Charles Sanders Peirce

Allikas: Vikipeedia
Charles Sanders Peirce umbes 1870.

Charles Sanders Peirce [pöörss] (10. september 1839 Cambridge (Massachusetts)19. aprill 1914) oli USA filosoof ja mitmekülgne teadlane, sealhulgas loogik ja matemaatik. Ta on üks semiootika rajajaid.

Viimastel kümnenditel on huvi Peirce'i loomingu vastu märgatavalt kasvanud. Tal olid uudsed ideed paljudel aladel, eriti matemaatikas, loogikas ja filosoofias.

Peirce pani aluse filosoofilisele suunale nimega pragmatism (hiljem nimetas ta oma positsiooni pragmatitsismiks).

Peirce pidas mis tahes tõde esialgseks ning oli seisukohal, et ühegi propositsiooni tõesus pole kindel, vaid üksnes tõenäoline. Seda vaadet nimetas ta fallibilismiks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charles Sanders Peirce'i isa oli mõjukas teadlane, Harvardi Ülikooli astronoomia- ja matemaatikaprofessor Benjamin Peirce, ning ema Sarah Peirce (Sarah Hunt Mills).

Charles oli isa lemmik. Isa arendas tema matemaatilisi võimeid ja äratas temas kiindumust teaduse ja filosoofia vastu.

12-aastasena luges Charles oma vanemale vennale kuulunud Richard Whately loogikaõpikut "Elements of Logic". Sellest sai alguse tema eluaegne kirg loogika ja arutlemise vastu.

Harvardi Ülikoolist sai ta bakalaureuse- ja magistrikraadi ning 1863 Lawrence Scientific School'ist cum laude M.Sc.-kraadi keemias.

Ühel Harvardi õppejõududest Charles William Eliotil kujunes Peirce'ist ebasoodne arvamus. Aastatel 1869–1909 (peaaegu kogu Peirce'i loomeajal) oli too mees Harvardi president, kellena ta keelas ära Peirce'i töölevõtmise mis tahes ametikohale.

Harvardis sai Peirce eluaegseks sõbraks Francis Ellingwood Abboti, Chauncey Wrighti ja William Jamesiga.

Peaaegu kogu eluaja kannatas Peirce kolmiknärvi neuralgia all, mida tollal nimetati näoneuralgiaks. Valuhoos oli "ta algul peaaegu tuimastunud, ning seejärel osavõtmatu, külm, masendunud, äärmiselt umbusklik, kannatamatu vähimagi vasturääkimise suhtes ning ägedatele vihapursetele kalduv"[1]. Seda on peetud tema sotsiaalse isoleerituse oluliseks põhjuseks.

Aastatel 1859–1891 töötas Peirce vaheaegadega mitmel teaduslikul ametikohal geodeesiateenistuses United States Coast Survey (praeguse U.S. National Geodetic Survey üks eelkäijatest. Kuni isa surmani 1880 oli ta seal isa protektsiooni all. See töö vabastas Peirce'i osavõtust Ameerika kodusõjast; see oleks olnud talle ebamugav, sest Peirce'id olid Konföderatsiooni pooldajad.

Peirce tegeles peamiselt geodeesia ja gravimeetriaga, täiustades meetodit raskuskiirenduse määramiseks pendli abil.

Ta viibis viis korda lähetusel Euroopas. Esimesel korral 1871 osales ta päikesevarjutust vaatleval ekspeditsioonil. Euroopas otsis ta üles mõttekaaslastest Briti matemaatikud ja loogikud Augustus De Morgani, William Stanley Jevonsi ja William Kingdon Cliffordi.

Aastatel 1869–1872 töötas ta assistendina Harvardi observatooriumis, andes olulise panuse tähtede heleduse ja Galaktika kuju määramisse.

Peirce'i esimene abikaasa Harriet Melusina Fay jättis ta 1875 maha. Varsti hakkas Peirce suhtlema naisega, kelle neiupõlvenimi ega rahvus pole kindlalt teada (kõige tõenäolisemalt oli see prantslanna Juliette Froissy).

Aastal 1876 valiti ta Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks.

Aastal 1878 defineeris ta esimesena meetrit teatud sagedusega valguse lainepikkuse kaudu. Seda laadi definitsioon oli kasutusel 1983. aastani.

Aastal 1879 võeti Peirce uue ülikooli, Johns Hopkins Ülikooli loogikalektoriks. See oli ainuke akadeemiline ametikoht, mis Peirce'il kunagi oli.

Peirce'i püüded saada akadeemilist töökohta ja grante ning saavutada teaduslikku prestiiži nurjusid tollase olulise teadlase Simon Newcombi vastuseisu tõttu. Akadeemilise töökoha saamist võis takistada ka tema iseloom.

Aastal 1883 leidis lõpuks aset Peirce'i lahutus esimesest abikaasast ning ta abiellus uuesti. Simon Newcomb andis samal ajal ühele Johns Hopkinsi Ülikooli usaldusisikule teada, et Peirce oli ülikooli töötajana elanud ja reisinud koos naisega, kellega ta polnud abielus. See viis Peirce'i lahkumiseni ülikoolist.

Hiljem püüdis Peirce edutult tööd saada Clarki Ülikoolist, Wisconsin-Madisoni Ülikoolist, Michigani Ülikoolist, Cornelli Ülikoolist, Stanfordi Ülikoolist ja Chicago Ülikoolist. Põhjus pole täpselt teada, kuid arvatakse, et põhjus oli sama, mis tingis tema lahkumise Johns Hopkinsi Ülikoolist.

Peirce'il ei olnud kummastki abielust lapsi.

1880ndatel kasvas Peirce'i ükskõiksus oma geodeesiaameti töö bürokraatlike üksikasjade vastu ja langes tema töö kvaliteet ja vähenes selle edenemise kiirus geodeesiateenistuses. Aruandeid, mis pidid valmima mõne kuuga, kirjutas ta aastaid. Vahepeal kirjutas ta sadu artikleid loogikast, filosoofiast ja loodusteadusest väljaandele "Century Dictionary". Aastal 1885 ei leidnud Allisoni komisjon Peirce'ilt süüd, kuid uurimuse tulemustele toetudes tagandati superintendent Julius Hilgard ja mõned teised geodeesiateenistuse töötajad avalike vahendite kuritarvitamise eest.

Aastal 1887 kulutas Peirce osa oma vanemate varandusest, et osta 2000 aakrit (umbes 8 km²) põllumaad Pennsylvanias Milfordi lähedal. See ost ei tasunud end ära.

Peirce tegeles pisut teadusliku ja tehnilise nõustamisega ning kirjutas palju viletsa tasu eest, põhiliselt sõnaraamatu- ja entsüklopeediaartikleid ning retsensioone väljaandes The Nation, mille toimetaja Wendell Phillips Garrisoniga ta sai sõbraks. Smithsonian Institutioni direktori Samuel Langley õhutusel tegi ta tollele asutusele tõlkeid. Samuti tegi Peirce olulisi arvutusi Langley lennundusalase uurimistöö tarvis. Lootes raha teha, proovis Peirce leiutamist. Ta alustas üsna mitut raamatut, ent ei viinud ühtegi lõpule. Aastal 1888 määras president Grover Cleveland ta Assay komisjoni.

Aastal 1890 sai ta sõbraks ja imetlejaks Chicago kohtuniku Francis C. Russelli, kes tutvustas Peirce'i filosoofiaajakirja The Monist toimetajale Paul Carusele ja omanikule Edward Hegelerile; ajakiri avaldaski umbes 14 Peirce'i artiklit. Vastasutatud Carnegie Institutionilt taotles Peirce granti oma elutööd kokkuvõtva raamatu avaldamiseks. Taotlus lükati tagasi; asutuse täitevkomiteesse kuulus Peirce'i vaenlane Newcomb ning selle president oli olnud mees, kes oli Peirce'i lahkumise ajal olnud Johns Hopkinsi Ülikooli president.

Aastal 1891 lahkus Peirce superintendent Thomas Corwin Mendenhalli ettepanekul teenistusest. Püsivat töökohta ta hiljem enam ei saanud.

Oma maale Milfordi lähedal ehitas Peirce suure maja, millele ta pani nimeks Arisbe. Seal veetis ta ülejäänud elu, kirjutades palju. Suur osa tema kirjutistest on tänini avaldamata.

Et Peirce elas üle oma võimete, tekkisid tal tõsised rahalised ja juriidilised raskused. Suure osa oma viimasest kahekümnest eluaastast ei saanud ta talvel oma maja kütta ning elas vanast leivast, mida kohalik pagar talle annetas. Et tal polnud võimalik uut kirjutuspaberit hankida, kirjutas ta oma vanade käsikirjade pöördele. Mõnda aega varjus ta võlausaldajate eest New Yorgis. Tema võlgu, maamakse ja hüpoteegiintresse maksid teiste seas tema vend James Mills Peirce ning naabrid, Gifford Pinchoti sugulased.

Rasketel aegadel aitas Peirce'i kõige rohkem tema vana sõber William James, kes pühendas Peirce'ile oma teose "Will to Believe" ning korraldas Peirce'ile neli tasulist loenguseeriat Harvardis või selle läheduses. Igal aastal alates 1898. aastast kuni Peirce'i surmani kirjutas James oma Bostoni sõpradele, paludes neil annetada Peirce'i toetuseks. Vastuseks määras Peirce Jamesi vanima poja oma pärijaks eeldusel, et Peirce'i abikaasa Juliette sureb enne teda. Tänuks William Jamesi toetuse eest hakkas ta oma teise eesnimena kasutama "Santiago".

Peirce suri oma majas. Lesk elas veel 20 aastat.

Matemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peirce'i tähtsamad puhta matemaatika alased tööd puudutasid loogikat ja matemaatika aluseid. Samuti tegeles ta lineaaralgebra, maatriksite , mitmesuguste geomeetriate, topoloogia ja Listingi arvude, Belli arvude, neljavärviprobleemi ja pidevuse loomusega. Ta töötas ka rakendusmatemaatika alal, tegeldes rakendustega majandusteaduses, inseneriteadustes ja kaardiprojektsioonide alal (Peirce'i kvinkuntsiaalne projektsioon säilitab õiged nurgad ja moonutab pindalasid vähem kui teised projektsioonid) ning töötas eriti aktiivselt tõenäosusteooria ja statistika alal.[2]

Matemaatika alused ja matemaatika loomus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peirce tegi rea avastusi matemaatika aluste vallas. Peaaegu kõik neist leidsid tunnustust kaua aega pärast surma.

Peirce'i nool




Peirce'i sümbol, mis tähistab lauseloogika tehet "ei ... ega", mis on disjunktsiooni eitus. Nooleots on disjunktsiooni sümbol "v".

Aastal 1860[3] pakkus ta välja lõpmatute arvude (kardinaalarvude) aritmeetika. Ta ennetas mitme aasta võrra Georg Cantorit, kes viis oma uurimuse lõpule 1867. Peirce ei tundnud Bernard Bolzano 1851 postuumselt ilmunud tööd "Paradoxien des Unendlichen".

Ta avastas 1880[4], kuidas Boole'i loogikat saab väljendada üheainsa binaarse tehte (Shefferi kriipsu või Peirce'i noole) abil, ennetades Henry M. Shefferit 33 aasta võrra. (Vaata ka De Morgani seadused).

Ta esitas 1881[5] praegu klassikaliseks saanud naturaalarvude aritmeetika aksiomaatika (Peano aksiomaatika) mõni aasta enne Richard Dedekindi ja Giuseppe Peanot. Samas artiklis andis Peirce aastaid enne Dedekindi lõpliku hulga definitsiooni, mis vastab praegusele Dedekindi-lõpliku hulga mõistele, ning lõpmatu hulga definitsiooni Dedekindi-lõpmatu hulga mõttes (hulgana, mida saab seada üksühesesse vastavusse mõnega tema pärisalamhulkadest).

Aastal 1885[6] eristas ta esimest ja teist järku kvantoreid.[7][8] Samas artiklis esitas ta esimese (algelise) aksiomaatilise hulgateooria), ennetades Ernst Zermelot paarikümne aasta võrra (Brady 2000[9], lk 132–133).

Aastal 1886 avastas Peirce, et Boole'i loogika arvutusi saab teha elektrilülituste abil[10], ennetades Claude Shannonit rohkem kui 50 aastat.

1890ndate lõpul[11] leiutas ta eksistentsiaalsed graafid diagrammtähistused predikaatarvutuse jaoks. Neil põhinevad John F. Sowa kontseptuaalsed graafid ja Sun-Joo Shini diagrammatiline arutlemine.

Peirce kirjutas mustandid kahele sissejuhatavale õpikule tööpealkirjaga "The New Elements of Mathematics". Seal esitati matemaatikat uuest algupärasest vaatekohast. Need mustandid ja paljud teised tema varem avaldamata käsikirjad ilmusid lõpuks[2] väljaandes "The New Elements of Mathematics by Charles S. Peirce" (1976) matemaatik Carolyn Eisele pool trükkitoimetatuna.

Nagu ka Auguste Comte, pidas Peirce matemaatikat fundamentaalsemaks filosoofiast ja eriteadustest (loodusteadustest ja vaimuteadustest). Peirce'i teaduste klassifikatsioon jaotas matemaatika kolmeks allvaldkonnaks: 1) loogika matemaatika, 2) diskreetsed jadad ja 3) pseudokontiinumid (nende hulka arvas ta reaalarvud) kontiinumid). Mõjutatuna oma isast Benjamin Peirce'ist kaitses ta järgmisi väiteid:

  • Matemaatika ei ole ainult teadus kvantiteedist, vaid on laiemalt teadus, mis teeb paratamatuid järeldusi.
  • Matemaatika uurib puhthüpoteetilisi objekte.
  • Matemaatika aitab loogikat, mitte ümberpöördult. (See on Richard Dedekindi logitsismi kriitika.)
  • Loogika ise on filosoofia osa ning on teadus paratamatute ja mitteparatamatute järelduste tegemisest.[12]

Loogika matemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates oma esimesest artiklist seoste loogika alal[13] laiendas Peirce seoste teooriat, mille Augustus De Morgan oli äsja taaselustanud. Suur osa seoste matemaatikast, mida tänapäeval peetakse enesestmõistetavaks, on "laenatud" Peirce'ilt, kusjuures tema panust ei ole alati tunnustatud; selle kohta ja selle kohta, kuidas noor Bertrand Russell, eriti raamatutes "Principles of Mathematics" ja "Principia Mathematica", jättis Peirce'i tunnustamata, vt Anellis 1995[14]. Aastal 1918 kirjutas loogik C. I. Lewis: "C. S. Peirce'i lisandused sümbolloogikasse on arvukamad ja mitmekesisemad kui ühelgi teisel autoril — vähemalt 19. sajandil."[15] Alates 1940. aastast on Alfred Tarski ja tema õpilased seosealgebrat arendades taasavastanud Peirce'i seoseloogika suurema pildi.

Seoseloogika on leidnud rakendusi. Matemaatikas mõjutas seoseteooria Eliakim Hastings Moore'i abstraktset analüüsi ja Garrett Birkhoffi võreteooriat. Arvutiteaduses töötas Peirce'i uurija Arthur Burksi õpilane Edgar F. Codd välja andmebaaside relatsioonmudeli. Majandusteaduses on seoseloogikat kasutanud Frank P. Ramsey, John von Neumann ja Paul Samuelson eelistuste ja kasulikkuse uurimiseks ning Kenneth J. Arrow, kes puutus kolledžis City College of New York kokku Alfred Tarskiga, raamatus "Social Choice and Individual Values".

Hilary Putnam (1982)[7] märkis, et Frege uurimus kvantorite loogikast avaldas tema kaasaegsetele vähe mõju, kuigi see ilmus neli aastat enne Peirce'i ja tema õpilase Oscar Howard Mitchelli tööd. Putnam avastas, et matemaatikud ja loogikad said kvantorite loogikast teada Peirce'i ja Mitchelli sõltumatute tööde kaudu, eriti Peirce'i tööst "On the Algebra of Logic: A Contribution to the Philosophy of Notation"[6] (1885), mis ilmus omaaegses juhtivas Ameerika matemaatikaajakirjas ning mida tsiteerisid teiste seas Giuseppe Peano ja Schröder, kes ei tundnud Frege tööd. Nad võtsid ka muudetud kujul üle Peirce'i tähistused. Peirce ei olnud ilmselt Frege töödega tuttav, kuigi neil oli kattuvaid saavutusi loogikas, keelefilosoofias ja matemaatika alustes.

Peircei formaalse loogika alastel töödel oli peale Ernst Schröderi teisigi imetlejaid:

  • Filosoofiline algebraist William Kingdon Clifford[16] ja loogik William Ernest Johnson;
  • loogika ja matemaatika aluste Poola koolkond, sealhulgas Alfred Tarski;
  • Arthur Prior, kes raamatus "Formal Logic" (mis ütleb lk 4, et Peirce'il oli "võib-olla teravam silm olulise peale kui ühelgi teisel loogikul enne või pärast") ja raamatu Moore, Robin 1964 peatükis kiitis ja uuris Peirce'i loogikaalaseid töid.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Ei ole piisavalt aru saadud, et Peirce oli elukutselt teadlane, mitte filosoof ning et oma eluajal oli ta tuntud ja väärtustatud peamiselt loodusteadlasena [scientist], alles teises järjekorras loogikuna ja vaevalt üldse filosoofina. Isegi tema filosoofia- ja loogikaalaseid töid ei mõisteta enne, kui see tõsiasi saab Peirce'i uurimise püsivaks aluseks.“

Max Fisch 1964.

[17]

Peirce töötas üle 30 aasta loodusteadlasena ning teda võib kutseliseks filosoofiks pidada ainult nende viie aasta jooksul, kui tal olid loengud Johns Hopkinsi ülikoolis. Tema filosoofiaõpingud seisnesid peamiselt selles, et ta Harvardi ülikoolis õppides luges iga päev saksa keeles mõned leheküljed Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitikast". Peirce'i kirjutised kuuluvad paljudesse teadusharudesse, sealhulgas matemaatika, loogika, filosoofia, statistika, astronoomia[18], metroloogia, geodeesia, eksperimentaalpsühholoogia.

Retseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bertrand Russell on öelnud: "Kahtlemata (...) oli ta üks 19. sajandi teise poole kõige originaalsemaid mõtlejaid ning kindlasti suurim ameerika mõtleja üldse." Tema "Principia Mathematica" siiski Peirce'i ei maini. A. N. Whitehead, kes 1924 Harvardis mõningaid tema käsikirju luges, oli rabatud sellest, kuidas Peirce tema protsessifilosoofiat oli ennetanud. Karl Popper pidas Peirce'i "üheks kõigi aegade suurimatest filosoofidest".

Peirce'i saavutusi ei tunnustatud kohe. Teda imetlesid küll tuntud filosoofid William James ja Josiah Royce ning temast kirjutasid austusega Cassius Jackson Keyser ja C. K. Ogden, kuid laiemalt tunnustatuks ta ei saanud.

Esimene Peirce'i spetsiaalne uurija oli Josiah Royce'i õpilane Morris Raphael Cohen, kes toimetas 1923 ilmunud Peirce'i kirjutiste antoloogia "Chance, Love, and Logic" ning koostas Peirce'i tööde esimese bibliograafia.

John Dewey oli olnud Johns Hopkinsi ülikoolis Peirce'i õpilane, ja alates 1916. aastast mainis ta oma töödes korduvalt lugupidamisega Peirce'i. Tema "Logic: The Theory of Inquiry" (1938) on läbinisti Peirce'i vaimus.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Joseph Brent. Charles Sanders Peirce: A Life. Revised and enlarged edition, Indiana University Press, Bloomington, IN., 1990
  2. 2,0 2,1 Vaata Arthur Burksi 1978. aasta retsensiooni.
  3. 1860. aasta käsikiri "Orders of Infinity". Vt News from the Peirce Edition Project, September 2010 (pDF), lk 6, kus on käsikirja tekst. Vt ka loogikaajaloolase Irving Anellise kommentaari 11. novembrist 2010 foorumis peirce-l.
  4. "A Boolean Algebra with One Constant", 1880. aasta käsikiri, CP 4.12–20, W 4:218–221. Google'i raamat. Vt Don D. Roberts. The Existential Graphs of Charles S. Peirce, 2009, lk 131.
  5. Peirce (1881), "On the Logic of Number", American Journal of Mathematics, kd 4, lk 85–95. Taastrükid CP 3.252–288, W 4:299–309). Vaata: Shields, Paul (1997), "Peirce's Axiomatization of Arithmetic". – Houser et al. (toim). Studies in the Logic of Charles S. Peirce.
  6. 6,0 6,1 Peirce. On the Algebra of Logic: A Contribution to the Philosophy of Notation. – American Journal of Mathematics, 7, kaks osa, esimene osa ilmus 1885, lk 180–202 (vt Houser lingitud lõigus W 4 sissejuhatuses). Ette kantud Rahvuslikus Teaduste Akadeemias Newportis 14.–17. oktoobril 1884 (vt EP 1, Märkus 16). Tavaliselt dateeritakse see töö 1885. aastaga. Taastrükid CP 3.359–403, W 5:162–190, EP 1:225–228 (osaliselt).
  7. 7,0 7,1 Hilary Putnam. Peirce the Logician. – Historia Mathematica, 9, 1982, lk 290–301. Taastrükk raamatus: Hilary Putnam. Realism with a Human Face, Harvard University Press: Cambridge, MA 1990, lk 252–260. Katkend artikli viiest viimasest leheküljest: [1].
  8. Vt John Byrnes. Peirce's First-Order Logic of 1885. – Transactions of the Charles S. Peirce Society, 1998, kd 34, nr 4, lk 949–976.
  9. Geraldine Brady. From Peirce to Skolem: A Neglected Chapter in the History of Logic, North-Holland/Elsevier Science BV, Amsterdam 2000.
  10. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega P2M tekst puudub.
  11. See Peirce (1898), Lecture 3, "The Logic of Relatives" (not the 1897 Monist article), Reasoning and the Logic of Things , pp. 146–64, see 151.
  12. Peirce (1898). "The Logic of Mathematics in Relation to Education" – Educational Review, kd 15, lk 209–216. Veebiversioon. Taastrükk CP 3.553–562. Vaata ka tema 1902. aasta käsikirja "The Simplest Mathematics", CP 4.227–323.
  13. "Description of a Notation for the Logic of Relatives, Resulting from an Amplification of the Conceptions of Boole's Calculus of Logic". – Memoirs of the American Academy of Arts and Sciences, 9, 1870, lk 317–378. Avaldatud ka eraldi: Welch, Bigelow, and Company, Harvard University (1870). Taastükid CP 3.45–149), W 2:359–429).
  14. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega Anellis tekst puudub.
  15. Lewis, Clarence Irving (1918), A Survey of Symbolic Logic, vt ptk 1, § 7 "Peirce", lk 79–106, vaata lk 79. Lewise bibliograafias on loetletud Frege töid; need on märgistatud tärniga tähtsatena.
  16. Ralph G. Beil, Kenneth Ketner. Peirce, Clifford, and Quantum Theory. – International Journal of Theoretical Physics, kd 42, 2003, nr 9, lk 1957–1972.
  17. Edward C. Moore ja Richard S. Robin (toim). Studies in the Philosophy of Charles Sanders Peirce, Second Series, Amherst: University of Massachusetts Press 1964, lk 486.
  18. Edward C. Moore ja Richard S. Robin (toim). Studies in the Philosophy of Charles Sanders Peirce, Second Series, Amherst: University of Massachusetts Press 1964. Peirce'ist kui astronoomist räägib Lenzeni artikkel.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hilary Putnam. Peirce the Logician. – Historia Mathematica, 9, 1982, lk 290–301. Taastrükk raamatus: Hilary Putnam. Realism with a Human Face, Harvard University Press: Cambridge, MA 1990, lk 252–260. Katkend artikli viiest viimasest leheküljest: [2].