Amedeo Modigliani

Amedeo Modigliani

Amedeo Clemente Modigliani (12. juuli 1884(1884-07-12) Livorno – 24. jaanuar 1920 Pariis) oli Itaalia modernistlik maalija ja skulptor.

Elulugu

Modigliani sündis Livornos Itaalias Flamino ja Eugenia Modigliani pere noorima, neljanda lapsena. Juudi päritolu noort Amadeod innustas maalima ema.

1898. aastal haigestus Modigliani tüüfusesse. See kujunes tema elu pöördepunktiks. Pärast tervenemist lubati tal kool pooleli jätta ning hakata õppima joonistamist ja maalimist Livorno Kunstiakadeemias. 1900. aastal kunstniku tervislik seisund halvenes. Ta haigestus tuberkuloosi ja veetis talve Napolis, Capri saarel ja Roomas. Aastal 1902 liitus Modigliani kunstikooliga Scuola libera di Nudo Firenzes. Ta külastas sealseid kirikuid ja muuseume ning õppis austama renessanssaajastu kunsti. Aasta hiljem kolis Modigliani Veneetsiasse, kus ta liitus Instituto di Belle Arti di Veneziaga ning jätkas iseseisvaid õppinguid vanade meistrite kohta. Seal proovis ta ka esimest korda hashishit. Kaks aastat hiljem siirdus Modigliani Pariisi. Ta osales elumaalimise kursustel kunstikoolis Académie Colarossi ja sõbrunes mitme kolleegiga üle maailma. Vaatamata kehvale tervisele osales ta kunstnike boheemlaslikus elus. Saksa maalikustnik on tema kohta öelnud: "... meie Modi on arvatavasti viimane tõeline boheemlane."

1907. aastal sai kunstniku esimeseks patrooniks noor meditsiinidoktor Paul Alexander, kes ostis Modiglianilt maale ja joonistusi. Dr Alexanderi kaudu tutvus ta Rumeenia skulptori Constantin Brâncuşiga. Tema mõjutustel tegeles Modigliani mõnda aega kiviskulptuuridega. Legend räägib, et ta varastas kive kujude tegemiseks metrooehituse ehitusplatsidelt. Tema puust peade materjaliks aga olevat olnud liiprid. Kunstnik ei kinnitanud ega lükanud ka ümber enda kohta käivaid kuulujutte ja fantaasiaid.

1910. aasta kevadel sai ta tuttavaks vene poetessi Anna Ahmatovaga. Nende kirglik armuromaan kestis 1911. aasta augustini. Nad läksid lahku ega kohtunud enam kunagi.

Modigliani kujud olid 1912. aastal välja pandud sügis Saloonis. Osa neist osteti isegi ära, kuid 1914. aastaks hakkas kunstnikku taas huvitama maalimine. Juunis 1914 kohtus ta talendika ja ekstsentrilise inglise naise Béatrice Hastingsiga, kes oli olnud tsirkuseartist, ajakirjanik, poeet, rändur, kunstikriitik jne. Ta kirjeldas Modiglianit kui koledat hashishit tõmbavat ja brändit joovat jõletist, kuid teda teist korda nähes ilusana ja hoolitsetuna. Béatrice'i väitel ei lõpetanud kunstnik narkouimas ühtegi head teost ning tal ei olnud austust kellegi vastu peale Pablo Picasso ja Max Jacobi. Naine oli Modigliani armuke ja eelistatuim modell järgneval kahel aastal. Tema maale naisest ei saa aga lugeda meelitavateks, pigem vastupidi – ta nägu oli ümar, huuled lõhkised ja koledad ning silmad väikesed ja tühjad.

1914. aasta augustis puhkes Esimene maailmasõda. Modigliani pettumuseks ei võetud teda terviseprobleemide tõttu sõjaväkke. Tema patroon Alexander aga võeti ning sellega lõppes ka kunstniku ja patrooni vaheline leping. Modiglianile pakkus oma toetust kunstidiiler Paul Guillaume. 1916. sõbrunes Modigliani Poola poeedi ja kunstidiileri Léopold Zborowski ja tema naise Annaga (Hanka). Nendest said ta toetavad sõbrad. Modogliani maalis neid mitu korda.

1917. aasta aprillis tutvus ta 19-aastase Jeanne Hebuterneiga, Académie Colarossi õpilasega. Nad alustasid kooselu. Naisest sai kunstniku põhiline modell kuni surmani, kunstnik maalis teda vähemalt 25 korda.

3. detsembril 1917 avati Modigliani esimene isikunäitus Berthe Weill Gallerys. Õnnetuseks asus galerii otse politseijaoskonna vastas ning Modigliani skandaalsete aktimaalide tõttu oli jaoskonnaülem sunnitud näituse sulgema vaid mõni tund pärast avamist.

1918. aasta kevadel lahkus kunstnik koos Jeanniga Saksa okupatsiooni ohus olevast Pariisist lõunakallaste poole. Tänu valitsevale õhkonnale ja ümbritsevale keskkonnale lõi ta seal oma populaarseimad ja kalleimad maalid. 29. novembril 1918 sündis Nice'is Jeanne'i ja Modigliani tütar, kes sai oma kristliku nime ema järgi.

1919. aasta mai lõpus naasis Modigliani Pariisi. Pärast edukaid näitusi Inglismaal hakkas tuberkuloos aasta lõpul ohtlikult süvenema. 24. jaanuaril 1920 ta suri. Rase Jeanne sooritas päev hiljem enesetapu ning nad maeti koos Père-Lachaise'i kalmistule. Nende tütre Jeanne'i lapsendas Modigliani õde. Tütar elas hiljem Firenzes ja kirjutas oma isast olulise biograafia "Modigliani: Mees ja Müüt".