Evolutsiooniline armastus

"Evolutsiooniline armastus" ("Evolutionary Love") on ameerika filosoofi ja teadlase Charles Sanders Peirce'i artikkel, mis ilmus ajakirjas The Monist 1893. aastal (kd 3, nr 2, lk 176–200).

Teksti tõlge

Esmapilgul. Kontraevangeeliumid.

Juba siis, kui filosoofia alles põgenes oma kuldsest vastsekestast mütoloogiast, kuulutas ta universumi suureks evolutsiooniliseks agentsuseks Armastuse. Või kuna see meie piraatkeel inglise keel on selliste sõnade poolest vaene, öelgem Eros, joovastus-armastus. Hiljem määras Empedokles universumi kaheks vastasjõuks kirgliku armastuse ja vaenu. Mõnes kirjakohas on selleks sõnaks lahkus. Kuid kindlasti, niivõrd kui sellele leidub vastand, on armastuse kõrgeim võimalik seisund olla selle vastandi ülem kaaslane. Ontoloogiline evangelist, kellele need vaated olid omal ajal tuttavad, tegi aga sellest Ühest Ülimast Olendist, kes lõi kõik asjad eimillestki, hoopis hellitav-armastuse. Mida võib ta siis öelda viha kohta? Kui apokalüpsise kirjutaja oligi Johannes, pole oluline, mida võis ta ette kujutada, olles aetud tagakiusamisega sõgedaks, suutmata eristada kurjuse provokatsioone taevalikest ilmutustest, olles muutunud inimeste jaoks jumala laimajaks. Küsimus seisneb pigem selles, mida mõtles mõistuse juures olev Johannes – või mida ta ehk oleks pidanud mõtlema, et oma ideed järjepidevalt ellu viia. Tema väide, et Jumal on armastus, näib olevat suunatud sellele kirjakohale Koguja raamatus, mille kohaselt me ei või teada, kas Jumal meid armastab või vihkab. "Ei," ütleb Johannes, "võime küll – ja väga lihtsalt! Me tunnetame endas ja oleme usaldanud seda armastust, mis Jumal meisse pannud on. Jumal ongi armastus." Selles puudub igasugune loogika, kui see just ei tähenda, et Jumal armastab kõiki inimesi. Eelmises lõigus oli ta öelnud: "Jumal on valgus ja pimedust pole temas üldse". Seda tuleb mõista nii, et pimedus on lihtsalt valguse puudumine, nii et viha ja kurjus on lihtsalt armastuse (ἀγάπη) ja headuse (ἀγαθόν) ebatäiuslikud etapid. See on kooskõlas Johannese evangeeliumis leitava väitega: "Jumal ei ole Oma Poega läkitanud maailma selleks, et Ta maailma üle kohut mõistaks, vaid selleks, et maailm Tema läbi pääseks! Kes usub Temasse, selle üle kohut ei mõisteta, aga kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud … Ja kohtumõistmine on see, et valgus on tulnud maailma ja inimesed armastasid pimedust rohkem kui valgust." Teisisõnu ei näe Jumal neile ette mingit karistust – oma loomuliku külgetõmbe kaudu puudulikule karistavad nad end ise. Järelikult ei ole see armastus, mis on Jumal, seesama, mille vastand on vihkamine; sest vastasel juhul oleks Saatan temaga võrdne jõud; vaid see on armastus, mis hõlmab vihkamist oma ebatäiusliku etapina, Anterosena – jah, see koguni vajab vihkamist ja vaenulikkust oma objektina. Sest enesearmastus pole armastus; nii et kui Jumala mina on armastus, peab see, mida ta armastab, olema armastuse puudus – nii nagu lamp saab valgustada vaid seda, mis oleks vastasel juhul pime. Swedenborgiaan Henry James ütleb: “Armastada teises oma, armastada teist tema vastavuse eest endale, on kahtlemata väga talutav lõplik või olevuslik armastus; aga miski ei saa olla karjuvamas kontrastis loova Armastusega, mille hellus peab ex vi termini olema määratud ainult sellele, mis on oma olemuselt kõige kibedamalt vaenulik ja enese suhtes negatiivne." See pärineb esseest "Aine ja vari: essee loomise füüsikast." Kahju, et ta oma lehekülgi selliste asjadega ei täitnud, kuigi tal see nii hästi välja tuli; selle asemel tõreles ta oma lugeja ja inimestega üldiselt, kuni loomise füüsika oli peaaegu ununenud. Pean seda, mida just kirjutasin, siiski pehmendama: ilmselgelt ei suudakski ükski geenius teha iga oma lauset sama ülevaks kui see, milles ta kurjuse probleemile püsiva lahenduse annab.

Armastuse liikumine on ringjas: ühe ja sama liigutusega tõukab see looduid iseseisvusse ja tõmbab neid harmooniasse. Niiviisi öeldes näib see keeruline, kuid see on täielikult hõlmatud lihtsas valemis, mida nimetame kuldreegliks. Muidugi ei ütle see “Andke endast kõik, et rahuldada teiste egoistlikke impulsse!”, vaid hoopis “Ohverda enese täiuslikkus ligimese täiuslikkuse nimel!”. Samuti ei tohi seda hetkekski segi ajada bentamiitide või helvetiaanide või bekariaanide motoga “Tegutse kõige suurema hulga suurima hüvangu nimel!”. Armastus ei ole suunatud abstraktsioonidele, vaid inimestele; mitte meile tundmatutele inimestele või inimhulkadele, vaid meie enda lähedastele, meie perekonnale ja naabritele. "Meie naaber", meenutagem, on keegi, kellega me oleme lähedased – isegi kui mitte lokaalselt, siis elus ja tundeis siiski.

Igaüks võib näha, et püha Johannese väide langeb kokku selle evolutsioonifilosoofia valemiga, mille kohaselt areng sõltub eranditult armastusest – mitte enese-ohverdusest, vaid tulihingelisest impulsist täita kellegi teise kõrgeimat impulssi. Oletagem näiteks, et mul on mind huvitav idee. See on minu looming. See on minu loomake; sest nagu sai näidatud eelmise juuli Monistis, on see väike olend. Ma armastan teda ja matan end tema täiustamisse. Ma ei saa panna oma ideid kasvama neile võrdselt külma õigluse jagamisega, vaid ainult neid hellitades ja hooldades, nagu lilli oma aias. Johannese evangeeliumist lähtuva filosoofia kohaselt nii mõistus arenebki; ja mis puutub kosmosesse, saab seegi edasi areneda vaid niivõrd, kuivõrd see kujutab endast mõistust ja on seega elav. Armastus, tundes kurjas ära kenaduse pisiku, soojendab selle tasapisi ellu ja teeb selle kenaks. Igaüks, kes on minu esseed "Meele seadus" hoolikalt lugenud, mõistab siinkohal, et see on just sedasorti evolutsioon, mida nõuab sünehhism.

19. sajand on nüüd kiiresti vajumas hauda ning me asume selle sündmustele tagasi vaatama, juureldes, millist olemust võib see olla määratud võrreldes teiste sajanditega tuleviku ajaloolaste mõtteis kandma. Mina oletan, et seda hakatakse kutsuma majanduslikuks sajandiks, sest poliitökonoomial on kõigi oma tegevusharudega otsesemad suhted kui ühelgi teisel teadusel. Pealegi leidub poliitökonoomial ka omaenda lunastuse valem. See on järgnev: Olles ahnuse teenistuses, tagab intelligentsus kõige õiglasemad hinnad, kõige ausamad lepingutingimused, valgustunud tegutsemisviisi kõigis inimestevahelistes asjaajamistes ja toob kaasa summum bonum'i, rikkaliku toidu ja täiusliku mugavuse. Kelle jaoks? Aga loomulikult intelligentsuse ahne isanda jaoks. Kuigi ma tunnistan poliitökonoomia teaduslikku iseloomu täielikult, ei väida ma, et ka siinkohal on tegu ühega selle õigustatud järeldustest. Sest isegi tõeste doktriinide uurimine julgustab sageli esialgu äärmiselt vääraid üldistusi, nagu füüsika uuriminegi on julgustanud ideid nessessitarianismist. Niisiis väidan ma, et sel sajandil majanduslikele küsimustele pühendatud suur tähelepanu on toonud kaasa ahnuse kasulike mõjude ja tundekülluse kahetsusväärsete tagajärgede liigse rõhutamise, kuni paratamatult ongi jõutud filosoofiani, milles inimrassi ülendamise ja universumi evolutsiooni peamine agentsus on ahnus.

Avan ühe poliitökonoomia käsiraamatu – kõige tüüpilise ja keskpärasema, mis mul käepärast on – ja leian sealt mõne tähelepaneku, millest teen siinkohal põgusa analüüsi. Jätan vahele kvalifikatsioonid, leivapalad Kerberosele, fraasid kristlike eelarvamuste leevendamiseks, lõksud varjamaks autori enda ja lugeja eest ahnusejumala inetut alastust. Kuid ma olengi oma positsiooni üle vaadanud. Autor loetleb "inimtegevuse kolm ajendit:

• enesearmastus;
• ühiste huvide ja tundeelu kaudu seotud piiratud klassi sisene armastus;
• inimkonna armastus laiemalt."

Märkigem alustuseks, missugune alatu tiitel on omistatud ahnusele – "enesearmastus." Armastus! Teine motiiv ongi armastus. “Piiratud klassi” asendagem “teatud inimestega" ja saamegi rahuldava kirjelduse. Käsitledes "klassi" vanamoodsas tähenduses, kirjeldatakse armastuse nõrka tüüpi. Järgmise ajendi piiritlemisel näib ilmnevat mõningane ebaselgus. Inimkonna laiema armastuse all ei pea autor silmas seda sügavat, alateadlikku kirge, mida niiviisi õigesti nimetataks; vaid pelgalt avalikku vaimu – ehk vaid pisut rohkemat kui kihku edendada ideid. Nüüd asub autor tegelema nende ajendite väärtuse võrdleva hindamisega. “Ahnus,” ütleb ta, kasutades muidugi üht teist sõna, "ei ole nii suur pahe, kui tavaliselt arvatakse … Igaüks saab edendada oma huve märksa tõhusamalt kui kellegi teise omi või kui keegi teine suudaks edendada tema omi.” “Pealegi”, nagu märgib ta ühel teisel leheküljel, “teeb inimene seda rohkem head, mida ihnem ta on”. Teine motiiv on "kõige ohtlikum, millega ühiskond kokku puutub." Armastus on alati väga kaunis: "ei ole kõrgemat ega puhtamat inimliku õnne allikat." (Khm!) Kuid see on "püsiva vigastuse allikas" ja niisiis peaks miski mõistlikum selle asemele astuma. Mis see mõistlikum motiiv olla võib? Kohe näeme.

Mis puutub avalikku vaimu, muutub see "oma tõhusat toimimist takistavate raskuste” all mõttetuks. Näiteks võib see pakkuda välja piirata vaeste ja paheliste viljakust ning väita, et ükski repressioon ei oleks liiga karm kriminaalide puhul. Vihje on selge. Õnneks ei luba “inimese õrnad tunded teise inimese vastu” seadusandjatel selliseid meetmeid siiski rakendada. Seega ilmneb, et avalik vaim (või bentamism) ei õhuta armastust piisavalt tõhusal moel – liigun teisele lehele – ja tuleb seega allutada "motiividele, mis õhutavad inimesi püüdlema rikkuse poole" – need on ainsana usaldusväärsed ja "kõrgeimal määral tulusad"*. Jah, "kõrgeimal määral" on nad eranditult tulusad sellele olendile, kelle kätte kõik need õnnistused kuhjuvad, nimelt Minale, kelle “ainus eesmärk rikkuse kogumisel”, ütleb kirjutaja, “on tema isiklik ülalpidamine ja nauding." Ilmselgelt oleks ettekujutus, et mõni teine ajend võiks olla kasulikum – kasvõi inimese Minale –, autori jaoks kainele mõistusele vastukäiv. Ta püüab oma õpetust õigustada ja ilustada, võimaldades läbinägelikul lugejal siiski oma juhtmõtet tabada; aga et ta nimetatud arvamustele toetudes siiski samas teadvustab, et ühiskond ei saaks eksisteerida ainuüksi intelligentse ahnuse põhjal, sildistab ta end lihtsalt üheks ebaharmooniliste arvamuste eklektikutest. Tema mammon on maitsestatud näpuotsatäie jumalaga.

* Kuidas saab ühel kirjanikul olla mingit austust teaduse kui sellise vastu, kui see suudab ajada segamini poliitökonoomiat puudutavad “kasu”-teemat mittepuudutavad teaduslikud väited selliste labaste üldistustega nagu see?

Majandusteadlased aga süüdistavad neid, kelles nende julmade kuritegude väljaütlemine tekitab hirmujudinaid, sentimentalismis. See võibki nii olla: tunnistan vabatahtlikult, et minuski leidub kübeke sentimentalismi, olgu Jumal tänatud! Sellest ajast saadik, kui Prantsuse revolutsioon selle mõttelaadi halba valgusesse tõukas – ja peab tunnistama, et mitte täiesti teenimatult, õige, kaunis ja hea, kui see suur liikumine oligi, – on tavaks kujutada sentimentaliste inimestena, kes ei suuda loogiliselt mõelda ega soovi faktidele silma vaadata. Seda pärimust võib võrrelda prantsuse pärimusega, mille kohaselt inglane ütleb igas teises lauses “paganama”; inglise pärimusega, mille kohaselt ameeriklane räägib “britlastest” ja ameerika pärimusega, mille kohaselt prantslane venitab etiketinormid ebamugavate äärmusteni – teisisõnu kõigi nende pärimustega, mis on jäänud püsima lihtsalt sellepärast, et ei leidu kuigi palju inimesi, kes kasutaks oma silmi ja kõrvu. Kindlasti oli neile arvamustele omal ajal mingi õigustus; ja sentimentalism muutis end tõepoolest mõnikord pisut naeruväärseks, kui kunagi oli moodne meelelahutus veeta õhtuid pisaratetulvas halemeelse etenduse üle küünlavalgel laval. Aga mis siiski on sentimentalism? See on üks ism, üks doktriin – nimelt õpetus sellest, et mõistusliku südame loomulike otsuste vastu tuleb avaldada suurt austust. Just see sentimentalism ongi; ja ma palun lugejal mõelda, kas selle hukkamõistmine pole mitte kõigist jumalateotustest kõige häbiväärsem. Ometi on 19. sajand seda järjepidevalt hukka mõistnud, sest see tõi kaasa Hirmuvalitsuse. Nii see tõesti oli. Siiski seisneb kogu küsimus selles, mil määral. Hirmuvalitsus oli väga halb; kuid sel sajandil on Gradgrindi lipp nüüdseks taeva ees lehvinud nõnda pikalt ja jultunult, et taevas müristab raevunult. Peagi raputab üks piksekärgatus majandusteadlased enesega rahulolust välja, kuid siis on juba liiga hilja. Olen kindel, et 20. sajandi teises pooles pühib üle ühiskondliku korra suur üleujutus-torm, tuues kaasa just nii sügava hävingu, kui sügavad on need süümepiinad, milles ahnusfilosoofia on maailma juba pikalt leotanud. Sellist lusti ja lillepidu, nagu termidoori järel, siis enam ei sünni.

Niisiis mõjub ihnur kogukonda edendava jõuna, kas pole? Samamoodi, veel suuremal määral, võib kuulutada Wall Streeti hai heaks ingliks, kes võtab raha hoolimatutelt inimestelt, kes tõenäoliselt ei hoiagi seda korralikult; kes hävitab jõuetud ettevõtted, mis ongi parem peatada; kes annab ettevaatamatutele teadusemeestele kosutavaid õppetunde, edastades neile väärtusetuid tšekke – nagu tegite teie hiljuti mulle, mu miljonärist isand Kelm, kui püüdsite kasutada mu tööd selle eest maksmata, jätmaks oma lastele isast midagi, millega nad saaksid teiste ees uhkustada, – ja kel on varuks tuhat riugast, millega rakendada raha omaenda isikus intelligentse ahnuse teenistusse. Bernard Mandeville väidab oma “Mesilaste valmis," et igasugused isiklikud pahed on avalikud hüved – ja tõestab seda sama veenvalt, nagu majandusteadlane tõestab oma seisukohta ihnuri kohta. Ta väidab koguni – kusjuures küllaltki teravalt –, et ilma pahedeta poleks tsivilisatsioon saanudki iial eksisteerida. Samas vaimus on olnud ja on tänapäevani laialt ja jõuliselt levinud hoiak, et kõik heategevuslikud ja heatahtlikud teod, olgu need privaatsed või avalikud, mõjuvad inimkonnale tõsiselt alavääristavalt. Darwini “Liikide tekkimine” laiendab poliitilis-majanduslikke käsitlusi arengust lihtsalt kogu looma- ja taimeelu valdkonnale. Valdav enamus meie kaasaegsetest looduseuurijatest on seda meelt, et nende suurepäraste ja imeliste looduse kohanduste tõeline põhjus – millena, kui mina olin veel poisike, ülistasid inimesed jumalikku tarkust – on see, et olendid on nii tihedalt koos, et need, kel juhtub teiste ees olema vähemgi eelis, sunnivad tagasihoidlikumad tunglejad olukordadesse, mis on neile paljunemiseks ebasoodsad või koguni tapavad nad enne sigimisikka jõudmist. Loomariigis muutub tühipaljas mehaaniline individualism isendi halastamatu ahnuse najal positiivseks edasiviivaks jõuks. Nagu ütleb Darwin oma tiitellehel, on see olelusvõitlus – ja ta oleks võinud oma motona lisada: “Igaüks iseenda eest ja kurat võtku mahajääjaid!” Jeesus väljendas oma mäejutluses teistsugust põhimõtet.

Häda seisneb niisiis selles. Kristuse evangeeliumi kohaselt toimub areng siis, kui iga üksikisik ühendab kaastundest ajendatuna oma individuaalse oma naabritega. Teisele poole jääb 19. sajandile omane veendumus, et areng leiab aset tänu sellele, et iga üksikisik seisab kogu väest iseenda eest ja trambib ligimese jalge alla kohe, kui selleks võimalus avaneb. Seda võib paikapidavalt nimetada Ahnuse Evangeeliumiks. Mõlemal poolel on palju öelda. Omaenda eelistust ei ole ma varjanud, pole saanudki varjata. Ilmselt šokeerib säärane ülestunnistus mu teadlastest ametivendi. Siiski kujutab minu arvates juba see tugev tunne iseenesest agapistliku evolutsiooniteooria kasuks arvestatava kaaluga argumenti – niivõrd, kui võib eeldada, et see osutab Mõistliku Südame elutervele otsustusvõimele. Kui oleks võimalik uskuda agapismi, uskumata sellesse soojalt, oleks see fakt kindlasti argument selle doktriini tõesuse vastu. Kuid kuna tunde soojus on olemas, tuleb seda igal juhul ausalt tunnistada – eriti kuna see loob minupoolse vastutuse vältida ühekülgsust, mille vastu minu lugejad ja mina peaksime mõlemad valvel olema.

Teine vaatenurk. Irenica.

Püüdkem määratleda erinevate evolutsiooniteooriate vahelisi loogilisi seoseid. Looduslik valik, nagu mõistis seda Darwin, on evolutsiooniviis, mille puhul ainsaks positiivseks teguriks kogu üleminekus kõige lihtsaimast organismist inimeseks on juhuslik variatsioon. Kindlustamaks edasiliikumist kindlas suunas peab juhusele lisanduma mõni toiming, mis takistab ühe variatsiooni levimisvõimet või stimuleerib teise oma. Loodusliku valiku puhul on selleks rangelt öeldes nõrgemate väljatõrjumine. Seksuaalses valikus on selleks peamiselt ilu külgetõmbejõud.

"Liikide tekkimine" ilmus 1859. aasta lõpu poole. Eelnevad aastad alates 1846. aastast olid olnud üks viljakamaid hooaegu – või kui laiendada nii, et saaks hõlmata meie käsitletavat suurepärast raamatut, kõige viljakam võrdse pikkusega periood kogu teaduse ajaloos selle algusest kuni tänapäevani. Sel ajal asetati kõige selgemasse valgusesse kaasaegse filosoofia üheks nurgakiviks olev idee, et kord sünnib juhusest (kuigi dr. Carus peab seda "kõige nõrgemaks punktiks Mr. Peirce'i süsteemis"). Selle diskussiooni oli avanud Quetelet oma "Kirjadega tõenäosuste rakendamisest moraali- ja poliitikateadustes" – teosega, mis avaldas sügavat muljet oma aja parimatele mõtlejatele ja millele Sir John Herschel oli üldsuse tähelepanu juhtinud Suurbritannias. Sellestsamast ideest saadud kasu oli võimaldanud 1857. a lüüa laineid Buckle’i "Tsivilisatsiooni ajaloo" esimesel köitel. Selleks ajaks oli molekulaarfüüsikas rakendatud vapustava eduga ka "statistilist meetodit” just sellesama nime all. Inglise keemik dr. John Herapath oli 1847. a visandanud oma “Matemaatilises füüsikas” gaaside kineetilise teooria ja 1856. aastal olid värskendanud selle teooria vastu huvi Clausiuse ja Krönigi tähelepanuväärsed memuaarid. Darwini väljaandele eelnenud suvel oli Maxwell kandnud Briti Assotsiatsiooni ees ette oma esimesed ja kõige olulisemad selleteemalised uurimused. Kõigi nende teadvustes, kes mõtteliidritega kursis olid, oli juurdunud idee juhuslike sündmuste võimest tuua kaasa füüsilisi seadusi ja sellega ühtlasi arusaam, et nii tulebki selgitada neid seadusi, mis näivad olevat vastuolus energia jäävuse põhimõttega. Sellisest mõtteviisist lähtuvalt oli vältimatu, et “Liikide teke,” mille õpetus seisnes lihtsalt sama põhimõtte rakendamises teise "mittekonservatiivse" tegevuse, orgaanilise arengu selgitamisel, võeti soojalt vastu. Helmholtzi ülev avastus energia jäävuse kohta 1847. aastal ning Clausiuse ja Rankine’i eraldiseisvalt tehtud avastused mehaanilise soojusteooria kohta 1850. aastal olid jäädavalt sulgenud nende suud, kes varem võisid füüsikateaduste üle irvitada. Sellest ajast saadik on hilinenud poeedi targutused “asjade nimedega kaupleva teaduse” teemal jäänud mõjuta. Mehhanism oli nüüd teadaolevalt kõik või peaaegu kõik. Samal ajal oli utilitarism – see evangeeliumi täiustatud aseaine – oma täies õies ja individualistliku teooria loomulik liitlane. Dean Manselli arutu väljaastumine oli viinud mässuni Sir William Hamiltoni jüngrite seas ja sellest oli vastavat tulu teeninud Milli nominalism; ja kuigi oli kindel, et tõeline teadus, milleni Darwin teed juhatas, annab peagi Milli võltsteadusele surmahoobi, võlusid mitmed elemendid Darwini teoorias isegi Milli pooldajaid. Ja veel: anesteetikumid olid olnud kasutusel juba kolmteist aastat. Inimeste kokkupuude kannatustega oli juba märkimisväärselt vähenenud ja nõnda oli neis ühtlasi juurdunud see külm kalkus, mis asetab meie ajad nii suurde kontrasti neile vahetult eelnevaiga, ärgitades inimesi selliseid halastamatuid teooriaid imetlema. Lugeja eksiks mu jutu sihis, kui talle näiks, et ma soovin sellega väita, et miski neist asjadest (välja arvatud ehk Malthus) mõjutas Darwinit ennast. Ma pean hoopis silmas seda, et olgugi tegu ühe vaieldamatult geniaalseima ja kauneima hüpoteesiga, mis eales välja mõeldud; olgugi see argumenteeritud sügavate teadmiste, tugeva loogika, veetleva retoorika ja – mis kõige olulisem – teatud ligitõmbava, peaaegu et vastupandamatu siirusega; ei näinud see esiti tõestuse lähedalgi olevat ja kainele mõistusele paistab see juhtum praegu veel vähem lootusrikas kui kakskümmend aastat tagasi; kuid see imetabaselt soe vastuvõtt, mis sellele osaks sai, toimus suures osas just tänu sellele, et selle ideed olid säärased, et ajastu suhtus neisse soosivalt; eriti, kuna see jõustas ahnuse-filosoofiat.

Juhuslikkusele rajanevale evolutsioonile on diameetriliselt vastupidised need teooriad, mis omistavad kogu arengu sisemise vajaduse põhimõttele või mõnes teises vormis avalduvale vajadusele. Paljud loodusteadlased on arvanud, et kui muna on määratud läbima teatud embrüoloogiliste muutuste jada, millest see kindlasti kõrvale kalduda ei saa, ja kui geoloogilises ajas esinevad järjestikku peaaegu täpselt samad vormid, nii et üks asendab teise aina samas järjekorras, võib kindlalt eeldada, et see hilisem järgnevus oli määratud toimuma sama kindlalt kui esimene. Nõnda arvab näiteks Nägeli, et esimesest liikumisseadusest ja protoplasma omapärasest, kuid teadmatust molekulaarsest ülesehitusest tuleneb kuidagi, et vormid peavad tegema end üha keerulisemaks. Kölliker paneb ühe vormi genereerima teist, kui on saavutatud teatud küpsus. Kuigi Weismann nimetab end darvinistiks, leiab ka tema, et miski ei tulene juhusest, vaid et kõik vormid kujutavad endast oma kahe vanema päritavuse otseseid mehaanilisi tagajärgi.* Nähtavasti püüavad nad kõik importida oma teadusse mehaanilist vajadust, olgugi et nende vaatluse alla kuuluvad faktid sellele ei viita. Ka need geoloogid, kes arvavad, et liikide varieerumine tuleneb kliima või õhu ja vee keemilise koostise kataklastilistest muutustest, sätestavad evolutsiooni peamiseks teguriks mehaanilise vajaduse.

* Leian oma rõõmuks, et ka dr. Cams loeb Weismanni Darwini vastaste hulka, hoolimata sellest, et ta seda lippu lehvitab.

Evolutsioon kui sport ja mehaanilise vajaduse põhine evolutsioon on teineteise vastu sõdivad kontseptsioonid. Nende heitluse ületab kolmas versioon, mis on leitav Lamarcki teoorias. Tema vaate kohaselt tuleneb kõik see, mis eristab kõrgeimaid orgaanilisi vorme kõige algelisematest, väikestest hüpertroofiatest või atroofiatest, mis on mõjutanud indiviide nende elu alguses ja kandunud ühtlasi edasi nende järglastele. Säärane omandatud tunnuste edasikandumine seisneb oma olemuselt harjumuse omandamises ning on mõistuse seaduse füsioloogilise valdkonna esindaja ja tuletis. Selle toime on oma olemuselt füüsilise jõu omast erinev – ja see teebki Weismanni-sugused nessessitaarid selle olemasolu tunnistamise suhtes tõrksaks. Veel oletavad lamarkistid, et kuigi mõned selliselt edasikanduvad vormimuutused võivad esialgu tuleneda mehaanilistest põhjustest, mõjutavad nende esimest produktsiooni peamiselt jõupingutusest ja harjutamisest tingitud ülekasv koos sellele vastupidiste toimingutega. Lõpp-põhjuse poole suunatuna on püüdlus niisiis oma olemuselt psüühiline, olgugi mõnikord teadvustamatu; ja harjutamisest tulenev kasv, nagu väitsin ka oma viimases artiklis, järgib mehaanika omaga küllaltki vastupidist loomuseadust. Lamarcki evolutsiooni jõustab niisiis harjumus. – See lause libises mu sulest paberile, kui üks neist naabritest, kelle funktsioon sotsiaalses kosmoses näib olevat olla Vahelesegaja, tuli minult jälle midagi pärima. See on muidugi jaburus. Harjumus on pelgalt inerts, aerude peale toetamine, mitte tõukejõud ise. Tegelikult on see energeetiline projakulatsioon – õnneks leidub selline sõna, vastasel juhul oleks pidanud see harjutamata käsi sellele vaste leiutama –, mille kaudu Lamarcki evolutsiooni tüüpilistel juhtudel uued vormielemendid esmakordselt luuakse. Harjumus aga sunnib neid võtma praktilisi vorme, mis sobivad kokku nende mõju aluste struktuuridega, asendades nii pärilikkuse kui ka muul kujul järk-järgult seda spontaanset energiat, mis neid alal hoiab. Seega on harjumusel kahekordne roll; see võimaldab luua uusi tunnuseid ning viia need kooskõlla nende loomade ja taimede, kelle sekka nad kuuluvad, üldise morfoloogia ja funktsiooniga. Aga kui lugeja nüüd vaevub lehekülje või paar lahkelt tagasi keerama, näeb ta, et see Lamarcki evolutsiooni kirjeldus langeb kokku armastuse tegevuse üldise kirjeldusega, mida temagi minu arvates toetas.

Meenutades, et kogu mateeria on tegelikult mõistus ning meenutades ka mõistuse järjepidevust, küsigem, millise ilme saab lamarkistlik evolutsioon teadvuse valdkonnas. Otsese ettevõtmisega ei saavuta peaaegu mitte midagi. On sama lihtne lisada mõttes oma kasvule üks küünar kui luua idee, mis oleks vastuvõetav ükskõik millisele muusadest, kui selle nimel vähegi pingutada, enne kui see on valmis tulema. Asjata painame Mnemosyne’i püha kaevu ja trooni; mõistuse sügavam töö toimub omal aeglasel viisil, ilma meie kaasabita. Laskem vaid nende pasunal kõlada ja jõupingutusi tehes võimegi olla kindlad, et meie ohvriand sobib ükskõik millise jumaluse altarile, keda selle lõhn rõõmustab. Lisaks sellele sisemisele protsessile on oluline ka keskkond, sest see murrab harjumusi, mis ongi määratud murduma ja mõistust elavaks muutma. Igaüks teab, et rutiinse harjumuse pikaajaline püsimine muudab meid loiuks, samas kui üllatuste jada muudab ideid suurepäraselt säravamaks. Seal, kus toimub liikumine, kus tehakse ajalugu, on vaimse tegevuse keskpunkt – on öeldud, et kunst ja teadused asuvad Januse templis ning ärkavad, kui see on avatud, kuid uinuvad, kui see on suletud. Vaid üksikud psühholoogid on taibanud, kui põhjapanev see fakt on. See osa mõistusest, mis on oma suuremalt osalt seotud teiste osadega, töötab peaaegu mehaaniliselt. See vajub raudteesõlme olekusse. Kuid see osa mõistusest, mis on peaaegu isoleeritud, nagu mentaalne poolsaar või tupiktänav, on kui lõppjaam. Nõnda on mentaalsed seosed harjumuste küsimus. Seal, kus neid on palju, pole originaalsust vaja ja seda ei ilmne; kuid seal, kus need on puudulikud, vabaneb spontaansus. Seega on Lamarcki mõistuse evolutsiooni esimene samm mitmesuguste mõtete asetamine olukordadesse, kus nad saavad vabalt mängida. Mis puutub kasvamisse harjutamise kaudu, näitasin juba eelmise aasta oktoobri Monistis "inimese klaasist olemust" käsitledes, millisena tuleb selle modus operandi’t mõista – vähemalt seni, kuni esitatakse teine sama kindel hüpotees. Nimelt seisneb see molekulide irdumises ja osade taastumises uues aines. Seega on see omamoodi reproduktsioon. See toimub ainult harjutamise ajal, sest protoplasma aktiivsus seisneb molekulaarses häires, mis on selle vajalik tingimus. Kasv harjutamise kaudu leiab aset ka mõistuses. Tõepoolest – seda kujutab endast õppimine. Kuid kõige suurepärasem näide on filosoofilise idee arendamine praktikas. Kontseptsioon, mis ilmnes algul ühtsena, jaguneb erijuhtudeks; ja et luua teostatav idee, peab igaühele neist lisanduma uus mõte. See uus mõte järgib aga üsnagi lähedalt vanemkontseptsiooni mudelit ja nõnda toimub homogeenne areng. Paralleel selle ja molekulaarsete sündmuste kulgemise vahel on ilmne. Kannatlik tähelepanu on võimeline märkama kõiki neid elemente tehingus, mida nimetame õppimiseks.

Nõnda on meie ette toodud kolm evolutsiooniviisi: evolutsioon juhusliku varieerumise kaudu, evolutsioon mehaanilise vajaduse kaudu ja evolutsioon loova armastuse kaudu. Me võime neid nimetada tühhistiliseks evolutsiooniks või tühhismiks, anankastseks evolutsiooniks või anankismiks ja agapistlikuks evolutsiooniks või agapismiks. Vastavaid doktriine, mis esindavad igaüht neist kõige tähtsamana, võime nimetada tühhismiks, anankismiks ja agapismiks. Teisest küljest võivad ka pelgalt väited, et absoluutne juhus, mehaaniline vajadus ja armastuse seadus on kosmoses ühekaupa toimivad, saada endale tühhismi, anankismi ja agapismi nimed.

Kõik kolm evolutsiooniviisi koosnevad samadest üldelementidest. Kõige selgemini väljenduvad need agapismis. Hea tulemuseni viib siin esiteks vanemapoolne spontaanse energia kinkimine järglastele ja teiseks viimase eelsoodumus tabada enda kohta käivad üldiseid ideid, järgides sedakaudu üldist lõpp-põhjust. Et väljendada tühhismi ja anankismi suhet agapismiga, lubage mul pöörduda geomeetria poole. Sirgjoonega läbitud ellips on omamoodi kuupkõver: kujutab ju kuupfunktsioon endast kõverat, mis on lõigatud sirgjoonega kolm korda; sirge võib lõigata ellipsit kaks korda ja sellega külgnevat sirget kolmandat korda. Siiski ei oleks ka sirgjoonega läbitud ellipsil kuupkõvera tunnuseid. Näiteks puuduks sellel vastupidine painutus, mis ühelegi tõelisele kuupkõverale ei sobi, ja sellel oleks ainult kaks sõlme, mida ühelgi tõelisel kuupkõveral ei saa olla. Geomeetrikud ütlevad, et see on degenereerunud kuupkõver. Samamoodi on ka tühhism ja anankism agapismi degenereerunud vormid.

Need, kes püüavad Darwini ideed ühitada kristlusega, märgiksid, et tühhistlik evolutsioon, nagu ka agapistlik, sõltub paljundavast loomest; kusjuures säilivad vaid need vormid, mis kasutavad neile antud spontaansust nii, et viivad need – üsnagi kristlikule skeemile kohaselt – harmooniasse oma algupärasega. Väga hea! See näitabki, et nii nagu armastusel ei saa olla vastandit, vaid ta peab selle, mis talle enim vastandub, võtma omaks kui omaenda mandunud juhtumi, nii on ka tühhism omamoodi agapism. Ainult et tühhistlikus evolutsioonis toimub edasiminek ainuüksi tänu kõrvale heidetud sulase peidetud ande edasikandumisele nende seas, kes ei ole kõrvale heidetud; samamoodi nagu lüüasaanud õnnemängurid jätavad raha lauale, et teha need, kes veel pole lüüa saanud, palju rikkamaks. Sisuliselt muudab see tallede õnne kitsede hukatuseks, ülekantuna võrrandi teisele poolele. Seevastu tõelises agapismis korraldab edasimineku loodute seas mõistuse järjepidevusest tulenev positiivne kaastunne. See on idee, millega tühhism toime tulla ei oska. Anankist võib siin sekkuda, väites, et see evolutsiooni viis, mille eest tema seisab, on agapismiga kooskõlas selles punktis, kus tühhism sellest lahkneb. Sest see paneb arengu läbima teatud faase, millega kaasnevad vältimatud tõusud ja mõõnad, kuid mis üldiselt kaldub ettemääratud täiuslikkuse poole. Selle saatusest väljendub niisiis olemuslik külgetõmbavus hea poole. Siinkohal tuleb tunnistada, et anankism väljendub laias määratluses ühe agapismi liigina. Mõnda selle vormi võibki tõelise agapismiga kergesti segi ajada. Selline anankism on Hegeli filosoofia. Oma ilmutusliku religiooni, oma sünehhismi (kuigi esitatud ebatäiuslikult), oma "peegeldusega" on kogu tema teooria idee poolest suurepärane, peaaegu et ülev. Ometi on selle meetodist praktiliselt välja jäetud elav vabadus. Kogu liikumine kujutab endast tohutut mootorit, mida ajendab vis a tergo ning mille pime ja salapärane saatus on jõuda kõrge eesmärgini. Tähendab, selline see mootor oleks, kui see tõesti töötaks, aga paraku on see Keely mootor. Kui see tõesti toimiks nii, nagu ta end väidab toimivat, ei saaks selle filosoofiaga mitte nõustuda. Kuid iial pole nähtud nõnda pikka argumentatsiooniahelat, – kas öelda, et veaga igas lülis? – ei, kus iga lüli kujutab endast unenäovormi pressitud peotäit liiva. Või öelgem, et see on filosoofia, mida tegelikkuses ei eksisteeri – pabermudel. Kasutades aga selles sisalduvat ühtainsat väärtuslikku asja, ideed sellest, ja kehtestades tühhismi, millele selle iga samm oma meelevaldsuses viitab ning tehes sellest tugipunkti elujõulisele vabadusele, mis on armastuse vaimu hingus, võime suuta luua tõelise agapismi, mille poole Hegel püüdles.

Kolmas aspekt. Õiglusetus.

Asjade olemuses endis ei ole piir kolme evolutsiooniviisi vahel täiesti selge. See ei takista seda tõesti olemas olemast – võib-olla see isegi ilmestab selle olemasolu. Asjade olemuses ei ole kolme põhivärvi – punase, rohelise ja violetse – vahel selget eraldusjoont. Kuid kõige selle juures on nad ikkagi erinevad. Peamine küsimus seisneb selles, kas kolm radikaalselt erinevat evolutsioonilist elementi on olnud töös; ja teine küsimus on, millised on nende mistahes töösolnud elementide kõige silmatorkavamad tunnused. Teen ettepaneku pühendada paar lehekülge nende küsimuste väga põgusale uurimisele inimmõtte ajaloolise arengu kontekstis. Esmalt sõnastan lugeja mugavuse huvides kolme mõeldava mõttearengu viisi võimalikult lühikesed definitsioonid, eristades ka kahte anankismi ja kolme agapismi liiki. Mõtte tühhistlik areng seisneb niisiis kergetes kõrvalekalletes harjumuspärastest ideedest eri suundades huvitult, üsna sihitult ja üsna piiramatult, olgu siis väliste asjaolude või loogika jõul; kusjuures uutele kõrvalekalletele järgnevad ettenägematud tagajärjed, mis kipuvad sätestama mõnesid neist harjumustena rohkem kui teisi. Mõtte anankastne areng koosneb uutest ideedest, mis võetakse omaks, nägemata sealjuures ette, kuhu need kalduvad, kuid mille tunnused on määratletud kas mõistusest väljaspool olevate põhjuste, nagu eluolude muutumine, või mõistuse sisemiste põhjuste kui juba omaksvõetud ideede, näiteks üldistuste, loogiliste edasiarenduste kaudu. Mõtte agapistlik areng on teatud mentaalsete kalduvuste omaksvõtt mitte täiesti järelemõtlematult nagu tühhismis ega ka mitte päris pimesi olude või loogika jõul nagu anankismis, vaid vahetu tõmbe kaudu idee enda vastu, mille olemust on kaastunde jõul, s.o. tänu meele järjepidevusele, hoomatud veel enne, kui mõistus on selle omastanud; ja nagu nüüd näitan, võib seda mentaalset kalduvust olla kolme erinevat tüüpi. Esiteks võib see mõjutada tervet rahvast või kogukonda selle kollektiivses isiksuses ja kanduda sedakaudu üksikisikutele, kes on kollektiivse rahvaga tugevalt kaastundlikus ühenduses, kuigi ei pruugi olla intellektuaalselt võimelised seda ideed oma isiklike arusaamade ega mõnikord isegi teadliku omandamise kaudu saavutama iseseisvalt. Teiseks võib see puudutada üksikisikut otseselt, kuid siinkohal saab ta ideed hoomata või selle atraktiivsust hinnata ainult tänu oma kaastundele naabrite vastu rabava kogemuse või mõttearengu mõjul. Näitena sellest, mida selle all silmas peetakse, võib võtta Püha Pauluse pöördumise. Kolmandaks võib see mõjutada indiviidi sõltumatult tema inimlikest kiindumustest tingituna külgetõmbest, mida see avaldab tema mõistusele isegi enne, kui ta seda võib taibata. Lähtuvalt inimese mõistuse ja Kõigekõrgema vahelisest järjepidevusest on seda fenomeni nimetatud tabavalt geeniuse ettekuulutuseks.

Mõelgem järgmiseks, milliste katsete abil võime neid erinevaid evolutsioonikategooriaid eristada. Asjade olemuses pole absoluutne kriteerium võimalik, kuna asjade olemuses puudub erinevate klasside vahel selge piir. Sellegipoolest leidub kvantitatiivseid sümptomeid, mille järgi mõtteergas ja kaastundlik inimloomuse hindaja saab hinnata ligikaudseid vahekordi, milles erinevad mõjud on segunenud.

Kuivõrd inimmõtte ajalooline areng on olnud tühhistlik, peaks see olema pidanud kulgema teadvustamatute või imeväikeste sammudega; sest just selline on juhuste olemus, kui need väljendavad mitmekordistamisel seaduspäraseid nähtusi. Oletagem näiteks, et 1880. aastal oli Ameerika Ühendriikides kohalikest valgenahalistest täiskasvanud meestest üks neljandik alla 5 jala 4 tolli pikk ja üks neljandik üle 5 jala 8 tolli pikk. Siis peaksime tõenäosuse põhimõtetest lähtuvalt kogu elanikkonna hulgas eeldama järgmist:

       216 alla 4 jala 6 tolli,                            216 üle 6 jala 6 tolli.
       48 alla 4 jala 5 tolli,                            48 üle 6 jala 7 tolli.
        9 alla 4 jala 4 tolli,                             9 üle 6 jala 8 tolli.
   vähem kui 2 alla 4 jala 3 tolli,                        vähem kui 2 üle 6 jala 9 tolli.

Panin need arvud kirja, et näidata, kui tähtsusetult vähe leidub neid juhtumeid, kus juhuslikult ilmneb midagi tavapärasest väga erinevat. Kuigi ainult iga teise mehe pikkus jääb nelja tolli sisse vahemikus 5 jalga 4 tolli ja 5 jalga 8 tolli, siis kui seda intervalli pikendada kolm korda neli tolli üles- ja allapoole, hõlmab see (1880. aasta seisuga) juba kõiki meie ligikaudu 8 miljonit kohalikku päritolu valgenahalist meest, välja arvatud ainult 9 pikemat ja 9 lühemat.

Kui väikese variatsiooni katse ei ole rahuldatud, tühistab see tühhismi täielikult. Kui see on rahuldatud, leiame, et see tühistab anankismi, kuid mitte agapismi. Meie vajame positiivset katset, mida rahuldab ainult tühhism. Seega kus iganes me leiame, et inimeste mõtted võtavad märkamatult selliseid pöördeid, mis on vaatamata nende kõrgeimatele impulssidele vastuolus neid elavdavate eesmärkidega, võime julgelt järeldada, et on toimunud tühhistlik toiming.

Nende mõistuse ajaloo uurijate eruditsioon, kes väidavad, et äsjasündinud ideed on ja võivad olla midagi enamat kui veidrused, kuna neid pole veel võimalik kriitiliselt uurida, ja lisaks, et kõikjal ja alati on areng olnud nii pidev, et raske on selgelt mõista, millise esimese sammu iga inimene on astunud, täidab minusugused ebatäiuslikud õpetlased rõõmsa imetluse ja kadedusega. Sellest järeldub, et ainus intellektuaalse arengu meetod on olnud tühhism. Pean tunnistama, et mina ajalookulgu niiviisi mõista ei saa; ma ei saa jätta mõtlemata, et kuigi mõnikord on tühhism tõepoolest olnud töös, on teistel kordadel peetud kokku peaaegu sama maad katvaid, kuid erinevate inimeste iseseisvalt tehtud samme ekslikult järjestikusteks sammukesteks ja et pealegi on õpetlased olnud tõrksad tunnistamast ajastu või rahva tõelist olemuslikku "vaimu", jäädes ekslikule ja kontrollimatule eelarvamusele, et sellega avataks uks pöörastele ja ebaloomulikele hüpoteesidele. Mina leian hoopis, et olgugi kuidas võib olla eraldiseisvate teadvuste harimisega, mõtte ajalooline areng on harva olnud tühhistlikku laadi ning seisnenud ainult tagurlikes ja nüristavates liikumistes. Püüan kõnelda äärmise tagasihoidlikkusega, mis on sobilik loogikule, kellelt nõutakse inimese mõttevälja niivõrd laiahaardelist ülevaadet, mida saab katta ainult sellise maastikuluurega, millele võivad väärtust anda ainult suurimad oskused ja osavaimad meetodid – kuid lõpuks saan ma avaldada siiski ainult iseenese, mitte kellegi teise arvamust ja minu tagasihoidlikul hinnangul näitlikustab tühhismi kõige paremini kristluse ajalugu, alates sellest hetkest, kui Constantinus selle kehtestas kuni näiteks Iiri kloostrite ajani, moodustades umbes 500-aastase ajajärgu. Kahtlemata kallutas kõigist välistest asjaoludest kõige enam inimesi kristlust selle armsuses ja õrnuses aktsepteerima see hirmutav ulatus, millesse leevendamatu ahnus ja kõva süda, millesse roomlased olid maailma võrgutanud, ühiskonna üksusteks oli lõhkunud. Ja ometi soodustas seesama fakt, rohkem kui mõni muu väline asjaolu, selle kurja maailma suhtes meelekibedust, millest algeline Markuse evangeelium ei sisalda ainsatki jälge. Vähemalt ei leia ma seda märkuses Püha Vaimu teotamise kohta, kus ei ole juttugi kättemaksust – isegi mitte kõnes, kus tsiteeritakse Jesaja lõpuridasid ussist ja tulest, mis õgivad "meeste laipu, kes astusid üles mu vastu." Kuid vähehaaval kibedus kasvab, kuni Uue Testamendi viimases raamatus avaldab selle vaene meeltesegaduses autor, et terve see aeg, mil Kristus rääkis, kuidas ta on tulnud maailma päästma, oli salajaseks eesmärgiks anastada kogu inimkond, välja arvatud tühised 144 000, leotada neid kõiki väävlijärves ja lõpuks, kui nende piinade suits tõuseb igavesti ja igavesti, pöörduda ja märkida: "Enam pole midagi neetut." Kas sellist ütlust saadab tundetu muie või kuratlik irve? Soovin, et võiksin uskuda, et Püha Johannes seda ei kirjutanud; kuid see on ju tema evangeelium, mis räägib "ülestõusmisest hukkamõistmiseks" – see tähendab inimeste taaselustamist ainult nende piinamiseks – ja igal juhul on Ilmutusraamat väga iidne kompositsioon. Arusaadavalt võib võrrelda algkristlasi kellegagi, kes püüab kogu väest ronida üles sileda märja saviga kaetud järsust nõlvast; nende elu sügavaim ja tõeliseim, südant ja pead elavdav element oli universaalne armastus; kuid nad olid pidevalt ja vastu tahtmist libisemas kambavaimu, nii et iga libastus toimis pretsedendina viisil, mis on igaühele tuttav. See kambavaim kasvas märkamatult, kuni umbes 330. aastal pKr oli see puutumatu terviklikkuse läige, mis Püha Markuse puhul peegeldab valguse valget vaimu, niivõrd tuhmunud, et Eusebios (tolle aja Jared Sparks) võis oma “Ajaloo” eessõnas teatada kavatsusest liialdada kõigega, mis ilmestab kiriku au ja summutada kõik, mis võib seda häbistada. Tema ladina kaasaegne Lactantius oli veel hullemgi – ja nii süvenes pimedus, kuni sama sajandi lõpuks hävitas Theophilus suure Aleksandria raamatukogu*; kuni kaks sajandit hiljem põletas Gregorius Suur Rooma suure raamatukogu, väites, et "teadmatus on pühendumuse ema" (mis on tõsi, nii nagu ka rõhumine ja ebaõiglus on vaimsuse ema); kuni kainemõistuslik kirjeldus kiriku olukorrast muutus millekski, mida meie mitte-kõige-meeldivamad ajalehed kohtlevad "avaldamiseks kõlbmatuna". Kogu see liikumine osutub ülaltoodud katse rakendamisel tühhistlikuks. Teine väiksemal skaalal väga sarnane, ainult sada korda kiirem liikumine, mille uurimiseks leidub terve raamatukogutäis dokumente, on leitav Prantsuse revolutsiooni ajaloos.

* Vt Draper’s History of Intellectual Development, ptk X.

Anankastne evolutsioon areneb järjestikuste sammudega, mille vahele jäävad pausid. Põhjus on selles, et selles protsessis võtab aujärjelt tõugatud mõtteharjumuse üle tugevuselt järgmine. See tugevuselt järgmine on eelmisest kindlasti väga erinev ja mõnikord otse vastupidine. Mulle meenub meie vana tava, mille järgi teine kandidaat tehakse asepresidendiks. See tunnusjoon teeb anankismi tühhismist selgelt eristatavaks. Agapismist eristab seda selle eesmärgitus. Kuid välist ja sisemist anankismi tuleb uurida eraldi. Väliste asjaolude survel toimuv areng ehk kataklastiline evolutsioon on enamikel juhtudel küllalt eksimatu. Sellel leidub lugematu hulk intensiivsuse astmeid, alates toorest jõust, lihtsast sõjast, mis on pööranud maailma mõttevoolu rohkem kui korra, kuni tugeva tõendusmaterjalini või millegini, mida on selleks peetud ja mis on veennud inimesi hordide kaupa. Ainus kõhklus, mis sellise ajaloo tunnistamisel püsida võib, on kvantitatiivne. Mõistust ei mõjuta iial ainult väline ja nõnda peab jääma küsimus, kas antud liikumist tuleks pidada põhiliselt väljastpoolt juhituks või mitte, otsustuse küsimuseks, mille jaoks vaevalt tasub reegleid paika panna. Varakeskaegset mõtteviisi, ma mõtlen skolastikat ja samaaegseid arenguid kunstis, mõjutasid kahtlemata võimsalt ristisõjad ja Aristotelese kirjutiste avastamine. Skolastika areng Roscellinist Albert Suureni vastab täpselt Aristotelese teadmiste järjestikustele sammudele. Prantl arvab, et sellega lugu lõppeb ja vähesed mehed on lapanud rohkem raamatuid kui Carl Prantl. Vaatamata oma tormakatele hinnangutele on ta teinud head ja korralikku tööd. Kuid enne, kui tervikut pole süstemaatiliselt uurinud ja seedinud õpetlastest koosnev korrapäraselt organiseeritud ja asjakohaseid reegleid järgiv seltskond, ei saa me skolastikat korralikult mõistma hakatagi. Mis aga puudutab meie praegu vaadeldavat perioodi; seda, mis ühtlustas romaani arhitektuuri; on vastav kirjandus kergesti omandatav. Sellega lükkub ümber Prantli väite, et asjakohased autorid olid võimukandjatest orjalikus sõltuvuses. Pealegi hoidsid nad kõigi oma püüdluste juures silmapiiril kindlat eesmärki. Seetõttu ei saa ma käsitleda seda skolastika perioodi näitena puhtast välisest anankismist, mis näib samas olevat fluor intellektuaalsete elementide jaoks. Ehk võib selle puhtaimaks näiteks ajaloos pidada lääne ideede hiljutist omaksvõttu Jaapanis. Kombineerituna teiste elementidega võib siiski ka seda pidada täiesti tavaliseks. Kui pidada väliste faktide uurimisest sündinud ideede arengut väliseks anankismiks – see on välise ja sisemise vormi piiril –, on see kaasaegsetes uuringutes loomulikult peamine asi. Kuid Whewell, kelle meisterliku teadusajaloo käsitluse hindamiseks on kriitikud olnud liiga võhiklikud, näitab selgelt, et sealgi pole sel kaugeltki kõige esmasem mõju.

Sisemine anankism ehk loogiline kompamine, mis kulgeb ettemääratud rajal, võimetuna nägema ette, kuhu see on kandumas, võimetuna juhtima kurssi – just selline on filosoofia arengu põhimõte. Esimest korda veenis selles maailma Hegel, kes püüdis teha loogikast mitte ainult subjektiivset mõtte suunajat ja järelvaatajat – mis oli kõik, mis see seni oli olnud –, vaid mõtlemise – mitte ainult individuaalse mõtlemise, vaid ka arutluse, mõttearengu ajaloo, kogu ajaloo, kogu arengu – põhiallikat. Siin ilmneb positiivne selgelt näidatav viga. Olgu kõnealune loogika ükstahes milline: vajaliku või tõenäolise järelduse loogika (teooriat võib ju kujundada sobivaks mõlemale); igatahes eeldab see, et loogika on iseenesest ammendav tuletamaks antud eeldustest kindla järelduse; sest kui see nii ei ole, ei piisa sellest, kui selgitada, miks peab üks arutluskäik võtma just selle kursi, mis ta võtab – rääkimata mingitest teistest arengutest. Seega võtab see lähtekohaks, et antud eeldustest tuleneb loogiliselt vaid üksainus järeldus ja et vabaks valikuks ei ole seega mingit ruumi. See, et antud eeldustest tuleneb loogiliselt vaid üksainus järeldus, on aga üks neist valedest arusaamadest, mis pärineb loogikutelt, kes piiravad oma tähelepanu sellele üksikule mõttesaarele, mitte-sõltuvuslike tingimuste loogikale. Relatiivide loogikas ei ole see hea.

Mulle turgatab pähe üks mõte. Kui sisemise anankismi olemusest moodustab märkimisväärse osa ajaloo areng, peab see sarnanema üksikisiku arenguga; ning just nagu 33 aastat on ligikaudne loomulik ajaühik üksikisikute puhul, olles keskmine järglaste saamise vanus, nii peaks leiduma ka ligikaudne ajavahemik, mille lõpuks on üks suur ajalooline liikumine külvanud maha järgmise. Vaatame, kas võime midagi sellist leida. Võtame Rooma valitsuse arengu, mis on piisavalt pikk ja paneme paika peamised kuupäevad:

• eKr 753 Rooma rajamine;
• eKr 510 Tarquiniuste pagendamine;
• eKr 27 Octavianus võtab omaks Augustuse tiitli;
• pKr 476 Lääne-Rooma keisririigi lõpp;
• pKr 962 Püha Rooma keisririik;
• pKr 1453 Konstantinoopoli langemine.

Viimane sündmus oli ajaloos üks olulisemaid, eriti Itaalia jaoks. Intervallid on 243, 483, 502, 486 ja 491 aastat. Huvitaval kombel on need kõik peaaegu võrdsed – välja arvatud esimene, mis moodustab teistest poole. Kuningate järjestikuse valitsemise ajad tavaliselt nii võrdse pikkusega ei ole. Pangem nüüd kirja mõned kuupäevad mõtte ajaloos:

• eKr 585 Thalese päikesevarjutus, Kreeka filosoofia algus;
• pKr 30 Ristilöömine;
• pKr 529 Ateena koolide sulgemine, Kreeka filosoofia lõpp;
• pKr 1125 (ligikaudu) Bologna ja Pariisi ülikoolide tõus;
• pKr 1543 Copernicuse "De Revolutionibus" avaldamine.

Intervallid on 615, 499, 596 ja 418 aastat. Metafüüsika ajaloost võime võtta järgneva:

• eKr 322 Aristotelese surm;
• pKr 1274 Aquino Thomase surm;
• pKr 1804 Kanti surm.

Intervallid on 1595 ja 530 aastat. Esimene on umbes kolmekordne viimane.

Kindlaid järeldusi nende arvude põhjal teha ei saa. Siiski viitavad nad, et loomulik ajastu pikkus võib ehk olla umbes 500 aastat. Leides selle kohta sõltumatuid tõendeid, võivad täheldatud intervallid omandada mingi tähtsuse.

Agapistliku mõttearengu eksisteerimise korral peaks see paistma välja oma eesmärgipärase olemuse poolest, milleks on idee arendamine. Võttes arvesse mõtte järjepidevust, peaks me seda mõistma otseselt agapistlikult või kaastundlikult ja selle ära tundma. Siinkohal võtan eelduseks, et sellist mõtte järjepidevust on piisavalt tõendanud argumendid, mida kasutasin eelmise aasta juulis ilmunud Monisti "Meeleseadust" käsitlevas artiklis. Isegi kui need argumendid iseenesest ei ole päris veenvad, tugevdab neid siiski silmnähtav agapism mõtte ajaloos ja seega toetavad need kaks väidet teineteist vastastikku. Usun, et lugeja tunneb loogikalt piisavalt hästi, et ei pea sellist vastastikust toetust ringjaks argumendiks. Kui saaks näidata otse, et leidub selline entiteet nagu "ajastu vaim" või “rahva vaim” ja et kõigi nähtuste aluseks ei saa pidada ainuüksi individuaalset intelligentsust, tõestaks see üheaegselt ja küllaldaselt nii agapismi kui ka sünehhismi. Tunnistan, et mina seda veenvalt demonstreerida ei suuda; kuid usun siiski, et suudan pakkuda selliseid argumente, mis lubavad kindlustada neid, mis järelduvad teistest faktidest. Ma usun, et kõik suurimad vaimusaavutused on pärinenud väljastpoolt üksi tegutsenud isikute võimeid; ja lisaks toetusele, mida see arvamus leiab sünehhistlikest kaalutlustest ja paljude suurte liikumiste sihipärasusest, täheldan otsest põhjust mõtlemaks ideede ülevusest ja nende üheaegsest ja sõltumatust esinemisest paljudel isikutel, kel puuduvad erakordsed üldised võimed. Minu jaoks väljendub selline olemus teravatipulise gooti arhitektuuri mitmes arengus. Kõik kaasaegsete arhitektide katsed seda imiteerida, olgu neil kui tahes suur väljaõpe ja kunstiline geenius, näivad lamedad ja labased ning seda mõistavad ka nende autorid. Kuid selle stiili õilmitsemise ajal leidus küllalt palju mehi, kes olid sellise hiiglasliku ülevuse ja vägevuse loomiseks võimelised. Säilinud dokumendid kinnitavad enam kui ühel juhul, et arhitekti valides kohtlesid toomkapiitlid kõrget kunstilist geeniust teisejärgulise kaalutlusena – justkui olnuks neid, kes olid võimelised seda pakkuma, ülearugi; ja tulemused õigustavad nende enesekindlust. Oli siis inimeste enamus tol ajal nii kõrgelennulise isiksuse ja kõrge intellektiga? Selline arvamus murduks kohe esimese uurimise all.

Kui mitmeid kordi on kaasaegsed inimesed võinud olla tunnistajaiks suurtele avastustele, mis on tehtud iseseisvalt ja peaaegu samaaegselt! Esimene juhus, mis mulle meenub, on Leverrieri ja Adamsi avastus Uraanist kaugemalasuva planeedi olemasolust. Vaevalt keegi teab, kellele omistada energia säilitamise põhimõte, kuigi igati põhjendatult võib seda pidada suurimaks avastuseks, mis teaduses iial tehtud. Samal veebruarikuul 1850. aastal esitasid Rankine ja Clausius oma mehaanilise soojusteooria; kuid mitmed lugupeetud mehed omistavad selle suure sammu hoopis Thomsonile*. John Bernoulli algatatud gaaside kineetiline teooria oli vajunud unustusse pikaks ajaks, enne kui selle taasleiutasid ja rakendasid mitte ainult Boyle'i, Charlesi ja Avogadro seadustele, vaid ka difusiooni- ja viskoossusseadusele eraldiseisvalt vähemalt kolm nüüdisaegset füüsikut. Nagu teame, esitasid Wallace ja Darwin loodusliku valiku doktriini ühel ja samal Briti Teadusühingu koosolekul; ja Darwin näitab oma "Ajaloolistes visandites", mida kasutatakse tema raamatu hilisemate väljaannete eesliites, et mõlemaid olid inspireerinud teadmata eelkäijad. Spektrianalüüsi meetod omistati nii Swanile kui ka Kirchhoffile ning leidus teisigi, kel oleks olnud sellele ehk rohkemgi õigust. Keemiliste elementide perioodilisusseaduse autorsuse üle vaidlevad omavahel venelased, sakslased ja inglased; kuigi põhiteene kuulub kaheldamatult esimesele. Need ongi peaaegu kõik meie aja suurimad avastused. Samamoodi on leiutistega. Võib-olla pole üllatav, et telegraafi tegemiseni jõudsid iseseisvalt mitmed leiutajad, sest seda sai varem tehtud teaduslike faktide põhjal küllalt lihtsasti teha. Telefoni ja muude leiutistega see aga nii ei olnud. Eetrit, esimest anesteetikumi, tutvustasid iseseisvalt kolm erinevat Uus-Inglismaa arsti. Eeter oli aga olnud levinud artikkel juba terve sajandi. Ühes farmakopöas oli seda mainitud koguni kolm sajandit varem. Näib üsna uskumatu, et selle anesteetiline mõju olid jäänud teadmatuks; kuid sellest teati küll. Tõenäoliselt oli see levinud saladusena sosinate kaudu juba Basilius Valentinuse päevil; jäädes siiski pikaks ajaks pulcinellalikuks saladuseks.

* Thomson ise ei maini oma "Encyclopedia Britannica" artiklis soojuse kohta Clausiuse nime kordagi.

Uus-Inglismaal olid poisid seda enda lõbuks kasutanud juba palju aastaid. Miks ei olnud seda võetud siis tõsisesse kasutusse? Põhjus ei ole selge, kuid arvatavasti ei leitud selleks piisavat ajendit. Selle lükke stiimuliks võisid olla ainult kasu ja heategevus. Umbes 1846. aastal, mil eeter ametlikult kasutusse võeti, oli heategevus kahtlemata ebatavaliselt aktiivses olukorras. See eelmisel sajandil juurdunud tundelisus või sentimentalism oli läbinud küpsemisprotsessi, mille tagajärjel, ehkki varasemast tagasihoidlikumalt, mõjutas see nüüd mõtlematuid inimesi suurema tõenäosusega kui iial varem. Tõenäoliselt oli kõiki kolme eetri-esitlejat ajendanud kasu soov; kuid sellest hoolimata ei olnud nad kindlasti immuunsed ka agapistlikele mõjutustele.

Ma tõepoolest kahtlen, kas ühtki suurtest avastustest võiks pidada individuaalseks saavutuseks; ja arvatavasti jagavad seda kahtlust paljud. Kui aga mitte, siis milline argument meele järjepidevuse ja agapismi poolt siin on! Ma ei soovi väga üle pingutada. Kui saaks vaid mõtlejaid veenda oma eelarvamused kõrvale heitma ja selle doktriini tõestusi uurima, jään lõpliku otsuse ootamisega täielikult rahule.

Välislingid

• Originaaltekst