Keelefilosoofia

Allikas: Vikipeedia

Keelefilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb loomulike keelte ja nende toimemehhanismide uurimisega, keskendudes eelkõige keelelisele tähendusele ja keele kasutamisele. Kaasaegne keelefilosoofia tegeleb tähendusteooriaga, osutusega, tõeteooriaga ja pragmaatikaga, aga ka paljude traditsioonilise metafüüsika teemadega.

Keelefilosoofia keskseks teemaks on kindlasti keelelise tähenduse loomus. Selle mõiste kaudu on omavahel seotud enamik teisi keskseid teemasid – tõde, osutus, tõlgendus, keele mõistmine, keele valdamine, keele seos mõtlemisega jne. Seetõttu on suurima tähtsusega teemaks keelefilosoofias tähendusteooria, õieti erinevad lähenemised sellele mõistele. Paljude filosoofide arvates ei olegi keelefilosoofia midagi muud kui tegelemine tähendusteooriaga. Näiteks üks tuntumaid keelefilosoofe Michael Dummett ütleb koguni, et terminit "keelefilosoofia" pole vaja kasutada, piisab "tähendusteooriast" kui "keele toimimise üldisest kirjeldusest".

Keelefilosoofia on keele filosoofiline uurimine. Analüütilises filosoofias mõistetakse keelefilosoofia all tavaliselt ainult analüütilist keelefilosoofiat.

Keelefilosoofe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Analüütiline keelefilosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]