1356. aasta kuldbulla

Allikas: Vikipeedia
Karl IV monument Praha Staré městos Karli silla juures

1356. aasta kuldbulla oli Riigipäeva välja antud ürik. Riigipäev toimus Nürnbergis, seda juhatas Luksemburgi dünastiast keiser Karl IV. Ürik fikseeris 450 aastaks Saksa-Rooma riigi põhiseadusliku struktuuri tähtsad aspektid. See nimetati kuldbullaks keisri kuldse pitsati järgi, millega see pitseeritud oli.

2013. aastal sai kuldbulla UNESCO maailmapärandi Maailmamälu programmi (Memory of the World Programme) osaks.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastavalt 1356. aasta kuldbulla kirjutatud tekstile "Me oleme välja kuulutanud, otsustanud ja soovitanud ratifitseerida lisatud seadused eesmärgiga hellitada ühtsust valijate seas, tuua kaasa ühehäälne valimine ning sulgeda ligipääs eelnimetatud ebakõlale ja sellest tulenevatele erinevatele ohtudele". Pärast pikaajalist võitlust oma eelkäija Ludwig IV ja selle vastukuninga Friedrich III Ilusa vahel tundis Karl IV vajadust muuta kehtivat "Roomlaste kuninga" valimissüsteemi. Ta arvas, et ilma selle uue seaduseta oleks maailm avatud kadetatele ja auahnetele poliitikutele.

Kuldbulla nimetas selgesõnaliselt seitse kuurvürsti, kes valivad Roomlaste kuninga, kelle siis paavst hiljem tavaliselt Saksa-Rooma keisriks kroonib. Seitse kuurvürsti olid: "Kolm prelaati olid vastavalt Saksamaa (Mainz), Gallia ja Burgundia (Trier) ning Itaalia (Köln) ülemkantslerid: Tšehhi kuningas oli veinivalaja, pfaltskrahv oli palatiin, Saksimaa kuurvürst (Saksi hertsog) oli tseremooniameister ja Brandenburgi markkrahv oli kammerhärra". Järelikult räägib bulla, et rex in imperatorem promovendus, "kuningas tuleb kuulutada keisriks" — kuigi vahe kahe tiitli vahel muutus üha väiksemaks (praktiliselt olematuks alates Ferdinand I-st, kelle järel paavst enam keisreid ei krooninud, vaid valitud kuningad nimetati ka valitud keisriteks; esimesena oli seda teinud juba Maximilian I).

Kuigi valimiste praktika oli varem olemas ja enamus kuldbullas nimetatud kuurvürstidest võtsid valimistest osa, ja kuigi praktika oli üles kirjutatud ühes varasemas dokumendis (Rhense leping aastast 1338), oli kuldbulla mitmel viisil palju täpsem. Esiteks, valijate valdustele anti laialdasi privileege (seetõttu kasvas nende autonoomia) ning pärimisõiguses kehtestati primogenituur – vanim poeg päris kogu kuurvürstkonna, et valijahääled kunagi ei jaguneks. Teiseks, bulla nägi ette, et kuurvürstide häälte enamus, neli häält on uue kuninga valimiseks alati piisav; seega ei saanud kolm valijat enam valimisi blokeerida ja enamushäälte printsiip oli keisririigis esmakordselt selgesõnaliselt püstitatud. Lõpuks, bulla kinnistas kuurvürstidele mitmeid privileege, kindlustades nende kõrgendatud rolli keisririigis. See on ka verstapostiks keisririigis peaaegu sõltumatute riikide loomises, protsess lõppes alles sajandeid hiljem, eelkõige 1648. aasta Vestfaali rahuga.

Protseduurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bulla reguleeris kogu valimisprotsessi väga üksikasjalikult, loetledes selgesõnaliselt, kus, millal ja millistel tingimustel mida ja kelle poolt tuleb teha, ja mitte ainult kuurvürstidele, vaid ka (näiteks) Frankfurti elanikkonnale, kus valimised pidid toimuma, ja samuti krahvidele, läbi kelle alade kuurvürstid pidid kohalejõudmiseks reisima. Otsus pidada valimisi Frankfurtis tulenes traditsioonist Ida-Frangi aegadest, kus nii valimine kui ka kroonimine leidis aset Frangimaa pinnal. Valimised tuli lõpetada kolmekümne päeva jooksul; ebaõnnestumise korral nägi bulla ette, et kuurvürstid pidid saama ainult leiba ja vett kuni otsuseni jõudmiseni.

Valimisprotsessi reguleerimise kõrval sisaldasid kuldbulla peatükid palju väikseid seadusi. Näiteks defineeris see ka sündmuste järjekorra, kui keiser viibis kohal, nii ametitunnustega kui ka ilma. Suhteliselt suur otsus tehti peatükis 15, kus Karl IV keelustas mistahes peamiselt linnade liidud, kuid ka muud munitsipaalliidud, mis olid esile kerkinud läbi keskaegse munitsipaalliikumise. Enamus linnade liite saadeti seejäärel laiali, mõnikord vägisi, ning taasloomisel oli nende poliitiline mõju palju väiksem. Seega tugevdas kuldbulla aadlit üldiselt linnade arvelt.

Paavsti osatähtsus 1356. aasta kuldbullas oli põhimõtteliselt olematu, mis oli tähelepanuväärne paavstide ja keisrite suhete ajaloos. Kui Karl IV koostas protseduuri Roomlaste kuninga valimiseks, ei maininud ta midagi valimistele paavsti kinnituse saamisest. Siiski ei protestinud paavst Innocentius VI seda, kuna vajas Karli toetust Visconti perekonna vastu. Paavst Innocentius VI ja keiser Karl IV head suhted jätkusid pärast 1356. aasta kuldbullat kuni paavsti surmani aastal 1362.

Habsburgid, Luksemburgide pikaajalised rivaalid, ei saanud kuldbullaga midagi. Seetõttu andis Austria hertsog Rudolf IV korralduse koostada Privilegium Maius, võltsitud dokument, mis taotles Austria valitsejatele kuurvürstidega sarnase võimu andmist, nimetades nad hertsogitest ertshertsogiteks. Teisest küljest olid Wittelsbachid sel ajal valijateks seatud kahekordselt, Reini kuurvürst ja Brandenburgi markkrahv. Siiski ei põhjustanud kuldbulla konflikti keiser Karl IV ning Wittelsbachi hertsogite Ludwig V ja Stephan II vahel, kuigi dünastia Baieri haru ei saanud midagi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]