Lev Gumiljov

Allikas: Vikipeedia
Stamps of Kazakhstan, 2012-12.jpg

Lev Gumiljov (1. oktoober 191215. juuni 1992) oli vene ajaloolane-etnoloog, filosoof, etnogeneesi teooria rajaja, üks maastikuarheoloogia rajajatest, luuletaja, pärsia keelest tõlkija ja orientalist.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lev Gumiljov on vene poeedi Nikolai Gumiljovi poeg, tema ema oli vene poetess Anna Ahmatova. Ta sündis Tsarskoje Selos Venemaal 1. oktoobril 1912. aastal. Lapsepõlves elas vanaema juures Slepnjovo mõisas Bežetski maakonnas Tveri kubermangus.

19171929 elas ta Bežetskis, kus lõpetas gümnaasiumi. Pärast seda tahtis ta astuda edasi ülikooli, kuid teda ei võetud vastu, kuna tema isa Nikolai Gumiljov oli aadlik, kes tapeti bolševike poolt 1921. aastal.

1930. aastast elas Lev Gumiljov Leningradis. Aastatel 1930–1934 võttis ta töölisena osa ekspeditsioonidest Sajaanidesse, Pamiiri ja Krimmi. Pamiiris õppis ta tadžiki ja kirgiisi keelt. 1934. astus 22-aastane Lev Gumiljov Leningradi ülikooli idateaduskonda.

1935 heideti ta ülikoolist välja ja vahistati, kuid mõne aja pärast võeti tagasi Leningradi ülikooli.

Lev Gumiljov suri 15. juunil 1992. aastal Peterburis.

Etnogeneesi teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lev Gumiljov kirjeldas ja üldistas etnoste elulugusid ja nendega seotud nähtusi. Etnos oli tema järgi osa biosfäärist, mis võib eksisteerida mitmetes formatsioonides. Sellele on omane ajaloolise ja eluruumilise faktori ühtsus. Eluruum on peamine etnose kujunemise sulatuskatel. Etnogenees kujutab endast etnose neljafaasilist elulugu: teke, tõus, langus ja surm. See lugu on seotud ta maa-ala ja kultuuri ajalooga. Etnose teket liikumapanevat jõudu nimetas ta passionaarsuseks (kirg) ja selle kandjaid passionaarideks. See on impulss, mis seesmiselt käivitab etnogeneesi. Passionaaridele on aktiivsuse kõrval suuremal astmel kui teistele omane oma genofondi juhuslikes suhetes edasiandmine. Etnose ääremaile jäävaid heidikuid nimetab ta subpassionaarideks. Etnost mõjutavad sisemine vananemine, väline segunemine teiste etnostega ja suured loodusvormide muutustega seotud protsessid. Etnose elueaks leidis olevalt maksimaalselt 1500 aastat.

Etnogeneesi faaside üksikasju.[muuda | redigeeri lähteteksti]

(0 aasta) Tõuge ehk dreif. Tavaliselt ajaloos el peegeldu.
  1. (0-150) Inkubatsiooniline faas. Uue etnose kujunemine. Passionaarsuse kasv. Peegelduv ainult müütides.
  2. (150-450) Tõusu faas. Passionaarse varjamatu ehk avalik tõus.
  3. (450-600) Akmaatiline faas ehk ülekuumenemine. Äärmise aktiivsuse ajajärk. Siis kujuneb ja levib superetnos.
  4. (600-750) Murdumise faas: ohvrid ja killustumine. Järsk passionaarsuse langus. Kodusõjad.
  5. (750-1000) Inertsuse faas: kuldne sügis, mil etnos loob ja pärandab tulevastele põlvkondadele oma kordumatu kultuuri. Aeglane passionaarsuse langus optimaalse tasemeni. Üldine õitseng.
  6. (1000-1150) Obskuratsiooni faas: hämardumine, verine pimedus, vahetus, kõikjal on nii ... Soojussurma hallus. Passionaarsuse langus alla normaalset taset. Langus ja degradatsioon.
  7. (1150- ) Memoriaalne faas: olelemine mälestustes. Sellel on kaks varianti:
  1. (1150-1300) Agoonia. Ainult sellistel etnostel, kes ei suutnud homeoöstaasi saavutada. Kiire langus ja lagunemine.
  2. (1150- ) Homeoöstaas (?) : eksisteerimine tasakaalus keskkonnaga.

Tema huvitav, avarapilguline ja laiamahuline teooria on äärmiselt kergelt haavatav. Esitades, rühmitades ja üldistades mingeid reaalseid veel mitte nime ja termineid omavaid nähtusi, kasutab ta juba olemasolevaid ja juurdunud tähendustega sõnu, tekitades mitmeltmõistetavusi ja segadust. Talle on ette heidetud, et ta on sellega kutselise ajaloolasena avanud tee ebamäärastele ja ebateaduslikele ajalookäsitlustele. [1]

Peamised teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Legend ja reaalsus Tiibeti muinasajaloos
  • Hunnu rahva ajalugu (1960)
  • Kasaaria avastamine (1966)
  • Vanad turgid (1967)
  • Väljamõeldud riigi otsing (1970)
  • Hunnu Hiinas (1974)
  • Etnogenees ja Maa biosfäär (1979)
  • Vana Russ ja Suur rohumaa (1989)
  • Aastatuhat Kaspia mere ümber (1990)
  • Ot Russii k Rossii (1992)
  • Lõpp ja jälle algus (1992)
  • Euraasia rütmid (Epohhid ja tsivilisatsioon – kogutud artiklid) (2007)

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Mõtteid etnosest". Tõlkinud ja saatesõna: Henn MikelsaarVikerkaar 1988, nr 1, lk 63–66; nr 2, lk 68–76; nr 3, lk 57–65

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Шнирельман В., Панарин С. Лев Николаевич Гумилев: основатель этнологии? — Вестник Евразии, № 3 (10). — 2000. — С. 32-33.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]