Debora Vaarandi

Allikas: Vikipeedia
Debora Vaarandi haud

Debora Vaarandi (sündinud Trull 1. oktoobril 1916 Võru28. aprill 2007) oli eesti luuletaja.

Debora Vaarandi sündis Võrus, kuid tema lapsepõlv möödus Tallinnas ning Saaremaal. Ta lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi. Tulevase luuletaja esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. Autori teadmata sattus see pala ajakirja Eesti Naine toimetusse ning avaldati 1936. aasta aprillinumbris[1].

1935. aasta sügisel tutvus Vaarandi kohalikul kirjandusõhtul Aadu (Adolf) Hindiga, kes töötas toona algkooliõpetajana. Noored kihlusid peagi ja astusid järgmise aasta juunis abiellu. Abikaasa kaudu sattus Vaarandi Tartu kirjanike ja boheemlaste ringkonda, kus sündisid tutvused August Sanga, Kaarel Irdi ja teiste tollaste tähtedega. Aadu Hindi toetusel astus luuletaja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Ülikooli ajal avaldas toonane Debora Hint arvustusi Eesti Kirjanduses ja Postimehes, tõlkis Alfred Adleri “Inimesetundmise”. 1939. aastal suri paari ainus laps ning abielu Aadu Hindiga lagunes.

Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal töötas noor naine Rahva Hääle toimetuse kultuuriosakonnas, oli vastasutatud kultuurilehe Sirp ja Vasar peatoimetaja asetäitja ning hiljem peatoimetaja. Paljulubav tõlkija ja literaat abiellus Sirbi ja Vasara, hiljem Rahva Hääle peatoimetaja Anton Vaarandiga, kelle õhutusel oli Debora Hint 1940. aastal astunud kommunistlikku parteisse. Debora Vaarandi oli NLKP liige aastatel 19401990. Sõja-aastad viibis Debora Vaarandi evakueerituna Venemaal ja Kasahstanis. Moskvas ja Leningradis Rahva Hääle toimetuses töötanud Debora Vaarandi naasis 1944. aastal Eestisse. Siin asus ta uuesti tööle Sirbi ja Vasara vastutava toimetajana.

Sõja-aastad olid poetessi jaoks rasked. Ülikoolihariduse omandamine filosoofiateaduskonnas jäi pooleli, abielu Anton Vaarandiga katkes. Esimesel sõjajärgsel aastal tabas luuletajat tuberkuloos, mis sundis teda toimetajaametist loobuma. Just Hiiu haiglas kirjutas ta luuletuse "Talgud Lööne soos", mille lõpuosa võttis Raimond Valgre oma laulu "Saaremaa valss" sõnadeks. 1952. aastal abiellus ta luuletaja, prosaisti ja näitekirjaniku Juhan Smuuliga.

Vaarandi on kirjutanud hulgaliselt lüürilis-filosoofilisi luuletusi ja tundelüürikat. 1945. aastal ilmus Debora Vaarandi peamiselt võõrsil kirjutatud debüütkogu, mis sai sõjamõjude tõttu apokalüptilise nime “Põleva laotuse all”. Luulekogu oli kantud kodu- igatsuse vaimust, lisaks kohustuslikule Stalini ülistamisele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi. Debüüt oli vabavärsis. Tänu sellele kogule ning Alfred Adleri psühholoogiaraamatu “Inimesetundmine” enne sõda ilmunud tõlkele võeti Vaarandi kirjanike liitu[1]. Luuletuse “Eesti mullad” eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. 1960.–1970. aastatel küpses Vaarandi luuletajana, tema kasutatavad kujundid ja seosed muutusid järjest rikkalikumaks. Luuletusi kandev nukrameelsus jäi püsima. 1977. aastal ilmunud kogu “Tuule valgel” on poetessi viimane originaalkogu, edaspidi pühendus ta tõlgetele.

Debora Vaarandi oli viljakas tõlkija. Ta on tõlkinud soome, saksa ja vene keelest, muuhulgas Bertolt Brechti, Alfred Adleri, Aleksei Tolstoi, Veera Inberi, Juri Nagibini, Mihhail Prišvini, Eduard Bagritski, Viktor Nekrassovi, Maksim Gorki, Olga Bergholzi, Anna Ahmatova, Katri Vala, Eino Leino, Aleksis Kivi, Georg Trakli ja Laila Hirvisaari loomingut.

Teda kasutati modellina maalidel, mis kujutasid Lydia Koidulat.[2]

Just temale kuulub üleminekuajal tulevasele presidendile ja ammusele sõbrale Lennart Merile sünnipäevapeol pahvatatud fraas: “Lennart, sa muutud iga aastaga üha rohkem Viiralti kaameli nägu!” [1]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Põleva laotuse all" (1945)
  • "Kohav rand" (1948)
  • "Selgel hommikul" (1950)
  • "Unistaja aknal" (1959)
  • "Rannalageda leib" (1965)
  • "Tuule valgel" (1977)
  • "See kauge hääl" (2000)
  • "Aastad ja päevad" (mälestused). Tallinn, Tänapäev 2006. ISBN 9985624165

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud temast

  • Maie Kalda. "Debora ja vennad.” (Debora Vaarandi loomingust ja isiksusest. ) Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, 2010. 472 lk. ISBN 9789949446513

Artiklid

  • Kalle Kurg. "Tuuletund." (Elutunnnetuse muutumisest ja motiividest D. Vaarandi luules 1959–1977)" Raamatus: "Kirjanduse jaosmaa '78". Koostanud Endel Mallene. Tallinn, Eesti Raamat 1980, lk. 129–136
  • Maie Kalda. "Debora Vaarandi ja Walt Whitman." – Looming 2006, nr 10, lk 1533–1546.
  • Maie Kalda. "Debora Vaarandi kodumaa." – Keel ja Kirjandus 2007, nr 8, lk 638–649.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]