Jõgitakjas

Allikas: Vikipeedia
Jõgitakjas
Haruline jõgitakjas Sparganium erectum
Haruline jõgitakjas Sparganium erectum
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond: Hundinuialised Typhaceae
Perekond: Jõgitakjas Sparganium

Jõgitakjas (Sparganium) on kõrreliselaadsete seltsi hundinuialiste sugukonda kuuluv veetaimede perekond.

Teaduslikult kirjeldas jõgitakjaid esimesena Linnaeus 1753, kes eristas kaht liiki: harulist ja väikest jõgitakjat. Hiljem ühendati jõgitakjad hundinuiadega samasse perekonda (seda tegid näiteks Rolf Dahlgren 1983 ja 1989 ning Robert Thorne 2002). Kuid 1998 välja antud APG süsteem tunnistas jõgitakjaid omaette perekonnana, samuti 2003 välja antud APG II ja 2009. aasta APG III süsteem.

Perekonda kuulub paarkümmend liiki. Nad kasvavad peamiselt parasvöötmes ja lähisarktikas.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõgitakjad on kuni 8 dm kõrgused taimed, mis kasvavad poolenisti vees. Tavaliselt on jõgitakjatel lineaalsed lehed, aga mõnel on need küllalt lihakad ja peaaegu kolmnurkse läbilõikega. Lehed on 3–12 mm laiad, selgelt eristuva soonega keskel ja ererohelised. Lehed säilitavad värvi hilissügiseni. Nendel liikidel, mis kasvavad sügavas või voolavas vees, on lehed täielikult vee all või nende ülaosa toetub veepinnale.

Vars on püstine, kas harunenud või lihtne. Tavaliselt ulatub vars veest välja, aga esineb vorme, mis veepinnalt kõrgemale ei ulatu. Niisugustel on pikad nõrgad lehed.

Õied on väikesed ja koondunud nuttidesse. Ühel taimel on mitu nutti, mis omakorda moodustavad tõlviku. Tõlviku ülemistes nuttides on üksnes isasõied ja alumistes üksnes emasõied. Isasõis koosneb 3–6 silmapaistmatust pruunikast kattelehest ja pikkadest valgetest tolmukatest, mille tolmukapead annavad õisikule villatordi kuju. Emasõies on 3 kattesoomust ja emakas, mille emakasuue on 1,2–2 mm pikk. Emasõisikud puhkevad mitu päeva varem. Sel ajal on taime enese tolmukad veel kindlalt õide suletud ja see võimaldab risttolmlemist.

Vili on 4–7 cm pikk ja selles on üks seeme. Viljal on terav ots. Ühe tähiku emasõitest moodustub kerajas koguvili, mis meenutab pisut siili okkaid. Viljad võivad levida nii tuule kui vee abil. Kui vili vette langeb, püsib ta kaua pinnal ja võib vooluga läbida pikki vahemaid.

Lisaks seemnetele võib jõgitakjas levida ka risoomi tükkide abil.

Eesti liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teisi liike[muuda | redigeeri lähteteksti]