Auguste Comte

Allikas: Vikipeedia
Auguste Comte

Isidore Auguste Marie François Xavier Comte (19. jaanuar 1798 Montpellier5. september 1857 Pariis) oli prantsuse filosoof, sotsioloogilise distsipliini rajaja ja positivismi õpetlane. Teda võib pidada esimeseks kaasaegseks teaduslikuks filosoofiks.

Ta on suuresti mõjutatud Henri de Saint-Simoni poolt. Comte arendas välja positiivse filosoofia ning püüdis sellega paremaks muuta Prantsuse revolutsiooni ajal tekkinud sotsiaalseid pingeid. Tema poolt välja pakutud uus sotsiaalne paradigma põhines teadusel. Comte ideed olid 19. sajandil märkimisväärselt suure mõjuga. Tema tööd mõjutasid suuri mõtlejaid nagu Karl Marx ja John Stuart Mill.

Tema versioon sotsioloogiast ja tema arusaamad sotsiaalsest evolutsioonist, mis ehkki nüüdseks on aegunud, avaldasid mõju sotsiaal-teoreetikutele ja antropoloogidele nagu Harriet Martineau ja Herbert Spencer. Kaasaegne akadeemiline sotsioloogia on ametlikult asutatud 1890. aastal Émile Durkheim'i poolt. Põhiline rõhk asetati praktilistele ja objektiivsetele sotsiaalsetele uuringutele. Comte püüdis tutvustada sidusat "inimkonna religiooni". See oli küll suures osas edutu, kuid mõjukas mitmete erinevate Ilmaliku Humanistide organisatsioonide tekkele 19. sajandil. Auguste Comte määratles mõiste "altruism".

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Auguste Comte sünnikohaks on Montpellier, Hérault' departemang, Lõuna-Prantsusmaa. Ta sündis 19. jaanuaril 1798. Comte osales Lycée Joffre ja Montpellier'i Ülikooli tegevuses, mis oli üks vanimaid Euroopa ülikoolidest. Seejärel võeti ta vastu École Polytechnique kooli Pariisis. École Polytechnique oli tähelepanuväärne selle poolest, et seal väärtustati Prantsuse vabariikluse ideaale ja arengut. École suleti 1816 ümberkorralduste tõttu ning Comte'l tuli lahkuda ning jätkata õpinguid meditsiinikoolis Montpellier'is. Kui École Polytechnique taasavati, siis ei taodelnud ta sinna tagasivõtulepingut.

Pärast tema tagasipöördumist Montpellier'isse ilmnesid Comte'l ületamatud erimeelsused oma katoliikliku ja monarhistliku perega. Ta liikus uuesti Pariisi ning teenis raha töötades lühikestel tööotsadel. Augustis 1817 sai temast Henri de Saint-Simoni õpilane ja sekretär. Ta pakkus Comte'le võimalust reaalseks kontaktiks intellektuaalse ühiskonnaga ning seeläbi mõjutas suuresti tema edasisi ideid. Selles ajaperioodis avaldas Auguste Comte oma esimesed esseed erinevates väljaannetes, milleks olid eesotsas L'Industrie, Le Politique ja L'Organisateur (Charles Dunoyer ja Charles Comte's Le Censeur Européen). Ta ei avalda oma teost "La separation générale entre les opinions et les désirs" oma nime all kuni 1819. aastani. Aastal 1824 Comte lahkub Saint-Simon'i juurest. Põhjusteks on järjekordselt ületamatud erimeelsused. Comte avaldas 1822 teose Plan de travaux scientifiques nécessaires pour réorganiser la société. Nurjusid tema tööotsingud leida akadeemilist töökohta. Aga ta ei saanud akadeemilise ametikohale. Tema igapäevane elu sõltub sponsorite ja sõprade rahalisest abist.

Comte abiellus prostituut Caroline Massin'iga ning lahutas temaga 1842.aastal. 1826 viidi ta vaimse tervise raviasutusse, kuid lahkus sealt ilma tulemusteta (märgiti uncured). Ta tahtis uuesti naasta oma plaaniga töötamise juurde. 1827.aastal teeb suitsiidikatse, hüpates alla Pont des Arts'ilt. Suitsiidikatse ning abielulahutuse vahel avaldab Comte kuus Cours'i väljaannet.

Comte'il arenesid tihedad sõprussidemed John Stuart Mill'iga. Alates 1844. aastal armus Comte'l Clotilde de Vaux'i, kes oli ühe vangi naina. Naine oli katolik ning lükkas Comte armastuse tagasi, kuid nõustus temaga suhtlema. Pärast tema surma 1846. aastal sai see armastus tema jaoks kvaasi-religioosse tähenduse. Comte tegi tihedat koostööd Mill'iga (kes tegeles oma süsteemi välja arendamisega) ning nad töötasid koos välja uue "inimkonna religiooni". Comte pooldaja John Kells Ingram külastas teda 1855 Pariisis.

Ta on avaldanud neli köidet Système de politique positive (1851–1854). Tema lõplik töö oli esimene köide "La Synthèse Subjektiivne" ("Subjektiivne süntees"), mis ilmus aastal 1856

Comte suri maovähi tõttu 5. septembril 1857 Pariisis. Ta maeti kuulsasse surnuaeda Cimetière du Père Lachaise ja teda ümbritsevad mälestusmärgid tema emast Rosalie Boyer'ist, ja Caroline de Vaux'ist. Tema korter aastatel 1841–1857 on nüüdseks säilitatud kui Maison d'Auguste Comte (August Comte kodu) ja asub Monsieur-le-Prince 10, Pariisi 6. linnaosas.

Comte' positivism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Comte kirjeldas esimesena epistemoloogilist positivismi vaatenurka töös "The Course In Positive Philosophy", mis oli 1830–1842 avaldatud tekstide sari. Nendele tekstidele järgnes töö 1848. aastal "The General View of Positivism" (avaldatud inglise keeles 1865. aastal). Esimesed kolm kursuse köidet käsitlesid peamiselt juba olemasolevaid reaalteadusi (matemaatika, astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia). Kusjuures kahe viimase kohta rõhutas ta seoseid sotsiaalteadustega. Comte'i võib pidada esimeseks filosoofiks teaduse kaasaegses tähenduses. Comte oli ka esimene, kes eristas selgelt omavahel tavafilosoofia ning teadusliku filosoofia. Tema jaoks oli tingimata oluline mõista enne reaalteadusi kui hakata hindama keerukat ja kompleksset inimühiskonda. Tema vaatenurgast aitab see määratleda üksikasjalikult sotsioloogiliste meetodite empiirilised eesmärgid.

Comte pakkus välja, et ühiskond läbib kolm arenguetappi. See idee on mingilmääral sarnane Marx'i ideedega, et inimühiskond areneb kommunistliku kõrgpunkti suunas. Nii Comte kui Marx on saanud kusjuures mõlemad mõjutusi Henri de Saint-Simon'ilt. Samuti tahtsid mõlemad teaduslikult arendada uue ideoloogia, et sellega mõjutada Euroopa ilmalikustamist.

Comte väitis, et ta on leiutanud uue teadussotsioloogia ning see saab olema teadus, mis hoiab kõiki teisi teadusi koos. Positiivsest sotsioloogiast peab enne aru saama, et mõista üldse teisi teadusi. Tema raamatu köide nr 47 muutis nime "sotsiaalse füüsika" "sotsioloogiaks". Comte kolme seaduse idee oli üks esimesi sotsiaalse evolutsionismi teooriaid. Uus filosoofia levis edasi Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. Kuulsamate positivistlike filosoofidena võib veel nimetada inglasi John Stuart Mill'i (1806-1873) ja Herbert Spencer'it (1820-1903). Peale tema surma (05.09.1857), Comte mõju sõltus rohkem teisitimõtlevatest järgijatest nagu näiteks Piesse Lafitte, Richard Congreve ning Frederic Harrison.

Ühte universaalset seadust nimetas ta "entsüklopeediliseks seaduseks". Ta kombineeris seadusi ja arendas välja süstemaatilise ja hierarhilise kõikide teaduste klassifikatsiooni. Sinna olid kaasa arvatud ka anorgaaniline füüsika (astronoomia, geoteadus ja keemia) ja orgaaniline füüsika (bioloogia; ja esimest korda ka sotsiaalfüüsika, mis hiljem nimetati ümber sotsioloogiaks). Sõltumatult Emmanuel Joseph Sieyès'ist võttis Comte 1780 kasutusele sotsioloogia termini. Ta taasleiutas sotsioloogia ning tutvustas seda kui neologismi (uudissõna) 1838. aastal. Varem oli Comte kasutanud terminit "sotsiaalne füüsika".

Idee erilisest teadusest - mitte humanitaarteadustest ega metafüüsikast - oli 19. sajandil silmapaistev ja mitte unikaalne vaid Comte'le. Hiljuti on avastatud, et mõiste "sotsioloogia" – termin, mida omistati Comte'ile – oli juba kasutusele võetud aastal 1780, kuigi erineva tähendusega. Seda terminit kasutas prantsuse esseist Emmanuel Joseph Sieyès (1748–1836). Sotsioloogia terminile uue tähenduse omandamist peetakse ikkagi unikaalseks. Comte pidas sotsioloogiat viimaseks ja suurimaks kõikide teaduste hulgas kokku. Tema meelest hõlmab see kõiki teisi teadusi ning integreerib ja seob need ühtseks tervikuks.

Comte selgitused positiivsest filosoofiast tutvustasid olulist seost teooria, praktika ja inimese arusaamast maailmast vahel. Leheküljel 27 1855. aasta trükisel (tõlge Harriet Martineau' poolt) Auguste Comte positiivse filosoofia teoses on kirjutatud tema järgnev tähelepanek: "Kui on tõsi, et iga teooria peab põhinema vaadeldud faktidel, siis on samaväärselt ka tõsi, et fakte ei ole võimalik vaadelda ilma mõne teooria abita. Ilma sellise abita oleksid meie faktid seosetud ja kasutud; me ei suudaks neid säilitada: enamasti ei suuda me neid isegi tajuda."

Comte'i peetakse üldiselt esimeseks Lääne sotsioloogiks (talle eelnes neli sajandit tagasi Ibn Khaldūn Põhja-Aafrikas). Comte'i rõhuasetus sotsiaalsetel elementidel oli eelkäija kaasaegsele funktsionalismile. Paljusid Comte'i teooriate teatavaid osasid vaadeldakse tänapäeval ekstsentriliste ja ebateaduslikena. Tema suur nägemus sotsioloogiast kui kõikide teaduste keskpunktist ei täitunud.

Tema teooriate rõhuasetus oli kvantitatiivsetel matemaatilistel alustel ning neid peetakse ka tänapäeval väga tähtsateks. See on alustalaks kaasaegsele positivismile, kaasaegsele kvantitatiivsele statistilisele analüüsile ning ka ärinduse otsustusprotsessidele. Tema kirjeldus tsüklilisest suhtest teooria ja praktika vahel on avaldanud mõju moodsatele ärisüsteemidele nagu Total Quality Management ja Continuos Quality Improvement. Vaatamata kvantitatiivse analüüsi propageerimisele nägi Comte piiranguid selle võimalustes seletada mitmeid sotsiaalseid nähtusi.

Herbert Spencer'i varajane sotsioloogia sündis olulisel määral reaktsioonina Comte'i teooriatele. Spencer üritas asjatult ümbersõnastada darwinistlikke ideid. Spencer oli tegelikult marksismi pooldaja, mitte aga darvinismi pooldaja.

Tänapäevani on Comte kuulus suuresti täna Emile Littré'ile, kes rajas 1867 "The Positivist Review". Jätkuvalt on päevakajased raevukad arutelud sellest, kui palju avaldas Auguste Comte töödele mõju tema juhendaja Henri de Saint-Simon.

Inimkonna religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilisemas elus arendas Comte positivistlike ühiskondade jaoks välja "inimkonna religiooni". Aastal 1849 esitas ta kalendri reformi nimega "positivistlik kalender". Lähedase kaastöötaja John Stuart Mill'i jaoks oli võimalik eristada "head Comte'i" (kui positiivse filosoofia autor) ja "halba Comte'i" (kui uue ilmaliku-religioosse süsteemi autor). See süsteem oli ebaedukas, kuid avaldas sellegipoolest 19.sajandil mõju mitmetele ilmalik-religioossetele religioonidele (peamiselt läbi George Holyoake'i ja Richard Congreve'i tööde). Comte inglastest pooldajad (sealhulgas George Eliot ja Harriet Martineau) ei võtnud Comte'i süsteemi ideid, kuid neile meeldis idee inimkonna religioonist ja tema ettekirjutusest "vivre pour autrui" ("ela teistele"). Viimasest tuleneb ka mõiste altruism. Kolm staadiumit

"Seadus on järgnev: iga meie arusaam, iga meie teadmise osa läbib järjestikuliselt kolme erinevat teoreetilist tingimust: Teoloogilise või näilise; Metafüüsiline või abstraktse; ning Teadusliku või positiivse. "- Comte

  1. Teoloogiline või näiline staadium
    1. Fetišism
    2. Polüetism
    3. Monoteism
  2. Metafüüsiline või abstraktne staadium
  3. Teaduslik või positiivne staadium

Comte ühiskonna arengustaadiumid olid seega (1) teoloogiline (2) metafüüsiline (3) positiivne.

1. Teoloogilises staadiumis olev inimmõistus seletab nähtusi teatud olendite - vaimude, hingede, jumalate jne - tahtega. Alguses peetakse kõiki asju hingestatuteks. Hiljem arvatakse, et on olemas teatud kindel arv jumalaid (polüteism) ning lõpuks jõutakse veendumusele, et on olemas vaid üks jumal (monoteism).

2. Metafüüsilises staadiumis seletab mõistus nähtusi teatud olemustega, mis peituvat "nähtuste taga" ning kutsuvat esile nähtusi. Sellisteks olemusteks on peetud näiteks ideesid (Platon), vorme (Aristoteles), substantse (Descartes), "asja iseeneses" (Kant), mateeriat (materialistid). Kogemuses on meile antud vaid konkreetsed majad, kivid, mäed, kuid me ei saa tajuda (kogeda) substantse, ideesid jms. Positivismi seisukohalt on jutud kõigest sellest, mis ei ole kogetav, väljamõeldis.

3. Positiivses staadiumis püüdleb mõistus täpsete teadmiste poole nähtuste kohta. Teaduse ülesandeks on jälgida ja kirjeldada seda, mis on meile antud kogemuses (st mida me tajume) ning avastada seaduspärasusi. Seadus on korduv seos või suhe nähtuste vahel. Seadustest lähtudes võime seletada üksikfakte ning näha ette tulevasi sündmusi.

Kolme staadiumi arengut peetakse ka suuresti M. O. Sanduk'i filosoofiliste saavutuste ja tema filosoofilise mõtlemise tulemuseks. Toimusid tohutud saavutused teoreetilise füüsika vallas. Eelmise sajandi esimesel kolmel aastakümnel aitas selle arengule kaasa Gaston Bachelard. Uus teaduslik filosoofia sai tekkida ka tänu kvantmehhaanika arengule.

Tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Comte, A.; (1856) A general view of positivism [Discours sur l'Esprit positif 1844] London.
  • Comte, A.; Bridges, J.H. (2009); A General View of Positivism; Trubner and Co., 1865 (reissued by Cambridge University Press.
  • Comte, A.; Congrev, R. (2009); The Catechism of Positive Religion; Kegan Paul, Trench, Trübner and Co., 1891 (reissued by Cambridge University Press.
  • Comte, A; Martineau, H. (2009); The Positive Philosophy of Auguste Comte; 2 volumes; Chapman, 1853. Cambridge University Press.
  • Comte, A.; Jones, H.S. (1008); Comte: Early Political Writings; Cambridge University Press.

Sekundaarsed tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Henri Gouhier, La vie d'Auguste Comte, Gallimard, 1931 ;
  • Jean Delvolvé, Réflexions sur la pensée comtienne, Félix Alcan, 1932 ;
  • John Stuart Mill, Auguste Comte and Positivism,[17] Trübner, 1865 ;
  • Laurent Fedi, Comte, Les Belles Lettres, 2000, réédition 2005 ;
  • Laurent Fedi, L’organicisme de Comte, in Auguste Comte aujourd’hui, M. Bourdeau, J.-F. Braunstein, A. Petit (dir), Kimé, 2003, pp. 111–132 ;
  • Laurent Fedi, Auguste Comte, la disjonction de l’idéologie et de l’Etat, Cahiers philosophiques, n°94, 2003, pp. 99–110 ;
  • Laurent Fedi, Le monde clos contre l’univers infini : Auguste Comte et les enjeux humains de l’astronomie, La Mazarine, n°13, juin 2000, pp. 12–15 ;
  • Laurent Fedi, La contestation du miracle grec chez Auguste Comte, in L’Antiquité grecque au XIXè siècle : un exemplum contesté ?, C. Avlami (dir.), L’Harmattan, 2000, pp. 157–192 ;
  • Laurent Fedi, Auguste Comte et la technique, Revue d’histoire des sciences 53/2, 1999, pp. 265–293 ;
  • Henri Gouhier, La jeunesse d'Auguste Comte et la formation du positivisme, tome 1 : sous le signe de la liberté, Vrin, 1932 ;
  • Henri Gouhier, La jeunesse d'Auguste Comte et la formation du positivisme, tome 2 : Saint-Simon jusqu'à la restauration, Vrin;
  • Henri Gouhier, La jeunesse d'Auguste Comte et la formation du positivisme, tome 3 : Auguste Comte et Saint-Simon, Vrin, 1941 ;
  • Henri Gouhier, Oeuvres choisies avec introduction et notes, Aubier, 1941 ;
  • Georges Canguilhem, « Histoire des religions et histoire des sciences dans la théorie du fétichisme chez Auguste Comte », Études d'histoire et de philosophie des sciences, Vrin, 1968 ;
  • H.S. Jones, ed., Comte: Early Political Writings, Cambridge University Press, 1998;
  • Angèle Kremer-Marietti, Auguste Comte et la théorie sociale du positivisme, Seghers, 1972 ;
  • Angèle Kremer-Marietti, Auguste Comte, la science sociale, Gallimard, 1972 ;
  • Angèle Kremer-Marietti, Le projet anthropologique d'Auguste Comte, SEDES, 1980, réédition L'Harmattan, 1999 ;
  • Angèle Kremer-Marietti, L'anthropologie positiviste d'Auguste Comte, Lib. Honoré Champion, 1980 ;
  • Angèle Kremer-Marietti, Entre le signe et l'histoire. L'anthropologie positiviste d'Auguste Comte, Klincksieck, 1982, réédition

L'Harmattan,1999 ;

  • Angèle Kremer-Marietti, Le positivisme, Coll."Que sais-je?", PUF, 1982 ;
  • Angèle Kremer-Marietti, Le concept de science positive. Ses tenants et ses aboutissants dans les structures anthropologiques du positivisme, Méridiens Klincksieck, 1983 ;
  • Angèle Kremer-Marietti, Le positivisme d'Auguste Comte, L'Harmattan, 2006 ;
  • Angèle Kremer-Marietti, Auguste Comte et la science politique, in Auguste Comte, Plan des travaux scientifiques nécessaires pour réorganiserla société, L'Harmattan, 2001;
  • Angèle Kremer-Marietti, Auguste Comte et l'histoire générale, in Auguste Comte, Sommaire appréciation de l'ensemble du passé moderne, L'Harmattan, 2006 ;
  • Angèle Kremer-Marietti, Auguste Comte et la science politique, L'Harmattan, 2007;
  • Angèle Kremer-Marietti, Le kaléidoscope épistémologique d'Auguste Comte. Sentiments Images Signes, L'Harmattan, 2007;
  • Pierre Macherey, Comte. La philosophie et les sciences, PUF, 1989 ;
  • Gertrud Lenzer, Auguste Comte: Essential Writings (1975), New York Harper, Paperback, 1997 ;
  • Raquel Capurro, Le positivisme est un culte des morts: Auguste Comte, Epel, 1999 (traduit en français en 2001) : l'étude la plus récente sur la vie d'Auguste Comte, la vision sans complaisance d'une psychanalyste de l'école de Lacan ;
  • Auguste Comte, Positive Philosophy of Auguste Comte, Part I (1855), translated by Harriet Martineau, Kessinger Publishing, Paperback, 2003 ;
  • McMaster Archive for the History of Economic Thought, Vol 1-3;
  • Pierre Laffitte (1823-1903): Autour d'un centenaire, in Revue des Sciences et des Techniques en perspective, 2ème série, vol. 8, n°2, 2004, Brepols Publishers, 2005 ;
  • Zeïneb Ben Saïd Cherni, Auguste Comte, postérité épistémologique et ralliement des nations, L'Harmattan, 2005 ;
  • Mary Pickering, Auguste Comte: An Intellectual Biography, Cambridge University Press (1993), Paperback, 2006 ;

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mill, J. S. The English and foreign philosophical library.
  • Meos, I. Kaasaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000, lk 30-37.
  • Encyclopedia of psychology, Vol. 2. Kazdin, Alan E. (Ed.); pp. 240-242. Washington, DC, US: American Psychological Association; New York, NY, US: Oxford University Press, 2000. 502 pp.
  • http://www.6sociologists.20m.com/index.html