Commodore 64

Allikas: Vikipeedia
Hardware

Commodore 64 on 8-bitiline personaalarvuti, mida esitleti 1982. aasta jaanuaris. Masstootmine algas sama aasta kevadel ning turule jõudsid masinad augustis hinnaga 595 dollarit. Masinal oli nimele vastavalt 64 kB RAM mälu ja oma aja kohta väga hea heli- ja videosüsteem. Commodore 64 on tuntud ka C64 ja C=64-na ning ka hüüdnime "leivakast" (värvist ja kujust tingituna) järgi.

Commodore 64 müüdi kokku 17 miljonit tükki, mis teeb sellest enimmüüdud personaalarvuti mudeli läbi aegade.[1][2] Aastatel 1983 kuni 1986 domineeris C64 personaalarvutite turul 30 kuni 40% turuosaga,[3] Osa müügiedust tulenes sellest, et Commodore 64 müüdi elektroonikapoodide asemel supermarketites. Commodore tootis paljud arvuti osad majasiseselt, et kontrollida koguseid ja tootmiskulusid. Seda on võrreldud kuulsa Ford T tootmisprotsessiga - mõlemad tegid oma toote uue tehnoloogia ja masstootmise abil kättesaadavaks laiadele massidele.

Commodore 64 jaoks toodeti umbes 10000 erinevat kommerts tarkvara, mille hulgas olid arendusprogrammid, kontoritarkvara ja mängud[4]. C64 emulaatorid võimaldavad samu programme käivitada kaasaegsetes arvutites ja mängukonsoolides ka tänapäeval.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

The Commodore 64 startup screen

1981. aasta jaanuaris alustas MOS Technology Inc uute graafika- ja heli integraallülituste disainimist. MOS Technology VIC-II (graafika) ja MOS Technology SID (heli) valmisid novembris 1981.[5] Seejärel alustas Commodore mängukonsooli projekti, mis oleks kasutanud lisaks neile ka Ultimax mikrokiipi, disainitud Yash Terakura poolt. Projekt peatati aga vaid mõne masina tootmise järel. Samal ajal, olles kriitilised Commodore tootearenduse suuna suhtes, pakkusid Robert "Bob" Russel ja Robert "Bob" Yannes välja idee odavast VIC-20 järglasest. Commodore tegevjuhi Jack Tramiel'i tingimuseks oli, et masinal saab olema 64 kB muutmälu. 64 kB RAM-i maksis sel ajal üle 100$, kuid Tramiel teadis, et mälu hinnad langevad ja tootmise hoogustudes jõuavad hinnad aktsepteeritavale tasemele. Tramiel pani tähtajaks 1981. aasta jaanuari esimese näjalavahetuse, mil toimus koduelektroonika mess (Consumer Electronics Show).

Toote koodnimetuseks sai VIC-20 järglasena VIC-40. Meeskond, kuhu kuulusid Bob Russell, Bob Yannes ja David A. Ziembicki, töötas puhkamata, seda ka jõulude ja tänupüha ajal ning tähtajaks sai prototüüp ja mõned programmid valmis.

Masin sisaldas Commodore Basic 2.0 süsteemi, mis käivitus ROM-lt ja oli buutides koheselt saadaval.

Esitluseks muudeti VIC-40 nimi C64-ks, jätkates sellega traditsiooni, kus nimi koosnes tähest ja mälumahu suurusest.

C64 tegi koduelektroonika messil suurepärase debüüdi. David A. Ziembicki sõnul täitsid nende boksi Atari inimesed, kes imestasid - kuidas on võimalik seda pakkuda 595$ eest. Samal ajal oli C64 tootmismaksumus tänu vertikaalsele integratsioonile Commodore tootmisliinidel, ainult 135$. Commodore 64 põhilisteks konkurentideks olid Atari 8-hit ja Apple II. Atarid olid väga sarnase riistvaraga, kuid sisaldasid spetsiaalselt tellitud mikrokiipe heli ja video jaoks, ning see tegi need kalliks. Apple II maksis sel ajal 1200$ ja Atari 899$. Commodore edu võtmeks oli agressiivne marketingi taktika - nad kasutasid osavalt ära hinna ja jõudluse suhet, võrreldes end telereklaamides konkurentidega.

Commodore müüs C64 mitte ainult läbi autoriseeritud diilerite, vaid kas supermarketites, odavpoekettides ja mänguasjapoodides. Kuna C64-l oli sisseehitatud RF modulaator, võis seda ühendada otse televiisori külge. Samas oli olemas ka video väljund spetsiaalsete monitoride jaoks. Commodore agressiivne müük käivitas hinnasõja, mille tagajärjel maksis C64 80.-te lõpus vaid veidi üle 100$. 1988. aastal müüdi C64 arvuteid maailmas 1,5 miljonit. Tootmine plaaniti lõpetada 1995. aastal, kuid 1994 aprillis taotles Commodore pankrotti ja tootmine lõppes juba siis.

Tarkvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu selleagsetele arvutitele tavaline, sisaldas Commodore 64 ROM-l baseeruvat BASIC programmeerimiskeelt. Operatsioonisüsteem kui selline puudus. Kernel oli ligipääsetav Läbi BASIC käskude. BASIC versioon oli piiratud ja ei sisaldanud spetsiaalseid käskusid heli ja graafika manipulatsiooniks. Selle asemel pidi kasutama POKE käske, mille kaudu sai otse graafika ja helikaardi registrite ligi. Lisakäskude kasutamiseks, tootis commodore kaks laienduskassetti - Simon's BASIC ja Super Expander 64.

Commodore 64-le on teiste tootjate poolt loodud arvukalt operatsioonisüsteeme. Wheels ja GEOS megapatch vajasid seejuures riistvara uuendust. Unix-l põhinev LUnix töötas käsurealt, OS Contiki-l oli aga graafiline kasutajaliides.

80.-tel kasutati Commodore 64 Bulletin Board System-i tarkvarapakettidega nagu Bizzare 64, Blue Board, C-Net ja Color 64.

Online teenuse pakkujad nagu Compunet, Compuserve (osteti hiljem American Online poolt), The Source ja Minitel, pakkusid modemit koos oma tarkvara ja kasutusajaga. Lisatarkvara laeti Commodore 64 dataset kassetmaki abil. Üks kassett(sama mis heli kassett) võis sisaldada mitut programmi ja teatud programmi laadimiseks pidi kasseti kerima vastava programmi algusesse.

Riistvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Commodore 64 kasutab 8-bitilist MOS Technology 6510 mikroprotsessorit. See on lähedane 6502-le, lisatud on 6-bitiline sisemine I/O port, mida C64 kasutab ROM-i ja dataset kassettmaki ühendamiseks.

Commodore 64-l on 64kB RAM-i, millest 38 kB on Commodore BASIC 2.0 laadimiseks algbuutimisel.

ROM-i on 20 kB ja see sisaldab BASIC interpretaatorit ja kernelt. Kuna protsessor suudab adresseerida ainult 64 kB korraga, saab alglaadimisel lisaks ROM-le kasutada RAM-i 39 kB ulatuses. Kui programm Basic interpretaatorit ei kasuta, saab RAM-i adresseerida ROM-i aadressidele.

Graafika mikrokiip VIC-II võimaldab 16 värvi. Standardne teksti reziim võimaldab 40 veergu ja PETSCII (ASCII-1963 laiendatud versioon) keelemärkide tabelit.

Multivärviline madala resolutsiooni reziim võimaldas 160 x 200 px, kõrgem 320 x 200 ekraanipilti. Enamus mänge kasutasid neist esimest.

Helikiip SID-l on kolm kanalit, igaüks eraldi ADSR generaatori, ringmodulatsiooni ja filtritega. Bob Yannes (hilisem süntesaatorite tootja Ensoniq asutaja), kes selle mikrokiibi disainis, kritiseeris teisi omaaegseid arvuti helikiipe, kui primitiivseid ja "disainitud inimeste poolt kes muusikast midagi ei tea". Tihti sai mängu Commodore 64 mängude muusikast hitt omaette. SID helikiibist on kaks erinevat versiooni - 6581 ja 8580. 6581 kasutas MOS Technology algses "leivakast" C64-s ja C128-s. 1987. aastal asendas MOS technology selle 8580 kiibiga. Esialgse 6581 kiibi heli oli "krõbedam" ja paljud Commodore 64 jännid eelistasid just seda. Tehniliselt oli nende kiipide peamiseks erinevuseks toitepinge. 6581 kasutas 12 voldit toitepinget,8580 aga 9 voldist. SID kiibil on väga eriline hääl, mille tõttu paljud entusiastid ja tootjad valmistasid selle baasil oma arvuteid ja süntesaatoreid (näiteks Elektron SidStation). 2007. aastal süüdistati Timbaland'i plagiaadis just SidStationiga mängitud lugude, nagu "Block Party" ja "Do It" pärast.

Toiteks kasutas Commodore 64 eraldi toiteplokki, milleks oli mitme väljavõttega trafo, valatud epoksiidvaigu sisse. Viimane takistas jahtumist ja põhjustas sellega tihti trafo ülekuumenemist. Väline toiteplokk säästis arvuti enda ruumi ja võimaldas erinevate riikide jaoks hõlpsamini erinevaid versioone toota. Välisel disketiseadmel oli eraldi toiteplokk, mis tekitas Commodore 64 ümber paraja juhtmete puntra. Mõlemad toiteplokid olid oma tõrgete poolest kurikuulsad..[6] Tavalisim tõrge oli ülekuumenemine, mis katkestas arvuti töö paariks tunniks. Seetõttu kasutasid paljud, kes selliseid katkestusi lubada ei saanud (näiteks programmeerijad), enda topeltvooluringiga toiteplokke. Hiljem Commodore muutis toiteplokkide disaini, loobudes trafo valamisest epovaigu sisse.

Spetsifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sisemine riistvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mikroprotsessor CPU:
    • MOS Technology 6510/8500 (modifitseeriti 6-bit I/O pordiga)
    • kiirus: 0.985 MHz PAL või 1.023 MHz NTSC versioonil
  • Video: MOS Technology VIC-II 6567/8562 (NTSC), 6569/8565 (PAL)
    • 16 värvi
    • Teksti reziim: 40×25 tähemärki; 256 user-defined tähemärki (8×8 pikselt, või 4×8 mitmevärvilises reziimis)
    • Bitmap reziim: 320×200 (2 unikaalset värvi igas 8×8 pikselit sisaldavas plokis),[7] 160×200 (3 unique colors + 1 common color in each 4×8 block)[8]
    • sujuv kerimine (scroll)
  • Heli: MOS Technology 6581/8580 SID
    • 3-kanaliga süntesaator programmeeritava ADSR-ga
    • 8 oktaavi
    • 4 lainekuju ühe kanali kohta: triangel, saehammas, nelinurk ja valge müra
    • Ostsillaatori sünkronisatsioon, ringmodulatsioon
    • Programmeeritavad filtrid
  • Sisendid/väljundid: 2 x 6526 CIA
    • 16 bitiline paralleel I/O port
    • 8 bitiline järjestik I/O port
    • 24-tunniline (AM/PM) päevaajaga kell (TOD), programmeeritava äratusega.[9]
    • 16 bitilised taimerid
  • RAM:
    • 64 kB, millest 38 kB (miinus 1 bait) oli BASIC programmi jaoks
    • 512 baiti värvide RAM (värvide jaoks eraldatud mälu) [10]
    • Laiendatav kuni 320 kB Commodore 1764 256 kB RAM laienduspaketiga (REU); Kuna ainult 64 kB oli otse adresseeritav, oli laiendus mõeldud peamiselt GEOS (8-bitiline operatsiooni süsteem) tarvis. Saadaval olid ka C128 jaoks mõeldud, 128 ja 512 kB laiendused, mille kasutamine eeldas ka võimsamat toiteplokki. Creative Micro Designs tootis ka 2 MB mälulaiendustplokki 1750 XL. Tehnoloogia oleks võimaldanud kuni 16 MB mälu, kuid 2 MB oli suurim mida toodeti.
  • ROM:
    • 20 kB (9 kB - Commodore BASIC 2.0; 7 kB - KERNAL; 4 kB - tähemärkide generaator, pakkus 2 erinevat tähemärkide tabelit)

I/O pordid ja toide[muuda | redigeeri lähteteksti]

Commodore 64 ports (from left: Joy1, Joy2, Power, Cartridge, RF-adj, RF, A/V, 488, Tape, User)
  • I/O pordid:[11]
    • 24-28 pin-ga laiendusport [12]
    • Integreeritud RF modulaatori RCA väljund. Kasutatava kanali sai valida, reguleerides RCA pesast vasakul asetsevat potentsiomeetrit.
    • 8-pin DIN pesa, mis sisaldab video väljundit ja heli sisendit ning väljundit.
    • järjestikport 6-pin DIN pesaga printeri või flopiseadme jaoks.
    • konnektor Commodore Datasette kassettseadme jaoks. 300 baudi
    • kasutaja port modemi ja muude seadmete jaoks
    • 2 mängukontrolleri porti(ühilduvad Atari 2600 kontrolleritega), mõlemad toetavad viit digitaalset sisendit ja kaht analoogsisendit.
  • Toide:
    • 5 volti alalispinget ja 9 volti vahelduvpinget välisest toiteplokist, mis ühendub 7-pin DIN pesasse arvuti küljes.

Välisseadmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jeremy Reimer: Personal Computer Market Share: 1975-2004 (vaadatud 17.07.2009)
  2. How many Commodore 64 computers were sold? (vaadatud 1.02.2011)
  3. Jeremy Reimer: Total share: 30 years of personal computer market share figures Ars Technica (vaadatud 13.09.2008)
  4. "Impact of the Commodore 64: A 25th Anniversary Celebration". Computer History Museum. Vaadatud 13.09.2008.
  5. Perry, Tekla S.; Wallich, Paul. "Design case history: The Commodore 64". IEEE Spectrum, March 1985.
  6. Mace, Scott (November 13, 1983). "Commodore 64: Many unhappy returns". InfoWorld 5 (46). Popular Computing Inc.. ISSN 0199-6649. 
  7. Rautiainen, Sami. "Programmers_Reference". Vaadatud 23.03.2011.
  8. Rautiainen, Sami. "Programmers_Reference". Vaadatud 23.03.2011.
  9. MOS 6526 CIA datasheet (PDF format)
  10. Rautiainen, Sami. "Service_Manual: RAM Control Logic.". Vaadatud 13.03.2011.
  11. "empty". 090505 computermuseum.li
  12. "How to make your own Commodore Cartridges". Vaadatud 14.12.2011.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]