William James

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib psühholoogist ja filosoofist; sõjaajaloolase kohta vaata artiklit William James (sõjaajaloolane)

William James

William James (11. jaanuar 184226. august 1910) oli USAst pärit psühholoog ja filosoof ning pragmatismi alusepanija. Töötas Harvardi ülikoolis professorina 1876. aastast kuni oma surmani. William Jamesi vend Henry James oli üks Ameerika Ühendriikide tuntumatest kirjanikest. James oli empirist ja pidas kõige aluseks ja eelduseks vahetut kogemust. Filosoofias oli Jamesi metafüüsika pluralistlik. Filosoofias peetakse Jamesi idealistiks. Ta pooldas idealismi, sest pragmatism oli tema arvates panteistlik filosoofia.

Teoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jamesi peetakse tänapäevase religioonipsühholoogia alusepanijaks. Jamesi teos, The Principles of Psychology(1907) on ameerika psühholoogia põhiteos. Teostega The Will to Believe (1897), The Varieties of Religious Experience (1902), Pragmatism (1907) ja The Meaning of Truth(1909) sai James tuntuks kui oma aja üks suurimaid filosoofe. Aastal 1896 peetud ettekande "The Will to Believe" järgi kujutab religioon endast tohutut riski võtmist. Tegemist on langevarjuta hüppega pea ees tundmatusse, mis ei lõppe õnnelikult, kui ei ole kindlat usku hüppe õnnestumisse.

James räägib oma teoses The Varieties of Religious Experience religioossest kogemusest lähtudes religioonipsühholoogilisest vaatepunktist. Ta toob erinevaid näiteid usulistest või müstilistest kogemustest ning kirjeldab neid. Jamesi järgi kohtab igas religioonis pühaduse ideed, ning pühadusega kohtumine ongi religioosne kogemus. Pühaduse ideel on järgmised tunnused:

  1. Avarama elu tunnetamine ning kindel teadmine ideaalse jõu olemasolust.
  2. Tunne ihaldatud jõu heast, armastavast mõjust oma elule.
  3. Üüratu vabadusetunne.
  4. Tunnetuskeskuse liikumine armastava ja heatahtliku kiindumuse suunas.

Jamesi järgi need pühaduse tunnused tulevad selgelt esile just usulist kogemust või pöördumist kogenud inimestel ning juhivad inimese veel a) mõningasse asketismi b) vaimukindlusesse c) hinge puhtusesse ja d) ligimesearmastusse.

Müstilist kogemust iseloomustas James järgmiselt:

  1. Kogemus on sõnadega kirjeldamatu. Müstilist kogemust ei saa teistega jagada ega edasi anda. Seda saab kogeda vaid vahetult.
  2. Teaduslik iseloom. Ehkki müstilised seisundid on tunnetuslikult kogetavad, on nendel kogejate jaoks ka teaduslik aspekt. Neis avaldub Jamesi järgi "tõe sügavus moel, milleni loogiliselt mõtlev intellekt ei jõua mitte kunagi"
  3. Lühidus. Müstilised seisundid ei kesta rohkem kui pool tundi või maksimum tund aega.
  4. Passiivsus. Müstilist seisundit võib esile kutsuda teatud tehnikate abil, aga seisund ise tuleb inimese vabast tahtest sõltumatult.

Jamesi järgi religioossed kogemused on seotud alateadvusega ning alateadvuse "tungimisega teadvusesse". Sellest hoolimata ta ei pea religioosseid kogemusi väheväärtuslikeks, vaid kirjutab "müstiliste seisundite tõelisus vältimatult kummutab kujutelma, et ebamüstilised seisundid oleksid ainsad usutavad seisundid, mis määravad lõpuks, mida me peame uskuma"[1] ning veel "Mulle tundub, et mitte ükski filosoofia ei anna meile õigust kutsuda nähtamatut ehk müstilist maailma ebatõeseks".[2]

Jamesi järgi religioonikriitikas on vaja teha vahet isikliku usuelu ning institutsioonilise organisatsiooni usuelu vahel. Ta käsitleb mh. ka usuliselt põhjendatud tagakiusamise ning tõdeb et "kõigest hoolimata me ei või pidada vagadust selle ja ka teiste julmuste põhjusena". Tema järgi ka usklikul inimesel võib olla "ebapühasid, häirivaid mõtteid ning meeleseisundeid" ning veel "alatus kuulub usu kõlvatule kaaslasele, valitsevale ühiskonnahingele"[3]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Alfred Koort, "Pragmatism – ameeriklaste maailmavaade. I. William James" – Akadeemia 1939, nr 3, lk 187–197; loetav ka digiteeritud väljaannete aadressil; kordustrükid A. Koorti raamatutes "Kaasaegset filosoofiat I", Tartu 1938, ja "Inimese meetod", Tartu 1996, lk 198–212
  • Alvar Loog, "Inimlikustatud ja instrumentaliseeritud tõde, teooriasse valatud temperament" (raamatu "Pragmatism ja elu ideaalid" arvustus) – Akadeemia 2005, nr 12, lk 2715–28

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. James 1981, lk. 309.
  2. James 1981, lk. 359.
  3. James 1981, s. 250-253.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]