of the family". Acta Zoologica Cracoviensia 45 (Special Issue): 263–282.
  9. Mlíkovský, Jirí (2002): Cenozoic Birds of the World (Part 1: Europe). Ninox Press, Prague. ISBN 80-901105-3-8 PDF fulltext
  10. Mourer-Chauviré, C.; Philippe, M.; Quinif, Y.; Chaline, J.; Debard, E.; Guérin, C.; Hugueney, M. (2003). "Position of the palaeontological site Aven I des Abîmes de La Fage, at Noailles (Corrèze, France), in the European Pleistocene chronology". Boreas 32 (3): 521–531. doi:10.1080/03009480310003405.
  11. Tomek, Teresa; Bocheński, Zygmunt (2005). "Weichselian and Holocene bird remains from Komarowa Cave, Central Poland". Acta Zoologica Cracoviensia 48A (1–2): 43–65. doi:10.3409/173491505783995743.
  12. 12,0 12,1 BirdLife International (2012). "Lagopus lagopus". IUCN Red List of Threatened Species. Version 2013.2. International Union for Conservation of Nature. Retrieved 26 November 2013.
  13. Morland, Sarah. "Lagopus lagopus: willow grouse; red grouse". Animal Diversity Web. University of Michigan. Retrieved 2013-09-01.
  14. Wilson, Scott; Martin, Kathy (2008). "Breeding habitat selection of sympatric White-tailed, Rock and willow ptarmigan in the southern Yukon Territory, Canada". Journal of Ornithology 149 (4): 629–637. doi:10.1007/s10336-008-0308-8.
  15. 15,0 15,1 Stokkan, K. A. (1992). "Energetics and adaptations to cold in Ptarmigan in winter". Ornis Scandinavica 23 (3): 366–270. doi:10.2307/3676662. JSTOR 3676662.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16.Tape, K. D.; Lord, R.; Marshall, H. P.; Ruess, R. W. (2010). "Snow-mediated ptarmigan browsing and shrub expansion in Arctic Alaska". Ecoscience 17 (2): 186–193. doi:10.2980/17-2-3323.
  17. Martin, Kathy (1984). "Reproductive defence priorities of male willow ptarmigan (Lagopus lagopus): enhancing mate survival or extending paternity options?". Behavioral Ecology and Sociobiology 16 (1): 57–63. doi:10.1007/BF00293104.
Rabapüü munad.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]