Albrecht Karu

Allikas: Vikipeedia
Albrechti mälestusmärk Spandau tsitadellis

Albrecht Karu (saksa keeles Albrecht der Bär; u. 1100 – 18. november 1170 Stendal), ka Albrecht Ballenstedtist, oli esimene Brandenburgi markkrahv (Albrecht I von Brandenburg) aastast 1157 kuni oma surmani ja lühikest aega 11381142 Saksimaa hertsog.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albrecht oli Ballenstedti krahvi Otto ja Saksimaa hertsogi Magnus Billungi tütre Eilika ainus poeg. Tema sünnikoht oli teadmata. Kuigi teda kutsutakse tänapäeval Albrechtiks, oli tema sünninimi Adalbert ja niimoodi teda tema eluajal sageli kutsutigi. Tal oli üks õde Adelheid, kes abiellus Stade krahvi Heinrich IV-ga ja 1139 Osterburgi krahvi Werneriga ning suri samal 1139. aastal.

Pole teada, miks Albrechti Karuks kutsuma hakati, aga seda tehti juba tema eluajal. Tema peamine vaenlane oli Heinrich Lõvi ning on üldiselt teada, et lõvid ja karud ei saa omavahel läbi, nad ei ela isegi samades piirkondades.

Albrecht päris 1123 oma isa väärtuslikud valdused Saksimaa põhjaosas ja ema surma järel 1142 poole Billungite maadest. Albrecht oli oma sugulase Saksi hertsogi Lothar I ustav vasall, kellelt ta umbes 1123 sai Lausitzi markkrahvkonna idas. Pärast Lothari saamist sakslaste kuningaks osales ta 1126 kuninga ebaõnnestunud sõjakäigul Böömimaale, kus ta oli lühikest aega vangis.

Albrechti raskused Saksimaal tulenesid tema soovist laiendada seal oma päritud valdusi. Pärast oma sugulase, Elbe-äärse piirkonna Nordmarki markkrahvi Heinrich II surma 1128 ründas Albrecht pettununa, et ei saanud seda lääni endale, pärijat Udo IV-t ja Lothar jättis ta sellepärast 1131 Lausitzist ilma. Sellest hoolimata läks Albrecht 1132 kuninga saatjaskonnas Itaaliasse ja tema teda autasustati 1134 Nordmarki läänistamisega, mis oli jälle ilma valitsejata.

Kui Albrecht oli end Nordmarkis kindlalt kehtestanud, jäid tema ahned silmad pidama hõredalt asustatud maadele põhjas ja idas. Kolm aastat sõdis ta vendi slaavlaste vastu. Need olid paganad ja sellepärast peeti neid alaväärtuslikeks. Nende kristlusesse sundimine oli 1147 toimunud Vendi ristisõja eesmärk ja selles sõjas osales Albrechtki. Diplomaatilised meetmed olid edukamad ja viimase vendi (hevelli) soost Brandenburgi vürsti Pribislaviga tehtud kokkuleppega tagas Albrecht selle piirkonna endale, kui vürst 1150 suri. Võttes tiitli Brandenburgi markkrahv, survestas ta paganatest vende, laiendas oma marki, julgustas sakslaste rännet ja rajas oma kaitse aluseid piiskopkondi. Nordmarki ja teiste enesele alluvate valduste põhjal asutas ta 1157 Brandenburgi markkrahvkonna, mida tema pärijad (Askania dünastia) hoidsid kuni liini väljasuremiseni 1320. Brandenburgi kindluse vallutas ta verises võitluses 11. juunil 1157 ja 3. oktoobril 1157 nimetas ta end teadaolevalt esimest korda kirjalikus allikas Brandenburgi markkrahviks, sellepärast peetakse seda aastat ka Brandenburgi markkrahvkonna asutamise aastaks.

Albrecht hakkas kohe Brandenburgi markkrahvkonda kutsuma ümberasujaid. Need saabusid peamiselt Altmarkist, Harzist ja Flandriast. Eriti tähtsad olid hollandlased, kes asusid Brandenburgi pärast laastavaid üleujutusi oma kodumaal. Nad kasutasid oma oskusi tammide rajamiseks Elbele ja Havelile 1160. aastatel, et kaitsta kaldaäärseid alasid üleujutuste eest. Ümberasujate vastuvõtmist Brandenburgi jätkas Albrechti pärija ja vanim poeg Otto.

Albrecht Karu pitsat

1137 võttis Hohenstaufenist sakslaste kuningas Konrad III Albrechti vaenlaselt ema õepojalt Heinrich Uhkelt ära tema Saksimaa hertsogiriigi ja andis selle Albrechtile. Kuigi Albrecht saavutas esialgu edu oma plaanis see valdus üle võtta, ajas Heinrich ta lõpuks välja mitte üksnes Saksimaalt, vaid ka Nordmarkist ja Albrecht oli sunnitud varjuma Lõuna-Saksamaal. Nad tegid 1142 omavahel rahu. Albrecht loobus Saksimaast ning sai tagasi Weimari ja Orlamünde krahvkonna, mis olid talle kuulunud alates 1134. Sel ajal oli võimalik, et Albrechtist tehti keisririigi pea-kammerhärra. See amet andis hiljem Brandenburgi markkrahvidele kuurvürsti õigused.

1158 tegi Albrecht Heinrichi poja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõviga vaherahu palverännaku tõttu Pühale maale. 1162 oli Albrecht koos keisri Friedrich I Barbarossaga Itaalias, kus ta paistis silma tormijooksul Milanole.

1164 ühines Albrecht Heinrich Lõvi vastaste vürstide liiduga. Rahu tehti 1169, kui Albrecht jagas oma valdused kuue poja vahel. Kuigi Albrecht elas oma aja kohta kõrge vanuseni, umbes 70-aastaseks, oli ta poliitiliselt aktiivne kuni oma elu lõpuni. Veel kolm kuus enne oma surma, 16. augustil 1170 osales ta Havelbergi toomkiriku sissepühitsemisel. Ta suri 18. novembril 1170 arvatavasti Stendalis ja maeti Ballenstedtis.

Tema pojal Ottol õnnestus see, mis Albrechtil korda ei läinud: ta sai Heinrich Lõvi järel Saksimaa hertsogiks.

Albrechti mälestusmärgi jalam Spandau tsitadellis

Perekond ja lapsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albrecht abiellus 1124 Sophie von Winzenburgiga, kes suri 25. märtsil 1160. Nad said järgmised lapsed:

  1. Otto (1126/1128 – 7. märts 1184)
  2. Hermann (suri aastal 1176)
  3. Siegfried (suri 24. oktoobril 1184)
  4. Heinrich (suri aastal 1185)
  5. Albrecht (suri pärast 6. detsembrit 1172)
  6. Dietrich (suri pärast 5. septembrit 1183)
  7. Bernhard (1140 – 9. veebruar 1212)
  8. Hedwig (suri aastal 1203)
  9. tütar
  10. Adelheid (suri aastal 1162)
  11. Gertrud
  12. Sybille (suri umbes aastal 1170)
  13. Eilika