Anna Ahmatova

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib luuletajast; laeva kohta vaata artiklit Anna Ahmatova (jõelaev)

Amedeo Modigliani joonistus Anna Ahmatovast (1911)
Anna Ahmatova (1922). Portree autor Kuzma Petrov-Vodkin
Anna Ahmatova (1950)

Anna Andrejevna Ahmatova (sünninimi Gorenko; vene keeles Анна Андреевна Ахматова; 23. juuni (11. juuni) 1889 Bolšoi Fontan (Odessa lähedal) – 5. märts 1966 Domodedovo) oli vene luuletaja.

Teda peetakse vene kirjanduse hõbedase ajastu hingeks ja suurimaks vene poetessiks. Tema hilisemale loomingule pani pitseri Stalini hirmuvalitsus, mille ajal tal endal oli avaldamiskeeld, tema poeg ja abikaasa vangistati ning paljud tema sõbrad kaotasid elu.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema isa Andrei Andrejevitš Gorenko oli pärilik aadlik[1], sõjalaevastiku eru-mehaanikainseneri, kes hiljem, pärast Peterburi kolimist, sai kolleegiumiassessor, eriülesannetega ametnik Venemaa Keisririigi Riigikontrollis.[2].

Anna ema Inna Erazmovna Strogova oli kauges suguluses Anna Buninaga, keda peetakse esimeseks vene poetessiks. Oma esivanemaks ema liinis pidas Ahmatova Suurhordi khaani Ahmati, kelle nime järgi ta hiljem moodustaski oma pseudonüümi[1].[3]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anna Gorenko sündis 23. juunil 1898 Bolšoi Fontani külas Odessa lähedal (praegu rajoon Odessas) sõjalaevastiku eru-mehaanikainseneri perekonnas kuuest lapsest kolmandana. Perekond kolis aga juba 1890 Tsarskoje Selosse Peterburi lähedal, kus Anna kasvas 16. eluaastani sotsiaalselt privilegeeritud ümbruses. Hiljem kirjeldas ta lapsepõlvemälestusi parkidest, hipodroomist ja vanast raudteejaamast. Lapsepõlve meenutades kirjutas poetess ("Коротко о себе"):[4] "Minu esimesed mälestused on Tsarskoje Selost; parkide roheline, niiske toredus, karjamaa, kuhu hoidja mind viis, hipodroom, kus kappasid väikesed kirjud hobused, vana vaksal ja miski muu, mis hiljem läks "Tsarskoje Selo oodi". Iga suve ma veetsin Sevestopoli lähedal, Streletskaja lahe kaldal, ja seal ma sain sõbraks merega. Kõige võimsam mälestus neist aastatest on vana Chersonesos, mille lähedal me elasime."

Ahmatova on meenutanud, et lugema õppis ta Lev Tolstoi aabitsa järgi. Viieaastaselt, kuulates, kuidas õpetaja tegeles vanemate lastega, õppis ta prantsuse keelt rääkima[4].

Suvekuud veetis perekond enamasti Sevastopolis Musta mere ääres, kus teda julguse ja omapäisuse pärast hakati kutsuma metsikuks tüdrukuks.[1]. Tema enda sõnul: "Ma sain hüüdnimeks "metsik tüdruk", sest ma käisin paljajalu, hulkusin ilma mütsita jne, viskusin paadist avamerre, suplesin tormi ajal ja päevitasin nii, et nahk tuli ära, ja šokeerisin kõige sellega Sevastopoli provintsipreilisid."[5].

Varakult õppis ta koolis ka prantsuse keelt. Oma esimesi luuletusi ei kirjutanud ta Gorenko nime all, sest tema isa kartis oma hea maine pärast; ta valis pseudonüümiks Ahmatova, mis tema sõnul on tuletatud tema väidetava bulgaarist esivanema khaan Ahmati järgi.

Anna õppis kohalikus Marija gümnaasiumis. Septembris 1911 kirjutas ta Tsarskoje Selo lütseumi 100. aastapäeva auks luuletuse "Tumedanahkne poiss hulkus mööda alleesid, mis vihjab noorele Aleksandr Puškinile. Juba selles luuletuses ilmneb Ahmatovale tüüpiline metonüümiatehnika: kuigi ta Puškinit ega Lütseumi otseselt ei maini, saab esemete tüüpiliste omaduste järgi selgeks, keda ja mida silmas peetakse.

Peterburist leidis tulevane poetess eest "servakese" Puškini ajastust; talle jäi meelde "trammieelne, hobuste, konkade" Peterburi, "kõmisev ja kribisev, pealaest jalatallani silte täis riputatud". Nagu kirjutas Nikita Struve: "Suure vene aadlikultuuri viimase esindajana kogus Ahmatov endasse kogu selle kultuuri ning muundas muusikaks".[1].

Pärast vanemate lahutust 1905 elas ta koos ema ning õdede-vendadega aasta aega Krimmis Jevpatorijas. Viimase kooliaasta veetis ta Kiievis Funduklejevi gümnaasiumis. Aastatel 1907–1910 õppis Ahmatova Kiievis "kõrgematel naiskursustel" õigusteadust, huvitudes eelkõige üldainetest (õigusajalugu, ladina keel) ning jäädes puhtjuriidiliste eriainete vastu ükskõikseks.

Aastal 1910 abiellus ta luuletaja Nikolai Gumiljoviga, keda ta tundis juba oma kooliajast ning kes oli temaga kaua ja meeleheitlikult kurameerinud. Järgnesid ühised reisid Pariisi ja Itaaliasse, millel ta ohtas muu hulgas kunstnik Modiglianit, kelle joonistused Ahmatovast said hiljem kuulsaks ning oli tunnistajaks vene balletitantsijate triumfile Lääne-Euroopas. Itaalia maalikunst ja arhitektuur avaldasid talle sügavat muljet.

Anna Gorenko sünnikanne. Odessa Riiklik Arhiiv

Enne revolutsiooni[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahmatovast, Gumiljovist ja Ossip Mandelštamist said akmeismi kesksed esindajad. "Tsunftid" nende luuletajate ümber olid vastuvooluks sümbolismile, mille teispoolsuse, metafüüsilise metafoorikale akmeistid vastandasid oma iga "maise asja" poeesia ning otsustava siinpoolsuse. Ahmatova luuletustele oli seetõttu omane lihtne ja tabav keel. Erinevalt sümbolistide "esoteerilise" auraga kohtumistest olid akmeistide kokkusaamised pigem "töötoad", kus muu hulgas töötati välja uusi luuletehnikaid.

Puškini kõrval leidis Ahmatova oma luule juured akmeismi eelkäijalt Innokenti Annenskilt, samuti prantsuse sümbolistilt Paul Verlaine'ilt ning noorelt Vladimir Majakovskilt.

Pärast Peterburi naasmist õppis Ahmatova kirjanduslugu ja kirjutas luuletused, mis läksid tema esimesse luulekogusse "Õhtu" (Вечер, 1912). Need olid eelkõige armastusluuletused, milles ta kirjeldas lahusolekut, muret ja armuvalu, nagu näiteks luuletuse "Песня последней встречи" (Laul viimsest kohtumisest)[6] viimases stroofis: "Это песня последней встречи./ Я взглянула на темный дом./ Только в спальне горели свечи/ Равнодушно-желтым огнем." (See on laul viimsest kohtumisest./ Ma vaatasin pimedat maja./ Ainult magamistoas põlesid küünlad/ ükskõikselt kollase leegiga.)

Ta kasutas oma lakoonilistes, nappides luuletustes argikeelt, milles tunnetele žestidega vihjati. Vasak kinnas, mis kogemata tõmmatakse paremasse kätte, hakkab väljendama väliselt rahulikuks jääva minategelase meeleheidet ja segadust: "Так беспомощно грудь холодела,/ Но шаги мои были легки./ Я на правую руку надела/ Перчатку с левой руки." (Nii abitult jahtus rind/ kuid mu sammud olid kerged./ Ja ma tõmbasin paremasse kätte/ kinda vasakust käest.)[7]

Oktoobris 1912 sündis Ahmatova ainus poeg Lev. Juba 1914 ilmus Anna Ahmatova teine raamat "Palvehelmed" (Четки), mis hoolimata maailmasõja alguses kujunes väga menukaks, nagu ka juba esimene luulekogu. Kogu "Palvehelmed" sisaldas ka jaanuaris 1914 kirjutatud luuletust pühendusega Aleksandr Blokile[8], mis andis tunnistust Ahmatova tihedast sidemest sümbolismi luuletajaga, mida ta ikka ja jälle nimetas platooniliseks, "eksklusiivselt poeetiliseks". Ka Blokil on rida luuletusi, mis on pühendatud Ahmatovale (näiteks "Анне Ахматовой", Anna Ahmatovale[9]) Nad kohtusid esimest korda 1913. Kui sümbolist meeliskles oma luuletustes naiselikkuse ja ilu üle, valis Ahmatova oma harjumuslikult kokkuhoidliku, kaine stiili: sparsamen, nüchternen Stil: "Я пришла к поэту в гости./ Ровно полдень. Воскресенье./ Тихо в комнате просторной,/ А за окнами мороз." (Ma tulin luuletajale külla./ Täpselt keskpäev. Pühapäev./ Vaikne on avaras toas./ Akna taga on pakane.) Aga vahetult enne seda "Palvehelmetes" trükitud luuletus ("Гость"[10], Külaline, jaanuar 1914) õrna kohtumist mehega, kelle kirjeldus sobib Blokiga. Need vastavused on mõnikord tekitanud oletuse, et kahe luuletaja suhted olid intiimsemad, kui ametlikult teada.

Ka järgmine luulekogu "Белая стая" (Valge kari) sattus ilmudes (1917) ajalooliselt rahutusse aega. Oktoobrirevolutsiooni alguse kaos kahandas raamatu müügimenu.

Repressioonid Nõukogude Liidu algusaegadel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Oktoobrirevolutsiooni töötas Ahmatova raamatukoguhoidjana põllumajandusinstituudis.

Aastatel 1919—1921 levisid seoses Petrogradi blokaadiga korduvalt kuuldused Ahmatova surmast.

Aastatel 1922–1940 tema luuletusi enam ei trükitud, sest need olid kommunistlike võimukandjate jaoks ühiskondlikult liiga väherelevantsed, liiga privaatsed. "Suures nõukogude entsüklopeedias" oli kirjas, et tema luuletused on üle koormatud religioossete-müstiliste ja erootiliste motiividega, millega ta noorsugu mürgitab. Tema varasemad teosed levisid ainult samizdatis. Lev Kopelev kirjutas tema kohta: "Tema värsid jäid mällu pidama, neid toodi vastavalt meeleolule üha jälle välja (...) Tol ajal oldi veel valmis tunnistama, et ka klassivaenlased ja lepitamatud maailmavaatelised vastased võivad olla isetud, õilsameelsed ja vaprad. Seesugune "liberaalne optimism" ei olnud veel surmapatt, ei olnud veel süütegu."

Anna Ahmatova abikaasa Gumiljov, kellest ta 1918 end lahutada laskis, lasti 1921 väidetava kontrrevolutsioonilise tegevuse eest maha. "Не бывать тебе в живых,/ Со снегу не встать./ Двадцать восемь штыковых,/ Огнестрельных пять."[11] (Ei ärka sa enam ellu,/ lumelt ei tõuse./ Kakskümmend kaheksa täägiga,/ tulirelvaga viis.)

Maalikunstnik Boriss Anrepile, kellega ta oli väga lähedane, ei tahtnud ta läände järgneda, sest ta ei suutnud endale ette kujutada oma kodumaa ja rahva mahajätmist. Tema järgmine armastus, kirjanduskriitik Nikolai Nedobrovo, suri 1919 tiisikusse. Ta abiellus veel kaks korda: pärast lühikest, õnnetut abielu assürioloog Vladimir Šileikoga oli ta 1925–1938 abielus ajaloolase ja kunstiteadlase Nikolai Puniniga, kusjuures paar elas ka pärast lahutust veel pingelises olukorras samas korteris Punini endise abikaasa ja nende tütrega. Sageli elas Ahmatova sel ajal sõna otseses mõttes leivast ja teest, loobumata kunagi oma eneseteadvusest ja talle omasest stiilist.

1930. aastast kuni sõja alguseni[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii tema poeg Lev kui ka tema abikaasa Punin vangistati 1930ndatel mitu korda. Poeg saadeti pärast algset surmaotsust asumisele ja alles aprillis 1956, kolm aastat pärast Stalini surma, lasti ta lõplikult koju. Kokku veetis ta laagrites poolteist aastakümmet. Ahmatova abikaasa Punin suri 1953 laagris.

Poja vangistuse ajal veetis Ahmatova palju aega omaste järjekordades vangla ees. "Reekviemisse", mida ta sel ajal hakkas kirjutama ja mis on üksainus kaebelaul Stalini terrori vastu, kirjutas ta eessõna asemel järgmise lühikese proosateksti:[12] "Kohutavatel ježovštšina aastatel veetsin ma seitseteist kuud vanglajärjekordades Leningradis. Kord "tundis" keegi mind kuidagi "ära". Siis ärkas minu järel seisev naine, kes ei olnud minu nime muidugi kunagi kuulnud, meile kõigile omasest tardumisest ja küsis minult kõrva sisse (seal rääkisid kõik sosinal): "Aga kas te seda suudate kirjeldada?" Ja mina ütlesin: "Suudan." Siis libises üle sellele, mis oli olnud tema nägu, midagi naeratuse taolist."

Ahmatovale olid need aastad lõputu õudusunenägu. Ta arvestas alati sellega, et tema poja surmaotsus viiakse täide. Sõbrad kadusid, sealhulgas tema kauaaegne teekaaslane Ossip Mandelštam, kes oma ülekuulamiste ajal Lubjankas 1934 kirjutas oma luuletused Stalini kohta üles isegi oma piinamiste täideviijatele. Sellegipoolest ei saadetud teda Siberisse Gulagi, vaid Stalin, kellele Mandelštam oleks sel ajal surnuna olnud ohtlikum kui elavana, püüdis teda isoleerida, kuid ellu jätta. Mandelštamid saadeti pagendusse Voronežisse, 400 km Moskvast lõuna poole, ja 1937 tohtisid nad naasta Moskva oblastisse, kuigi mitte pealinna endasse. Sama aasta sügisel külastasid Mandelštamid Ahmatovat Lenigradis Fontannõi Domis, kus nad pidid magama tema toa diivanil, sest neil ei olnud oma ulualust. Ahmatova kirjutas selle viimase mõlema külaskäigu ajal luuletuse Ossip Mandelštamile, keda ta pidas otsekui kaksikvennast. Luuletus rääkis Leningradist – linnast, mida nad mõlemad armastasid.




Kuni 1964. aastani oli tal väljasõidukeeld.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anna Ahmatova avaldas oma esimese luuletuse 1911 ja esimese luulekogu 1912. aastal, teise luulekogu 1914. aastal («Четки»), kolmas luulekogu 1917. aastal («Белая стая»), 1921. aastal («Подорожник»), 1922. aastal luulekogumiku «MCMXXI».

Noorena oli Ahmatova akmeist (kogud «Вечер», 1912, «Чётки», 1914). Ahmatova luule iseloomulikuds jooned on ustavus olemise kõlbelistele alustele, tundepsühholoogia peen mõistmine. 20. sajandi üldrahvalike tragöödiate mõtestamine, mis on seotud isiklike tragöödiatega, luulekeele kaldumine klassikalise stiili poole.

Autobiograafiline poeem "Reekviem" (Реквием; (1935–1940; avaldatud 1987) on üks esimesi 1930ndate represioonide ohvritele pühendatud luuleteoseid.

Pärast 1922. aastat avaldatud Anna Ahmatova luulekogumikud allutati nõukogude tsensuurile ja 1946. aastal kuulutati Ahmatova teosed ÜK(b)P KK määrusega "sotsialistliku ülesehitustöö ideaalidele mittevastavaks" ning keelustati. Tema luulekogud, mis ilmusid 1922–1966, ei vasta täiel määral autori tahtele.

"Kangelaseta poeemis" (Поэма без героя; 1940—1962, täielikult avaldatud 1976) püüdis Ahmatova rekonstrueerida vene kirjanduse hõbedast ajastut.

Peale luuleteoste on Ahmatova kirjutanud artikleid Puškini loomingust ning mälestusi kaasaegsetest.

Anna Ahmatova teoseid hakati jälle avaldama alles 1959. aastal ja ilma eeltsensuurita avaldati tema teoseid 1980ndate lõpust. Esimene küllalt täielik ja teaduslikult kommenteeritud postuumne väljaanne oli: Анна Ахматова. Стихотворения и поэмы, Л., 1976. Под редакцией академика В. М. Жирмунского. Большая серия Библиотеки поэта.

Anna Ahmatova luuletused on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anna Ahmatova esimene abikaasa oli vene luuletaja Nikolai Gumiljov, nende poeg Lev Gumiljov oli tuntud ajaloolane ja etnograaf. Hiljem oli Ahmatova abielus Vladimir Šileiko ja Nikolai Puniniga.

Luulekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Õhtu" (1912)
  • "Palvehelmed" (1914)
  • "Valge parv" (1917)
  • "Teeleht" (1921)
  • "Anno Domini MCMXXI" (1922)
  • "Kuuest raamatust" (1940)
  • "Luuletused" (1958, 1961)
  • "Aja jooks" (1965)
  • "Reekviem" (1967; tõlkinud Marie Under)
  • "Luuletused ja proosa" (1976)
  • "Luuletused ja poeemid" (1976)

Eesti keeles ilmunud:

Retseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõlkija Ignati Mihhailovski, kes teda hästi tundis, kirjutas tema kohta: "... ma jälgisin tahtmatult, kõrvalpilguga, millise veendumuse ja peenima kunstiga lõi Ahmatova oma legendi — otsekui ümbritses end tugeva magnetväljaga.
Nõiakatlas kees pidevalt leem eelaimustest, kokkusattumustest, oma ennetest, saatuslikest juhustest, salajastest kuupäevadest, mittekohtumistest, kolmesaja-aastastest pisiasjadest. Katel oli lugeja eest varjul. Ent kui ta poleks igavesti keenud, kas oleks siis Ahmatova saanud mis tahes hetkel sealt ammutada, panna ootamatu luulelise väe kõige tähtsusetumassegi üksikasja? Kõige paremini on selle kohta öeldud tema värssides: "Когда б вы знали, из какого сора/ Растут стихи, не ведая стыда…" (Kui te teaksite, millisest prahist/ kasvavad luuletused, häbile võõrad)"[13]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ахматова Анна Андреевна, Энциклопедия «Кругосвет»
  2. Vjatšeslav Nedošivin. Петербург Анны Ахматовой, www.akhmatova.org
  3. Nagu märkis Vjatšeslav Nedošivin, on poetessi Hordi päritolu vaid legend. Anna vanavanaema Praskovja Fedossejevna kandis tõepoolest Ahmatova nime, kuid tal ei olnud Suurhordiga mingit pistmist. Anna Andrejeva kahtlemata teadis seda raamatu järgi, mille talle kirjutas vanaisa Erazm Strogov.
  4. 4,0 4,1 Анна Ахматова. Коротко о себе, www.litera.ru
  5. Valeri Meškov. Евпатория и "ахматоведы"
  6. [1]
  7. 1. stroof luuletusest "Laul viimsest kohtumisest"
  8. [2]
  9. [3]
  10. [4]
  11. [5]
  12. [6]
  13. Анна Ахматова, «Ты выдумал меня…»