Golodomor

Allikas: Vikipeedia
Suurim näljahäda mustaga tähistatud aladel. A – teravilja tarbiv piirkond, B – teravilja tootev piirkond, C ja C1– endiste kasakate piirkond. 3. Karjala, 7. Moskva oblast,10. Valgevene, 11. Kesk-Mustmulla oblast, 12. Ukraina, 13. Kesk-Volga oblast, 14. Tataria, 15. Bashkiria, 16. Uurali oblast, 17. Alam Volga oblast, 18. Põhja-Kaukaasia oblast, 19. Georgia, 20. Azerbaijan, 21. Armenia
Mälestusmärk avati 26.novembril 2008. Borispil 50°22'35.82″N, 30°51'44.32″E

Golodomor ehk Näljahäda (ka holodomor; ukraina keeles Голодомор, "голод" - tõlkes 'nälg'; "мор" - vananenud tähenduses 'epideemia', 'taud' ) oli Ukrainas 1930. aastatel Nõukogude Liidu läbiviidud terror, mille eesmärk oli klassivõõra ("kulakute" ja natsionalistiliku jms) elemendi kahjutuks tegemine ja erapõllumajanduse väljasuretamine ning soov sundida allesjäänuid kolhoosidesse astuma. Tööliste ja kommunistide relvastatud toitlussalgad korjasid varumisplaanide alusel vilja. 25-st tuhandest Ukraina külast suutsid riiklikku teraviljaplaani täita vaid 1500 küla.Täitmata normi katteks lubati karistussalklastel alul võtta lihasaaduseid ja kartuleid, hiljem ka teisi säilitamiseks ladustatud toiduauneid. Peredest võeti ära ka seemnevili. Teravili suunati Ukraina tööstuskeskustesse (Donbass,Kiiev, Zaporižžja), et toita töölisklassi.Suurlinnadest saadetud tšekistid korjasid/konfiskeerisid 1933. aastal Ukraina küladest kohalike haldusorganite raamatupidamisega seotud dokumendid ning sündide ja surmade registrid. Välismaalastel keelati näljahäda jäädvustada, et maailma ei imbuks materjale, mis võiksid NSVL-i kompromiteerida. NSVL ja tema järglane Venemaa ei ole Golodomori tunnistanud riikliku poliitikana, vaid looduslike, majanduslike ja poliitiliste asjaolude kokkusattumusena. Golodomor oli ideoloogiliselt suunatud "natsionalistliku" Ukraina ja ukrainlaste vastu, mis toimis mitmes eluvaldkonnas nagu kolme lainena. Esimene oli aastail 1921–1923, teine laine 1932–1933, milles erinevail andmeil hukkus kuni 7 miljonit inimest. Kolmas näljahäda tuli pärast Teist maailmasõda. Sõjast laostunud põllumajanduses oli vähenud terevailja külvipind. Erinevais Ukraina osades oli ebasoodne ilmastik: rahe, üleujutus ja kuivus. Eriti põuane oli 1946 aasta. 1946–1947 suri Ukraina 16-nes oblastis ligi 800 tuhat inimest.Samas said Nõukogude Liidult tasuta abi Prantsusmaa, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Poola ja Rumeenia – kokku 105 tuhat tonni teravilja.1947 aasta teravilja külviks anti Ukrainale 2,3 milj. tonni seemnevilja.

Näljahäda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Proletariaadi diktatuuri tingimustes langes põllumajanduse ümberkujundamisel teraviljatoodang. (1913. aasta teravilja kogutoodang 92,3 milj. tonni ületati esmakordselt 1955. aastal – 106,8 milj. tonni). Teravilja eksport, mis oli NSV Liidule peamine valuuta allikas, kahanes kollektiviseerimise suurenedes aasta aastalt ja lõppes Näljahädaga. Kui Venemaa oli 1913. aastal suurimate teravilja eksportijate hulgas, siis 1990. aastal jõudis ta maailma suurimate importijate sekka.Pidev eksport taastus peale NSV Liidu lagunemist.

Teravilja eksport Venemaal ja NSV Liidus, möötühik milj.tonn

1913 1926 1927 1928 1929 1930 1931 1932 1933
9,1 8,8 8,8 8,1 8,3 4,8 5,2 1,8 1,0

Ei saa statistiliselt kinnitada, et 1932–1933 aasta olnuks erakordselt sademetevaene, ent esines enneolematult palju teravilja roostehaiguseid, mis võis madalama viljasaagi põhjustada. Põuale viitavad vaid üksikute inimeste meenutused ja parteijuhtide ettekanded. Ebajõukohaste maksude tasumata jätmine andis Stalini võimule kasakate põlise iseseisvustahte allasurumiseks soodsa võimaluse. NLKP(b)P KK otsusega 15. detsembrist 1932 keelustati varustada toiduainetega külasid, kes ei suutnud täita viljavarumisplaani. Külaelanikele ei jäänud muud, kui süüa koeri ja kasse või võimalusel kodunt lahkuda. Ukraina Riikliku Julgeoleku (OGPU) poliitosakonna salastatud aruandest 08.02.1933nähtub, et 1932. a. detsembri- ja 1933. a. jaanuarikuul lakhus oma kodudest 85217 inimest (rahvuse tunnus näitamata). Pole teada kui palju inimesi emigreerus (Poola, USA jne), kui palju suri nälga. Inimeste surma põhjustasid kurnatus, alatoitumus, haigestumine surrogaatide söömisel, nakkushaigused (plekiline tüüfus, malaaria),toiduks kasutatava vilja halb kvaliteet, mis kolhoosidesse mitte astujad olid mulla alla ära peitnud. Avalikku statistikat peeti haigestumiste kohta.1933 aastal suri Ukrainas malaariasse 100-200 tuhat inimest. Ukraina rahva 3-miljonilist kadumist kinnitab kindlalt NSV Liidu riiklik statistika.

Rahvastiku arv NSV Liidus 1926–1939

NSVL 1926 1939 juurdekasv Ukraina 1926 1939 juurdekasv
elanikke kokku 146637530 170557093 +16% elanikke kokku 28994980 30946218 +7%
venelased 77791124 99591520 +28% venelased 2677166 4175299 +56%
ukrainlased 31194976 28111007 −10% ukrainlased 23218860 23667509 +2%
valgevenelased 4738923 5275393 +11% valgevenelased 75842 158174 +107%

Üleliidulise rahvaloenduse andmetest selgub, et ajavahemikus 1926–1939 kasvas kogu Nõukogudemaa elanikkond 24 miljoni inimese võrra, millest venelasi 21 miljonit. Samas ajavahemikus kahanes ukrainlasi 10%, ehk 13 aasta jooksul kadus 3 miljonit inimest. Kui NSV Liidus suurenes 1926–1939 ravastik 16%, siis Ukraina liiduvabariigis kasvas valgevenelasi 107% ja venelasi 56% võrra, seevastu ukrainlaste arvukus vaid 2%.

Ukrainas on kuulutatud 29. oktoober 1933 Rahvusliku leina ja protesti päevaks. 28. novembril 2006. aastal kuulutas Ukraina Ülemraada Golodomori rahvuslikuks genotsiidiks.

OSCE võttis 3. juulil 2008 vastu resolutsiooni, milles tunnistatakse Ukraina 1932.–1933. aasta näljahäda. Dokumendis austatakse «miljonite süütute ukrainlaste mälestust, kes hukkusid 1932.–1933. aasta näljahäda ajal, mille tekitas totalitaarse stalinistliku režiimi ettekavatsetud tegevus ja poliitika». Rahvusvaheliselt pole Ukrainas toimunut genotsiidiks kinnitatud. ÜRO keeldus (11.07.2008) Venemaa nõudel küsimust selles tähenduses arutlusele võtmast. Põhjendatakse, et teravilja kasvuks ebasoodus ilmastik oli ka mitmetes teistes Venemaa piirkondades.Mitte ainult Ukraina vaid ka Venemaa mustmulla aladel: Kurski, Voroneži, Belgorodi oblastites oli Näljahäda. Samuti on teada, et kolmekümnendatel suri inimesi nälga veel Lääne-Ukrainas, mis ei olnud nõukogude võimu, vaid Rumeenia ja Poola riigi alal. Inimesed surid Ukrainas mitte tulenevalt rahvusest vaid elukohast, kus toimis vägivaldne Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimispoliitika. Umbes 81% näljahädas surnutest olid ukrainlased, venelasi oli 4,5% . Ohvrite hulgas oli ka palju bulgaarlasi,ungarlasi, juute, poolakaid ja valgevenelasi. Ukraina näljahäda arutelul Euroopa parlamendis (oktoober, 2008) tõdesid mitmed parlamentäärid, et nälga surid miljonid erinevatest rahvustest inimesed, sh ukrainlased, venelased, kasahhid, juudid, sakslased, valgevenelased, tatarlased ja paljud teised.

Politiseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka 1920ndate ja 1930ndate näljahäda NSV Liidus.

Postmargile Ukraina Golodomor 1932–1933 on disainitud foto 1921 aasta näljahädast Kaasani kubermangus (nüüd Orenburgi oblast,Vene föderatsioon)

Ukraina kannatuste tõestusmaterjalidena kasutatakse fotosid näljahädast Venemaal. Ilmekam on 2003 aasta Ukraina postmark "пам'яті жертв голодомору". 1932-1933 aasta näljahädassse surnute arv on varieeruv, oleneb käsitletavast metoodikast ja poliitilistest hoiakutes „meie kannatused on kõige suuremad.” Endine Ukraina president Viktor Juštšenko on väitnud, et nälga suri 7-10 miljonit ukrainlsast. Neid arve kasutavad omatahtsi - olgugi et Ukraina kohus on tõestanud poole väiksemat ehk 3,9 milj. inimese surma - ka mõned teiste riikide poliitikud ning mitmed meediaväljaanded. Samas tõid Juštšenko poliitilised vastased välja tänase genotsiidi esinemise, viidates, et Ukraina iseseisvumise ajal on rahva arv vähenenud 6 miljoni inimese võrra ja suurenenud invaliidide arv, mis 5.2% elanikonnast ning soovitasid presidenti Golodomori ausammaste rohke avamise asemel enam tähelepanu pöörama rahva tervise parandamisele.Ukraina venevastased ja partei „Meie Ukraina” (ukr. „Наша Україна”) poliitikud kavandasid nõuda Venemaalt 10-13 triljonit dollarit, kui ÜRO tunnistab Golodomori genotsiidiks.Peale ÜRO ebasobivat otsust hüvitisest loobuti.Kui Euroopa Parlament oli vastu võtnud resolutsiooni, millega holodomor tunnustati inimsuse vastaseks kuriteoks,autasustas Ukraina president Viktor Juštšenko sakslasest Euroopa Parlamendi presidenti Hans-Gert Pötteringi ordeniga. Ent holodomori ei nimetatud genotsiidiks. Oma hoiakut holodomori väljendas Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes keeldus Ukraina-visiidil külastamast 1932.-33. aasta suure näljahäda, Golodomori ohvrite memoriaali Kiievis, mis oli tavaliselt kõigi Ukrainat külastavate riigipeade väisangute programmis. Ka Iisraeli suursaadik proua Kalay-Kleitmani on Ukrainas olles nentinud, et Iisrael ei saa tunnistada holodomorit etnilise genotsiidi aktina. 2008 aasta aprillis, sedastas Aleksandr Solženitsõn, et Kubaani ja Ukraina 1932-1933 sündmuste juhtimisest osales kompartei ladvikus ka palju ukrainlasi, kuid kellelgi ei tekkinud arvamust nagu vägivald oleks suunatud just nimelt ukrainlaste vastu, provokatiivne hädakisa "genotsiid " on tekitatud aastakümneid hiljem.

13. jaanuaril 2010, mõistis [[Kiiev]]i apellatsioonikohus 1932-1933 aasta kuritegudes süüdi NLKP peasekretäri Jossif Stalini ja rida teisi kompartei tippjuhte ( Vjatšeslav Molotov,Lazar Kaganovitš,Stanislav Kosior, Vlas Tšubar, Mendel Hatajevitš, Pjotr Postišev). Kohtuekspertiisi käigus tuvastati, et näljahädas hukkus 3941000 inimest.

Mäletamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid ja viited[muuda | redigeeri lähteteksti]